Nädalakommentaar: Kuuuurija näitas, et pedofiilide karistusi tuleb karmistada ja seksuaalsuhte vanusepiirangut tõsta

Katrin Lusti 4. septembril eetris olnud saade “Kuuuurija” näitas selgelt, et seaduses sätestatud täiskasvanu ja alaealise seksuaalsuhte liiga madal vanusepiirang tingib olukorra, kus 50–60-aastane õpetaja Urmas Kaus võib karistust kartmata meelitada sauna 14–15 aastaseid poisse, nagu ka Priit Toobal võis teha Keskerakonna noortekogus. Vanusepiirangut tuleb tõsta ja pedofiilide karistusi korralikult karmistada, arvab Markus Järvi nädalakommentaaris.

Katrin Lusti viimasest saatest “Kuuuurija” vaatasid vastu inimesed, kes oma jälkusega lõid hinge kinni. Lapsevanemana jäi mul seda saadet vaadates sõnadest puudu. Nimelt paljastas saade tänuväärselt kolme pedofiili tegemisi.

Esimene juhtum oli Jaanus Konsa, endine õiguskantsleri nõunik, kes on pedofiilias juba süüdi mõistetud ja kelle fotopangast leiti materjali muuhulgas väikelaste ja imikute ärakasutamisest. Konsa kõnnib ühel sumedal suveööl ühe noorema mehega vanalinnas ringi, kuna tema karistus – millest vaid kuus kuud on reaalset vanglakaristust – pole veel pihta hakanud.

Teine kaasus on kooliõpetaja Urmas Kaus, kes tundub vassivat oma homoseksuaalsete ja pedofiilsete saunapidude õigustuseks iga ihurakuga.

Kolmas mees on homoseksuaalne predaator, kes kaamera ja politsei ees värisevate kätega oma telefonist ilmselt pedofiilset materjali kustutab ning peale paaritunnist ülekuulamist politsei poolt kõigest hoolimata lahti lastakse.

Saatest jääb hinge tunne, et Eesti kohtusüsteem on läbinisti mäda. Pedofiilidele määratud leebed karistused ja ennetähtaegsed vabastamised riivavad selgelt rahva õiglustunnet, veelgi enam, need asetavad otsesesse ohtu lugematud lapsed. Teiseks, kõigi kolme juhtumi puhul võib järeldada, kuidas homoseksuaalsus ja täiskasvanud mehe kihk alaealiste poiste vastu on vägagi lähedalt teineteisega seotud ning pedofiilia pole viimasest sugugi täiesti eraldi nähtus, nagu avalikkuses üritatakse väita.

Kõik kolm saates esinevat pedofiili on nimelt homoseksuaalid, kes rahuldavad oma haiglaseid kirgi alaealiste poiste peal.

Kohtusüsteemi leebust saavad tunda pedofiilid, kuid mitte nende paljastajad. Kohus oleks nimelt Katrin Lusti seekordse saate äärepäralt ära keelanud ja kui Katrinil poleks olnud taga TV3-e juriste, siis oleks ilmselt saade ka riiulile jäänud.

Siin astubki mängu meie “vana hea sõber”, kui nii võib öelda, homoaktivistist jurist Reimo Mets, kes tõttas kaitsma pedofiilias kahtlustatavat õpetajat Urmas Kausi ja püüdis kohtu kaudu takistada saate eetrisse minekut.

Tasub meenutada, et Reimo Mets üritas ise 2006. aastal helkurikampaaniaga alaealisi poisse homoklubisse meelitada. Toona ütles Mets põhjenduseks: “Kuna meil endil lapsi pole, siis peame teiste laste eest hoolitsema.”

Värskelt on mälus, kuidas kooseluseaduse päevil sõimas Reimo Mets SAPTK esindajaid korduvalt vihkajateks, euroopalike väärtuste vastasteks ja demokraatia vaenlasteks.

Mida Mets aga ise demokraatia alla silmas peab, saab selgeks järgnevast. Metsa arvates oleks teismeline poiss saanud nimelt kõige parema kooli “demokraatiast” ja “tolerantsusest” just homoklubi külastades. “Loodame, et just sellest põlvkonnast tulevad tolerantsed, demokraatlikku maailmapilti arvestavad ja mõistvad inimesed,” tõdes Mets põhjenduseks helkurikampaaniale. Olgu veel märgitud, et Metsa toonane “demokraatiakursus” ei hõlmanud tüdrukuid, vaid just lapseohtu koolipoisse.

Tõsi, tänaseks on Mets loobunud Kausi kaitsmisest, ent tema algne agarus paneb küsima, kas ei tõtanud Reimo Urmas Kausi puudutava saatelõigu ärakeelamisega kustutama hoopis temani ulatuvaid süütenööre?

Mis aga hakkab eriliselt silma-kõrva, on meie poliitilisest ja juriidilisest ladvikust kostuv kõrvulukustav vaikus.

Kui Eesti Vabariigi staarhukkamõistja Sven Mikser teostab iga ettejuhtuva nurga taga mõne endale sobiva hukkamõistu, siis antud küsimuses on Mikser vait nagu sukk.

Kui sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski on regulaarsete intervallide tagant hukka mõistnud kord rahvusriigi idee, kord EKRE, kord Eesti mehe, kord õllepudeli, kord koolipuhveti moosisaiad, kord portaalid Objektiiv ja Uued Uudised, siis vabana jalutavate poistevägistajateni pole tema hukkamõist senini veel ulatunud.

Kui Helen Sildna ja riiklike sallijate kompanii uluvad pagulaskeskuse põlenud seina pärast nagu Sophoklese “Kuningas Oidipuse” koor, süüdistades mitte ainult kriminaali, kes seina põlema pani, vaid ebaõiglaselt kogu eesti rahvast, siis olukord, kus pedofiil Konsa mööda Tallinna vabalt ringi longib ja potentsiaalselt laste elusid rikkuda võib, ei näi meie tragöödiakoori vähimalgi määral huvitavat.

Ent lõpuks ettepanek kasvõi meie siseministrile, sotside Andres Anveltile. Eesti karistusseadustiku paragrahvis 145 öeldakse, et täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.

Selles seaduses sätestatud vanusepiirang tingib olukorra, kus 50–60-aastane õpetaja Kaus võib vabalt meelitada sauna 14–15-aastaseid poisse ja Priit Toobal võib sama teha Keskerakonna noortekogus. Kui asi toimub n-ö poolte kokkuleppel, on seaduse ees kõik õige. Jokk.

Olukord on aga kaugel normaalsusest. Oleks aeg muuta seadust kasvõi ühe sõna võrra. Täiskasvanu ja alaealise vahelise seksuaalsuhte lubatud vanusepiirangut tuleks tõsta ning “neljateistaastase” asemel tuleks kirjutada vähemalt sõna “kuueteistaastane”.

Tahaksin näha, kes on riigikogus need pedofiilide kaitsjad, kes sellise seadusemuudatuse vastu hääletaksid. Vähemalt oleks pilt peale hääletust jälle selgem.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!