Nädalakommentaar: miks ei räägita Eestis lääne mõjuagentidest?

Paljastada tasuks kõik mõjuagendid, sõltumata sellest, kas nad töötavad Kremli või Washingtoni palgal. Ühe väidetavalt iseseisva riigi ühiskondliku arutelu läbipaistvusele peaks see vaid kasuks tulema, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Objektiivi meeskond on suvepuhkuselt tagasi ja nii jõuab ka nädalakommentaar taas reedeti teieni.

Välisluureameti peadirektori Mikk Marrani ettekanne USA globalistliku mõttekoja Aspen Institute`i jututoas tekitas kodumaal IRL-i ja Isamaa vana kaadri toimest paraja tormi veeklaasis.

Luurejuhi umbmäärastele väitele, et tuvastatud on poliitikutest, ajakirjanikest, diplomaatidest ja ärimeestest koosnev Vene mõjuagentide võrgustik, asusid üksteise võidu liha luudele laduma Eerik-Niiles Kross, Mart Laar ja IRL-ist putku pistnud ning poliitilisest unustusest Eesti 200-liikumise abil taas püünele punnitav Margus Tsahkna. Nagu ühest suust kõlasid süüdistused Venemaa mõjuagendiks või vähemalt kasulikuks idioodiks olemises konservatiivse maailmavaate kandjate, lääne liberalistlikule peavoolule vastandujate ning täpsemalt EKRE ning selle juhi Mart Helme aadressil.

Kuna antud teemast oleme Objektiivis jõudnud rääkida juba nii saates “Fookuses” kui ka juhtkirjas, siis Krossi, Laari ja kompanii väidete analüüsi ma seekord ei lasku.

Küll aga tuleb tähelepanu pöörata meie kodumaise nomenklatuuri dogmaatikaõpiku lehekülgedelt pärinevale aksioomile, mida peaaegu mitte keegi, välja arvatud Objektiivi toimetuse kolleegium, avalikult küsimuse alla ei sea: riigireetmine võib selle dogmaatika kohaselt toimuda ainult idasuunal. Ainus, kellele Eesti Vabariiki võib põhimõtteliselt üleüldse reeta, on Venemaa ja ei keegi muu.

Kõikide teiste riikide ja institutsioonide huvide edendamine Eesti pinnal ei saa põhimõtteliselt liigituda millegi muu kui liitlassuhete tugevdamise, rahvusvahelise koostöö arendamise, transatlantilise sõpruse kindlustamise või demokraatia ja inimõiguste kultiveerimise lahtrisse.

See positsioon on peavoolus olnud senini nii valdav, et Eestis on aastaid ja aastakümneid saanud kõrgeima ešeloni tasemel tegutseda isikud ja organisatsioonid, kes ühegi tuntava kriteeriumi järgi ei edenda mitte Eesti riigi ja rahva, vaid kitsaste ideoloogiliste huvigruppide, Euroopa Liidu või angloameerika globalismi huve.

Üks vanimaid selles plaanis on valuutasahkerdaja ja globalistliku niiditõmbaja George Sorose Avatud Eesti Fond, mille kaitsva tiiva alt käis 1990-ndatel läbi enamik Eesti poliitilise maastiku malendeid. Organisatsioon kujundas Eesti akadeemilist keskkonda tarnides siia multikulturalismi ideoloogiat ja jagas grante kunstnikele, kes osaliselt õhust ja armastusest, aga natukene ka grandiraha tõttu, võtsid omaks “euroopalikud” ja “läänelikud” väärtused ehk täieliku nihilismi ja oma süvakultuuri põlguse.

Kõige huvitavam on seejuures tõsiasi, et kui Sorose fond saavutas status quo, milles omad joped olid jõudnud olulistele positsioonidele, kirjutati Avatud Eesti Fond südamerahuga riigieelarvelisele reale.

Tänaseks oleme saavutanud olukorra, kus Sorose fond, homoorganisatsioonid ja arvukad “inimõiguste keskused” ilutsevad riigi eelarvereal ning maksumaksja on sunnitud ustavalt tasuma endale ja teistele kaaskodanikele tehtava ajupesu eest.

Teine organisatsioon, mis Eestis kanda kinnitanud, on Euroopa Poliitikaanalüüside Keskus CEPA ehk Center for European Policy Analysis. Selle organisatsiooni ekspertide seas leiduvad muuhulgas Postimehe valvesõjahüsteerik Edward Lucas ja endine Postimehe ajakirjanik ning president Ilvese nõunik Urve Eslas.

Asutus ise määratleb end Ida- ja Kesk-Euroopas tegutseva mittetulundusliku organisatsioonina, mille eesmärgiks on edendada püsivaid ja lähedasi sidemeid USA-ga. CEPA soovib välja kujundada uut poliitikategijate ja -mõjutajate seltskonda, uut atlantistide põlvkonda ehk angloatlantilise globalismi edendajaid Euroopas.

Organisatsiooni rahvusvahelise nõuandekogu liikmete hulka kuulus muuhulgas eelmise aasta mais lahkunud USA tippglobalist Zbigniew Brzezinski. Tänaseni kuuluvad sinna viimase alluvuses töötanud ja omal ajal ka USA riigisekretäri ametit pidanud Madeleine K. Albright, nagu ka viljakas globalismi apologeet Anne Applebaum.

Ent teatavasti valiti nõuandekogu liikmete hulka 2014. aastal ka Eesti presidendi toolil istunud Toomas Hendrik Ilves. Kui ikka veel ei piisa adumaks, kelle ja mille huve Euroopa Poliitikaanalüüside Keskus tegelikult edendab, siis tasub pilk heita organisatsiooni annetajate ja toetajate leheküljele, ehk teostada operatsioon “follow the money” – jälgi raha liikumist.

Toetajate seast vaatavad meile vastu USA sõjatööstuse hiiud nagu Bell Helicopter, Boeing, Chevron Corporation, Lockheed Martin Corporation, Sikorsky Aircraft, Textron Systems ning lõpuks ka USA kaitseministeerium ise.

Täpselt. CEPA edendab USA sõjatööstuskompleksi ja angloameerika globalismi huve, mille perspektiivist on Eestil ainult üks oluline voorus – kakssada kilomeetrit, mis meid lahutab Peterburist.

Kui keegi arvab tõsimeeli, et Lockheed Martin Corporation, USA kaitseministeerium ja kadunud Zbigniew Brzezinski on või olid siin selleks, et kaitsta meie laulupeo traditsiooni jätkumist, Eesti riigi ja rahva huve ning teha meile tubliduse eest üks kena pikk pai, siis peab olema tegu imbetsilliga. Kordan, imbetsilliga.

Miks pole keegi senini avalikult imestanud, kas Sorose fondi või Euroopa Poliitikaanalüüside Keskuse kaader pole mitte otsesed välismaised mõjuagendid Eestis? Miks pole sellist küsimust meie peavoolumeedias isegi mitte puudutatud?

Ometi näeme, et organisatsiooniga on seotud mitmed ajakirjanikud ja isegi president Ilves.

Ent tulles kommentaari lõpuks tagasi välisluureameti peadirektori Mikk Marrani avalduse juurde, siis tasub mainida, et see oli esitatud üritusel, mille korraldas globalistlik mõttekoda The Aspen Institute. Kui Eesti Vabariigi, iseseisva riigi, välisluureameti juht räägib oma juttu organisatsioonis, mida finantseerivad sellised USA globalismi raskekahurväeüksused nagu Carnegie Corporation, Rockefeller Brothers Fund, Gates Foundation, Lumina Foundation ja Ford Foundation, siis peaks selle avalduse kontekst ise tekitama juba teatavaid küsimusi.

Ent meie totaalse läänepimeduse tingimustes ei nähta selles midagi kummastavat ning kordagi ei esitata isegi küsimust, kas ei täida sellisel üritusel esinemine angloameerika globalismi mõjuagendiks olemise eeldusi.

Igal juhul, kui juba kord rääkida mõjuagentidest, siis tasuks paljastada kõik mõjuagendid, sõltumata sellest, kas nad töötavad Kremli või Washingtoni palgal. Ühe iseseisva riigi ühiskondliku arutelu läbipaistvusele peaks nõnda toimimine ju vaid kasuks tulema.

Vt seonduval teemal ka saadet “Fookuses”.

Fookuses: Vene mõjuagentide võrgustiku kohta jutte levitav välisluureamet sekkub lubamatult poliitikasse

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!