Nädalakommentaar: miks lehvib eurolipp Eesti Vabadussõja võidusamba kõrval?

Meie bürokraatlik ladvik võõrandub iga päevaga elementaarsest ajalootunnetusest ja nendest võngetest, mida meie esiisad Vabadussõtta sammudes endas kandsid, kommenteerib Markus Järvi. 

Hiljuti juhtis kirjandusteadlane Toomas Haug tähelepanu olulisele tõsiasjale, et kolm kuuest Vabadussõja võidusamba kõrval lehvivast Eesti lipust on välja vahetatud ning asendatud Euroopa Liidu lippudega.

Ja tõepoolest, alates Eesti Euroopa Liidu eesistumise perioodi algusest võime näha, kuidas kaheksa aasta vältel muutumatuna säilinud kuue lipuga rahvuslik ansambel on muudetud Euroopa tippbürokraatidele kahtlemata meeldivamaks.

Kui samasugune kooslus ilustaks näiteks superministeeriumi ja selle esist väljakut – isikupäratule ja hallile bürokraatiale püstitatud korruptsioonihõngulist monumenti Tallinna südames –, võiks sellest peaaegu mööda vaadata ja kirjutada selle meie alalhoidliku ja ülipüüdliku europugemise aadressile.

Ent praegune lippude vangerdus on teostatud monumendi juures, mis on püsti pandud Eesti Vabadussõja võidule ja eelkõige selles langenud inimestele. Vabadussõda aga peeti teatavasti just Eesti sõltumatuse ja iseseisvuse pärast, et pääseda kahest võimalikust liidust, mis seda ohustasid – ühelt poolt Nõukogude Liit ja eelkõige kommunistlik Venemaa, teiselt poolt aga Landesvehri püüdlused jätkata Baltimaades saksa ülemvõimuga ja siduda meid seeläbi üha tihedamalt ka Saksa emamaa külge.

Euroopa Liidust ehk pahemliberaalsest, islamiga koormatud ja üha ebademokraatlikumaks muutuvast bürokraatiamasinast ei osanud Vabadussõjas võidelnud ja surnud mehed undki näha. Nende eesmärgiks oli Eesti Vabariik: õigus rahulikult omal maal põllulappi künda, oma keelt rääkida ja oma kultuuri arendada. Seda pole palju palutud.

Ent tänapäeval võib sellised tagasihoidlikud soovid liigitada paljude silmis juba ohtlikuks reaktsionäärluseks, paremäärmusluseks, ebainimlikuks düstoopiaks või parimal juhul rukkilillepuruseks romantikaks.

Kui rukkilillepurust romantikat pandi Helen Sildna ja teiste loomelinnakutes lattet limpsivate projektihipsterite kaasabil lunastama oksekarva tööriistakast, siis Vabadussõja monumendi kahtlaselt rahvuslikku allhoovust asetati pehmendama sinine tähelipp. Rahvuslikkuse oktaaniarv oli Vabaduse platsil ohtlikult kõrge, igaks juhuks tuli teha 50-protsendine lahus.

Mine sa tea, võib-olla mõjusid need kuus riigilippu Vabadussõja ausamba juures suisa apartheidile õhutavalt?

Et olukord omandaks aga erilise absurdihõngulisuse, tasub meenutada, et vabadussõja ausambal seisab Gustav Suitsu sinimustvalgele pühendatud luuletus “Tõsta lipp!”

Vastamata jääb küsimus, kes lippude vangerduse eest vastutab ja milliste põhjendustega seda on tehtud. Üks on aga kindel. Meie bürokraatlik ladvik võõrandub iga päevaga elementaarsest ajalootunnetusest ja nendest võngetest, mida meie esiisad Vabadussõtta sammudes endas kandsid.

Huvitav küll, aga ühte ürgvõnget pole suutnud kõigutada isegi kõikvõimas Euroopa Liit. Selleks on masendav püüdlikkus ja pugemine kõrgematele isandatele oma rahva huvide ja väärtuste hinnaga ehk lühidalt öeldes orjameelsus.

Seal, kus kreeklane või itaallane vilistaks pikalt igasuguse eurobürokraatia ees, seisab eestlane vanast harjumusest parunihärra kõrval valvel ja ootab isanda armulikke korraldusi.

Kui vaja, saab omadele malakaga äsada ja sellega härra silmis lisapunkte teenida. Sellest ülipüüdlikust lömitamisest räägivadki need kolm eurolippu siin Eesti Vabadussõja monumendil.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.