Nädalakommentaar: millise Euroopaga me eurooplaseks saades end samastame?

Gustav Suitsu kuulsat lauset parafraseerides ei seisne küsimus mitte selles, kas eestlaseks jäädes saada rohkem eurooplaseks, vaid millise Euroopaga me eurooplaseks saades end samastada tahame – kas hingetu, bürokraatliku ja türanliku Väär-Euroopaga või tõelise Euroopaga, mille südames tuksub kristlik tsivilisatsioon, tõdeb Markus Järvi Pariisi manifesti kommenteerides.

Kõikidele on tuttav Gustav Suitsu maksiim “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Lennart Meri kommenteeris seda lauset väitega, et me oleme kogu aeg juba Euroopas olnud. See väide on aktuaalne eelkõige tänapäeval, olukorras, kus Eestil on võimatu pageda üleliiduliste otsuste eest, kus Brüsseli direktiivid moodustavad kohustusliku osa Eesti ja teiste liiduvabariikide seadusandlusest ja kus piirid Schengeni maade vahel on pärani.

Kõik Euroopa probleemid saavad varem või hiljem osaks ka Eesti probleemidest ja iga tõeline ja tegelik lahendus, mille Euroopa leiab, on suure tõenäosusega lahendus ka Eestile.

Seega, eurooplaseks saamine ja eestlaseks olemine on meie praeguses olukorras paratamatult ühe mündi kaks lahutamatut külge. Eriti kõnekalt tuleb see välja Euroopa praeguses kriisis, mille eestvedajad vormivad ja kujundavad ka siinset poliitilist ja ideoloogilist kliimat kohalike üleliidulist agendat teostavate asehaldurite vahendusel, keda me kohati hellitavalt kutsume Eesti poliitiliseks eliidiks.

Euroopa kriis on ka Eesti kriis. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata hiljutisele sündmusele, mille tulem sai Objektiivis käesoleval nädalal välja toodud. 2017. aasta mais tulid Pariisis kokku konservatiivsete teadlaste ja intellektuaalide rühm, keda ühendas mure Euroopa praeguse vaimse, kultuurilise ja ühiskondliku seisukorra ning võltsreligiooni tundemärke ilmutava nn Väär-Euroopa türannia pärast. Nende kogunemiste tulemusel sündis Pariisi manifest.

Soovitan selle manifesti eestikeelne tõlge Objektiivist kindlasti üles otsida ja läbi lugeda, sest tegu on tähelepanuväärse tekstiga.

Manifest ilmneb, et konservatiivne intellektualism, mis on Lääne-Euroopas olnud alates möödunud sajandi kuuekümnendatest varjusurmas, on ilmutanud keset vohavat kriisi taas elumärke. Loodan siiralt, et konservatiivne mõte hakkab Euroopas üleüldse üha rohkem pead tõstma.

Pariisi manifesti kujundikeel on võimas. Kohe alguses tuuakse lugejate ette vastandus, mis kannab läbi manifesti: tõeline Euroopa ja Väär-Euroopa.

Kui tõeline Euroopa rajaneb kristlikule tsivilisatsioonile ja loomuseadusele, mille üheks keskseks ehituskiviks on terve perekond, siis Väär-Euroopa kannab endas väärideoloogiate dogmaatilist usku ajaloo paratamatusse progressi, mille jutlustajad Väär-Euroopa apologeedid end arvavad olevat.

“Väär-Euroopa patroonid on vältimatu progressi ebausust nagu ära nõiutud. Nad usuvad: ajalugu on nende poolel, ja see usk muudab nad üleolevaks ja põlglikuks. Nad on võimetud tunnistama puudujääke rahvusjärgses ja kultuurijärgses maailmas, mida nad ehitavad. Veelgi enam, nad ignoreerivad inimlike tõekspidamiste allikaid, mida nad on ise kalliks pidanud – neidsamu, mida väärtustame meiegi,” öeldakse manifestis ja jätkatakse:

“Nad ignoreerivad, isegi eitavad Euroopa kristlikke juuri. Selle kõige juures tunnevad nad muret moslemite solvamise pärast, keda nad kujutavad ette rõõmsalt vastu võtmas nende ilmalikku multikultuurset vaateviisi. Olles üdini eelarvamuslik, ebausklik ja ignorantne, on Väär-Euroopa lämmatav oma enesekiitusliku eriarvamusega, pimestatud nägemustega utoopilisest tulevikust. Ja loomulikult on seda tehtud vabaduse ja tolerantsuse nimel.”

Vähe sellest. Pariisi manifesti autorid tunnetavad, et Väär-Euroopa oma ülbuses pretendeerib suisa religioossele austusele ja kuulekusele:

“Väär-Euroopa universaalsus ja universaalsuse pretensioonid näitavad, et Väär-Euroopa puhul on tegemist kunstliku religioosse ettevõttega, millel on tugevad usutunnistuslikud seisukohad ja ka oma kirikuvanded. See on tugev opiaat, mis halvab Euroopat kui poliitilist keha.”

Alternatiivina seavad Pariisi manifesti autorid meie ette tõelise Euroopa, mida manifesti edasistes punktides kirjeldatakse.

See on Euroopa sellisena, nagu meiegi seda tahaksime näha.

Seega, küsimus pole selles, kas eestlaseks jäädes saada rohkem eurooplaseks, vaid selles millise Euroopaga me end identifitseerida tahame. Kas hingetu monstrumiga, või tõelise elava kultuuriga, mille südames tuksub perekondlik elutunnetus, rahvuslike identiteetide paljusus ja seda kõike aastasadu toitnud ja võimaldanud kristlik tsivilisatsioon?

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!