Nädalakommentaar: nutiajastu Pavlik Morozov

Eesti Inimõiguste Keskuse poolt edendatud uus “vaenust” teavitamise mobiilirakendus nimega UNI-FORM räägib ideoloogilise diktatuuri keeles ja toob meelde Pavlik Morozovi ehk ideaalse pealekaebaja-pioneeri figuuri, keda noorsoole nõukogude ajal eeskujuks toodi, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Oktoobri keskel teatas maksumaksja raha eest aastaid vasakliberaalset propagandat edendanud Eesti Inimõiguste Keskus, et Euroopas ja Eestis on välja tulnud uus “vaenust” teavitamise mobiilirakendus nimega UNI-FORM.

Kari Käsperi juhitud keskuse teatel moodustavad UNI-FORM mobiilirakendus ja vastav koduleht ainulaadse raporteerimise platvormi, mis keskendub “vaenukuritegudele ja online-vaenukõnele, mis on suunatud LGBTI inimeste vastu.” Seksuaalset sättumust, sooidentiteeti või sooväljendust kritiseerivatest avaldustest kirjutatud raportid võivad olla anonüümsed või esitatud koos isikuinfoga, mis võimaldab Inimõiguste Keskuse sõnul juhtumit ka sisuliselt menetleda.

Eestis jõuavad ideoloogilised pealekaebamised Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdi lauale. Sealt edasi aga juba umbisikustatult ja anonüümseks muudetuna pannakse need tallele andmebaasi, mis võimaldab Eesti Inimõiguste Keskuse väitel koguda infot. Andmebaasi kogutud raportite edasist saatust, nagu ka seda, millistesse rahvusvahelistesse instantsidesse kogutud info saadetakse, Eesti Inimõiguste Keskus senini ei täpsusta.

Kuigi on selge, et pealekaebamismasin paterdab esialgu veel lapsekingades ja loodetavasti saab olema suhteliselt marginaalses kasutuses, annab see siiski tunnistust, millisest mentaliteedist inimõiguslaste maski taha peituvad ideoloogilised radikaalid nii siin Eestis kui Euroopas juhinduvad.

Maksumaksja kulul rahva ajusid pesevad pahemliberaalsed mõttekojad taotlevad üheselt ideoloogilist diktatuuri, mis kehtestaks oma ülemvõimu anonüümse pealekaebamise, n-ö rahvavaenlaste kaardistamise ja diktatuurilise hirmuõhkkonna süvendamise kaudu.

Esiteks pangem tähele, et kuigi raporti võib esitada ise anonüümseks jäädes, mainitakse seal suure tõenäosusega nn vaenukõneleja ära nimepidi, sest muidu poleks raporteerimisel mingit mõtet. Seeläbi hakkab Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdi lauale moodustuma ideoloogiliste dissidentide nimekiri, mis seejärel edastatakse esialgu veel määratlemata rahvusvahelistele institutsioonidele.

Teiseks on nn vaenukuritegude ja online-vaenukõne definitsioon parimal juhul udune, põhinedes lihtsalt ideoloogiliselt truu raporteerija isiklikel tunnetel ja suval. Rääkimata muidugi sellest, et jutt ei käi valdavas osas kriminaalkaristuse alla käivatest vihakõnejuhtumitest, milles kutsutakse mõnda ühiskonnagruppi või inimest tapma või talle otsest kahju tegema, vaid raporti võib koostada ka jutu peale, mis mõnele LGBT-inimesele mingil põhjusel ei meeldi.

Teiste sõnadega raporteeritakse mõtteroima, mille alla võib käia ka seisukoht, et samasooliste kooseludele ei tohi pakkuda riiklikku tunnustust ning et abielu peab jääma ühe mehe ja ühe naise vaheliseks liiduks.

Probleeme on veel kuhjaga, ent kokkuvõtlikult võib öelda, et igale vähegi ausale ja ajalugu tundvale inimesele on taoline pealekaebamismasin ühene meenutus meie mineviku kõige autumatest hetkedest, kus nõukogude totalitarismi viljastavates tingimustes asusid hirmunud inimesed teineteise peale kaebama, et enda nahka päästa. Kõige valusamalt ilmnes see küüditamiste ajal.

Nii kisuvad enda sõnul võrdsust ja sallivust juurutavad noorkomissarid oma  pealekaebamismasinaga lahti ka Eesti lähiajaloo kõige valusamad haavad. Meelde tuleb nõukogude ajal propageeritud Pavlik Morozovi ehk ideaalse pealekaebaja-pioneeri figuur, keda noorsoole toona eeskujuks toodi.

Kari Käsperi ja teiste inimõiguslaste diktatuurilised püüdlused ei tule loomulikult üllatusena. Me oleme sellest Objektiivis erinevatel Euroopa ja Põhja-Ameerika näidetel rääkinud juba aastaid. Sama kaua oleme hoiatanud Eesti avalikkust ka selle eest, et rahvusvahelistest organisatsioonidest dirigeeritud ideoloogilised radikaalid juurutavad samm sammu haaval ka Eestis sedasama mustrit, mis mõningates läänemaades on saanud juba argipäeva osaks.

Hirmu vastu on aga ainult üks rohi – mitte karta.

Tuleb näidata üles kindlameelset ja väärikat allumatust valele ning öelda ühemõtteliselt lahti orjameelsusest. Mida enam püüavad ideoloogilised noorkomissarid oma pealekaebamismasinatega kodanikel suud sulgeda, seda kõlavamalt tuleb rääkida. Mida enam üritatakse inimestes hirmu esile kutsuda, seda kartmatumalt tuleb anda tunnistust tõelistest ja ajatutest väärtustest, nagu sellest, et abielu on ja jääb mehe ja naise vaheliseks liiduks ja mitte kellelgi pole seda õigus ümber määratleda.

Kui mõni argpüks tahab nüüd anonüümset raportit kirjutada, siis alustagu kasvõi käesolevast kommentaarist ja minust. Mina olen muuseas Markus Järvi, Objektiivi toimetaja.

Raporteerige ja pange kirja, kui soovite.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!