Nädalakommentaar: orjameelne riik muutub alati tülgastavaks koloniaalvõimuks omaenda rahva suhtes

Eesti hetkeseisu vaadates tekib küsimus, kelle jaoks seda riiki tehakse? Kas me oleme siin selleks, et meeldida suurtele ja vägevatele, globalistlikele võimustruktuuridele ja Brüsseli bürokraatlikule eliidile, või on meie eesmärgiks arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Objektiivi portaalil sai käesoleval nädalal täis juba teine tegevusaasta. Nii nagu eelmiselgi aastal korraldame portaali sünnipäevaks konverentsi, mis seekord leiab aset Tallinnas Okupatsioonide muuseumis reedel 27. oktoobril, algusega kell 13. Teemaks on orjameelsus ja sellest vabanemine.

Konverentsil astuvad ettekannetega üles konservatiivset maailmavaadet edendava Edmund Burke’i Seltsi asutaja, kolumnist Hardo Pajula, ajaloolane Jaak Valge ja videoloengut peab kirjandusteadlane Maarja Vaino. Lisaks sellele esinevad ka Objektiivi toimetuskolleegiumi liikmed Veiko Vihuri, Varro Vooglaid ja mina ise.

Miks arutleme orjameelsuse teemal? Väga lihtsal põhjusel: see on meie arvates Eesti üks kõige suuremaid vaimseid haigusi, mis ajab lugematuid siirdeid Eesti ühiskonna kõikides kudedes. Mitte kuskil ei väljendu aga orjameelsus talumatumalt ja häbiväärsemalt kui meie riigi juhtkonna ja avaliku poliitilise elu tasandil.

Kui palju kordi oleme me kuulnud sellest, kuidas väike Eesti pingutab rahvusvahelise maine ja erinevate edetabelite nimel jätmaks endast head muljet? Kui palju kordi oleme näinud, kuidas Eesti bürokraatia rakendab ülipüüdlikult ellu iga viimase Brüsselist saabunud kurgi pikkust ja banaani kõverust reguleeriva direktiivi? Kui palju kordi on kõlanud põhjendus, et Eestil tuleb osaleda lääne koalitsiooni vallutussõdades Afganistanis ja Iraagis ainult selle pärast, et meid kaitstaks.

Ja samas – kui mitmeid kordi on Eesti juhtkonna suust kõlanud üdini feminiinne ja passiivne jutt sellest kuidas “me oleme kaitstud”, eesmärgiga varjata väga tõsiseid tegematajätmisi ja puudujääke Eesti iseseisva ja aktiivse kaitsevõime väljaarendamisel, millest on juba aastaid kõnelenud reservkolonelleitnant Leo Kunnas.

Tekib küsimus, kelle jaoks seda riiki tehakse? Kas me oleme siin selleks, et meeldida suurtele ja vägevatele, globalistlikele võimustruktuuridele ja Brüsseli bürokraatlikule eliidile, või on meie eesmärgiks arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade?

Vastuolu riigi ja rahva huvide vahel on täheldanud mitmed kommentaatorid. Meie konverentsil üles astuv Maarja Vaino tõdes Rail Balticu läbisurumist kommenteerides, et Eestis on levima hakanud moonakamentaliteet: “Eestlased on jälle olukorras, kus võimu allikas asub mujal ning selle kohalikud esindajad praktiseerivad tegevusi suurriiklikku või kitsamalt isiklikku kasu silmas pidades. Nende tegevuse fookuses ei ole Eesti ja eesti rahva kui terviku huvid.”

Semiootik Valdur Mikita sedastas aga suurt tähelepanu saanud artiklis, et “see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks”.

Lühidalt öeldes: see ongi orjamentaliteedi tulem. Orjamentaliteediga ladvik ei kaitse oma kodanikke, vaid üritab meeldida võõrastele – alluda nende ettekirjutustele ja anduda nende huvidele. Tulemuseks on paratamatult riik ja ühiskond, mis on pöördunud oma enda rahva vastu, olles ühtlasi kõige parem näide orjamentaliteedi vallandumisest avalikus elus.

Lõppastmes jääb kodanikul ja ka riigil valik kahe vahel: kas tõeline iseseisvus või orjameelne lömitamine.

Esimesega kaasneb väärikus, vabadus ja au, aga mis peamine, eelkõige tõsised raskused, kannatused ja pidev vajadus oma iseseisvust ja vabadust kaitsta. Teise valikuga kaasneb küll häbi, ent pange tähele, ka hetkeline mugavus ja turvalisus.

Lepitada neid kahte valikut ei saa. Ent olgem ausad, tegelikult on väikesel rahval ja riigil vaid üks valik – tõeline iseseisvus.

Paradoksaalselt võib vaid tõelise iseseisvuse raskel teel sammuv rahvas kasvada ja areneda. Orjameelse koloniaalriigi rahulolevaid kodanikke, kes eelistavad hetkelist hüve ja sooja kõhtu väärikusele ja aule, ootab parimal juhul kestlik hääbumine.

Nende teemade üle mõtiskleme ka reedel 27. oktoobril Okupatsioonide muuseumis. Olete teretulnud osa võtma!

Vaata lisainformatsiooni siit:

Objektiiv tähistab oma teist sünnipäeva konverentsiga Okupatsioonide muuseumis

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.