Nädalakommentaar: paari sõnaga rassismist Briti impeeriumis ja Lõuna-Aafrikas

Paaril eelmisel sajandil edendasid lääne revolutsioonilise vaimsuse kandjad darvinistlikku rassiteooriat. Tänapäeval pööratakse aga kaardid teistpidi ja inimestele määritakse pähe uut, vastupidist rassismi – rassismi valgete vastu. Markus Järvi nädalakommentaar. 

Lääne ühiskonna topeltstandardid tulevad karjuvalt esile eelkõige nn rassiküsimuses, mida revolutsiooni juhtkond taaskord lõkkele puhub, sedapuhku nii Ameerika Ühendriikides kui Lõuna-Aafrikas.

Ühelt poolt on selge, et eelkõige Briti kolonialistid said 18. ja 19. sajandil üle maakera hakkama lugematute inimvaenulike tegudega, mida tiivustas ahnus ja NB! veendumus oma rassi möödapääsmatust üleolekust.

See doktriin sünnib kui mitte sõna sõnalt, siis vähemalt orgaanilise järeldusena Šveitsi usupuhastaja Jean Calvini teoloogiast, millest saab 16. sajandil kuningas Henry VIII korduvatest abielurikkumistest alguse saanud anglikaani kiriku ja seega ka Briti ühiskonna vaimne vundament.

Kalvinistliku reformatsiooni poolt kobestatud pinnasest sünnib Darwini ateistlik evolutsiooniteooria, mis võtab sekulaariseeritud kalvinismina kokku kogu kalvinistliku moraali: maailm on äravalitute (loe: heade ja tugevate) ning põrgusse mõistetud (loe: nõrkade ja kultuuriliselt arenematute) rasside ja rahvaste mängutanner, mis jälgib vaid ühtainust printsiipi – tugevama õigust, survival of the fittest.

Kuigi indiaanlased, katoliiklikud iirlased, tuhandete eri hõimude Aafrika neegrid surevad küll ajapikku ise välja ja jäävad Briti härrasrahvale niikuinii jalgu, siis pole eriline patt enda huvide edendamise nimel Loodusele või Jumalikule Ettehooldusele, kuidas soovite, omalt poolt natukene kaasa aidata. Ameerika Ühendriikide presbüteriaanid, kes pärinevad otseselt Briti anglikaanidest, aitasid Emakesele Loodusele nii tõhusalt kaasa, et hävitasid piisonite kõrval ka pea kogu Põhja-Ameerika indiaanlaste kogukonna, kellest paljud hõimud olid juba ammu kristlased – frantsiskaanide ja jesuiitide poolt rahumeelse misjoni käigus Katoliku Kirikusse pööratud.

Et tänapäeval on britid suutnud end darvinistlikust rassiteooriast puhtaks pesta ning panna selle arvukate sigaduste eest peaaegu ainuisikuliselt vastutama ühe oma püüdlikuma õpilase Adolf Hitleri – portreteerides ennast samal ajal nn vaba maailma liidrite, demokraatliku lääne eestkõnelejate, suurte tolerantide ja kõikide rõhutud rasside vabastajana –, on lihtsalt õõvastava vale ja silmakirjalikkuse tulemus.

Kahjuks ilmneb siin taaskord, kui palju võib saavutada häbitu strateegilise kommunikatsiooni, ajaloo võltsimise ja osava avalike suhete korraldamise kaudu.

Selline näeb välja tehte esimene pool. Ent revolutsioon ei paikne kunagi keskel.

Paaril eelmisel sajandil edendasid lääne revolutsioonilise vaimsuse kandjad darvinistlikku rassiteooriat tasakaaluka loomuõiguse ja universaalse, Jumala poole suunatud inimloomuse edendamise asemel, mis on üks ja seesama sõltumata rassist, nahavärvist või rahvusest.

Tänapäeval pööratakse aga kaardid teistpidi ja inimestele määritakse pähe uut, vastupidist rassismi: rassismi valgete vastu, kelle kohustuseks peab olema elada igaveses enesesüüdistuses ja alanduses.

Uue rassismi juurde kuulub sõna “rassist” meelevaldselt ja universaalselt süüdistav kasutus. Nii pole sellel sõnal tänapäevaks enam algset sisu peaaegu järele jäänud. Esialgselt tähendas mõiste “rassism” oma rassi ülemuslikuks pidamist ning sellest tulenevat õigust teiste rasside vallutamiseks ja allutamiseks lähtuvalt oma huvidest. Nüüd saavad aga rassisti templi endale otsa ette rassismiga üldsegi mitte seotud mõtte- või poliitilise suuna esindajad – vastutustundetu pagulaspoliitika vastastest kuni rahvuslaste ja Pipi Pikksuka orginaalversiooni austajateni välja.

Samamoodi ei näi pahemliberaalidel ja teistel uue rassismi edendajatel olevat ühtegi sõna öelda otsese rassistlikult motiveeritud vägivalla vastu, mis parasjagu leiab aset Lõuna-Aafrikas, kus president Cyril Ramaphosa on heaks kiitnud seaduse, millele tuginedes konfiskeeritakse valgetelt farmeritelt nende maad, rääkimata sellest, et valgete-vastane elajalik vägivald on võtnud Lõuna-Aafrikas epideemia mõõtmeid.

Seega liigub revolutsioon ühest äärmusest teise, ühest rassismist teise, valgete valitsemisest valgete demoniseerimiseni. On ainult üks konstant, mis revolutsioonilises ideoloogias ei muutu: see on vastandamine ja lõhkumine, ehk teiste sõnadega vana hea divide et impera. Revolutsiooni edendajad teavad, et kui moraalsed ja tervemõistuslikud inimesed sõltumata nende rassilisest või rahvuslikust kuuluvusest nende vastu ühinevad, pole neil pääsu ja valedele rajatud impeerium variseb kokku.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!