Nädalakommentaar: põhjusepimendus

Euroopa ja Eesti poliitiline ladvik ei taha vaadata reaalsusele ehk ilustamata tõele näkku. Üha uutele rahulolematuse ilmingutele reageeritakse üllatust teeseldes või kohati ilmselt isegi seda siiralt tundes. Neid on tabanud võimetus analüüsida rahulolematuse põhjuseid ning see maksab karmilt kätte. Markus Järvi nädalakommentaar.    

Euroopa ja Eesti poliitilist ladvikut on tabanud põhjusepimendus. See tähendab, psühholoogiline ja intellektuaalne võimetus hoomata, aduda ja tunnetada, miks kasvav osa ühiskonnast on nende edendatud poliitikate vastu üha vaenulikumalt meelestatud ning miks kandub see suhtumine üle ka eliitidele endile.

Ikka ja jälle kordub sama stsenaarium: poliitiline klikk elab oma elu, teeb oma otsuseid, edendab valitsevat ideoloogiat, kohati vaatab üleolevalt rahulolematute peale, kohati teeb ilme, nagu neid polekski olemas. Kui peaks tekkima tõeline vastupanu ja ülestõus mõne kampaania või massimeeleavalduse näol, teeb ette siiralt üllatunud näo. Kust siis see veel tuli? Kuidas on võimalik, et meie keskel elavad vihased kodanikud? Kust tuleb kõik see sallimatus ja protestimeel?

Peale lühikest ahhetamist ja ohhetamist kogutakse ennast ning pakutakse välja seletus: rahulolematud kodanikud on eksitatud vaenulikult meelestatud suurriigi poolt, kes on käiku lasknud infooperatsiooni. Kokkuvõtlikult on seletus see, et inimesed on vihased täiesti valedel ja alusetutel põhjustel.

Asi ise, mille üle vihaseks saadi ja mille peale protestima kukuti, ei vääri mingit kriitikat. Asja endaga ei seondu ühtegi probleemi – või kui seondub, siis mõni väike perifeerne üksikasi, mille meie ametnikkond teeb esimesel võimalusel korda.

Kooseluseadusel endal pole mitte midagi viga. Sellega ei soovita üldse abieluinstitutsiooni ümber kirjutada, et tulevikus oleksid abielu ja homoseksualism samal pulgal.

Kõik, kes vastupidi väidavad on asjast valesti aru saanud. Massiimmigratsioonil Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse pole mingeid negatiivseid tagajärgi. Multikultuursus on hea ja põnev. Frankfurti, Düsseldorfi, Pariisi ja Malmö marokostumine on ajaloo paratamatus. Kõik on tegelikult hästi.

Rail Baltic ongi hea asi – päriselt ka. Tasuv investeering Eesti tulevikku. Ei saasta ta loodust, ei kaeva pooli Eesti kivimaardlaid tühjaks, ei ole ta liiga kallis ega midagi. Ongi hea projekt, ausalt ka.

Euro aitab Eestist teha atraktiivse investeeringute sihtmärgi. Euro on kasulik Eesti turvalisusele. Kui me arveldame eurodes, siis tulevad liitlased meid väeteid innukamalt kaitsma. Euro ei tõsta hindu. Kui me arvestame, mida me praegu saame poest 45 euro eest ja mida seitse aastat tagasi võisime osta 700 krooni eest, siis pole muutunud suurt midagi. Ja kui ongi elukene tsipa kallimaks läinud, siis pole see seotud euroga, vaid üldise inflatsiooniga.

Ja nii edasi ja edasi ja edasi.

Aga poliitiline klikk on iseeneses kohe täitsa rahul. Asjades endis ei tohiks ju probleeme olla. Ükskõik milline ideoloogiline hullumeelsus üleliidulistest peakorteritest perifeeria poole liigub, ükskõik milline majandusmõrv jälle toime pannakse, on rahulolematuse põhjuseks alati vale arusaam, vaenulike jõudude propaganda või rahva kalduvus lärmata tühistest asjadest.

Ent see reaalsusest irdunud eliidi unelm ei kesta kaua. Üritage seletada teepervele lagunenud sapaka ostjale, et viga pole mitte Zaporožetsi toodangupraagis, vaid kliendi enda peas. Üritage seletada hallitanud kartulitega tünga saanud sööklakülastajale, et tema ebameeldiva kulinaarse kogemuse eest vastutas üleilmne imperialistlik vandenõu.

Reaalsus murrab sisse. Reaalsus murrab sisse ka ladviku ulmadesse. Prantsusmaal murdis see sisse kollaste vestide meeleavalduste näol, Eestis murdis sisse ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel, paari vopsuga Tarandi istmikule.

Mingist hetkest peale on ladvik sunnitud oma põhjusepimendusest välja tulema ning kui sellest juba kord on välja tuldud, ei suudeta seda enam usutavalt etendada.

Kaja Kallase ohked Eestis pead tõstvast natsismist, Ratase pseudokirikuõpetajalik jutlus, Kaljulaidi silmapööritamised pressikonverentsil on reaalsuse ees kaitsekihi kaotanute sümptomid – valuaisting.

Tõsi, nad on ühtlasi reaalsuse kramplikud eitused, ent tõelisus on juba tuppa astunud ja haiget teinud. Ta ei lähe sealt enam kuhugi.

Reaalsusel ehk ilustamata ja brutaalsel tõel on üks huvitav omadus. Ühed ta murrab, teised teeb tugevamaks. Saab näha, mis puust on meie armas Eesti rahvas meie armsa poliitilise klikiga eesotsas, kui tõde ükskord samamoodi aknasse raksatab, nagu kardinate varjus koloniaalvõimuks muundunud Eesti riigimuskel osadele kodanikele juba pikka aega on teinud.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv peatoimetaja kohusetäitja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.