Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni kasvatamine kaheksa inimese ja rohkem kui kolme miljoni euro võrra järgmiseks neljaks aastaks ei lahenda süvariigi mahhinatsioonide tõttu kaotatud rahva usalduse defitsiiti. Seni, kuni valitsus tegeleb kommunikatsiooniga inimestega rääkimise ja nende kuulamise asemel, süveneb lõhe riigi ja rahva vahel veelgi, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Käesoleva nädala alguses teatas Postimees, kuidas valitsuse strateegilise kommunikatsiooni ehk stratkomi tagamise eelarve kasvab tänavu varasemalt 60 000 eurolt 800 000 eurole aastas ehk 13,3 korda.

Kui praegu töötab Stenbocki majas kaks strateegilise kommunikatsiooni eksperti, siis peale laiendatud eelarveliste vahendite kasutuselevõttu võetakse juurde veel kaheksa ehk kokku hakkab Stenbockis tegutsema suisa kümme strateegilist kommunikeerujat, kes 2021. aastani löövad sirgeks kokku 3,26 miljonit eurot.

Valitsuse kommunikatsioonibüroos valdkonna eest vastutav Martin Jaško eitab väiteid, nagu oleks tegu riigipropaganda muskli kasvatamisega, öeldes, et stratkomi tegevus hakkab keerlema üksnes Eesti julgeoleku ümber. Ent just selles punktis tasub tähelepanelik olla.

KAPO ja Välisluureamet on tänaseks korduvalt ja piisavalt selgelt vihjanud, millistes kodumaistes elementides nähakse ohtu Eesti julgeolekule.

Argumentatsiooni tuumaks on meie süvariigi dogmaatiline eeldus, et Eesti julgeolek sõltub peamiselt rahvusvahelistest organisatsioonidest ja Eesti liitlassuhetest. Igat kriitikanoolt Euroopa Liidu või NATO suunal tõlgendatakse seega potentsiaalse rünnakuna Eesti julgeolekule.

Kuid meie struktuurid lähevad palju kaugemale. Nagu oleme korduvalt tunda saanud, näeb süvariik jugeolekuohtu ka meie kodumaise ladviku kokkulepete ja äraandmiste kritiseerimises.

Olgu kooseluseadus, Rail Baltic, RMK metsade maharaiumine või migratsioonipoliitika – kõikidele nendele, kes süvariigi mahhinatsioonidele on vastu töötanud, saab varem või hiljem osaks silt "Venemaa käsilane" ehk lühidalt öeldes julgeolekuoht.

Välisluureameti 2016. aasta aastaraamatust võib lugeda: "Euroopa Liidu liikmesriikides on migratsioonikriisi taustal populaarsemaks muutunud need paremäärmuslikud liikumised ja erakonnad, kes on Euroopa Liidu suhtes vaenulikud. Äärmuslike vaadete levikut ja pingete tekkimist kasutab osavalt ära Venemaa oma välispoliitilisi eesmärke püüdes."

On selge, et sellega vihjatakse ka migratsioonipoliitika kriitikutele Eestis, rääkimata sellest, et Euroopa Liidu suhtes kriitilised jõud samastatakse otsemaid teed paremäärmuslusega ning neile kleebitakse külge Venemaa käsilase silt.

KAPO juht Arnold Sinisalu on paari aasta tagusel aastaraamatu esitlusel selgelt välja toonud, et meie poliitilise juhtkonna valikutega mittenõustujad on parimal juhul Venemaa "kasulikud idoodid".

Olukorra võtab kokku Valdur Mikita:

"Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani? Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks."

Kui sedasama kafkalikku olukorda on leevendama kutsutud valitsuse stratkomi lisamiljonid, siis kõneleb see selget keelt süvariigi hirmust. Ent riikliku propaganda paisutamine ei lahenda midagi.

Vastupidi – see teeb olukorra veel absurdsemaks ja veel kafkalikumaks, kui lubate. See käristab kuristiku inimeste ja riikliku struktuuri vahel maksimumini, kuna inimesed pole rumalad – tegelikult nad saavad aru sellest, mis on propaganda ja mis ei ole.

Viis, kuidas riik saaks asju parandada, on tegelikult lihtne.

Ärge tehke inimeste huvidele ja põhimõtetele vastukäivaid otsuseid, rääkige inimestega ja ärge kommunikeerige! Lõpetage meie riigi kodanike demoniseerimine ja sildistamine! Idee, et valitsuse otsuste tõttu lõhenenud riikliku kehami võiks kokku traageldada mõni eriti tõhus stratreegiline kommunikatsioon, on pealispindne ja hukatuslik.