Kui mõnda projekti, eelnõud või lepingut tuleb hakata kaitsma ohtra kantseliidiga, pidurdamatu sõnamulinaga, tühjade loosungite ja ideoloogiliste märksõnade robotliku korrutamisega, võite olla kindlad, et midagi on mäda, kommenteerib Markus Järvi ÜRO rändelepinguga kaasnenud "kommunikatsiooni". 

Rändeleppe juhtum on hea näide sellest, millise sisseharjutatud valskusega meie poliitiline ladvik on harjunud tegutsema ja kuidas ikkagi nende va euroopalike ja liberaalsete väärtuste edendamise protsessi köögipool välja näeb.

Iseenesest on ausa poliitikategemise põhimõte ju imelihtne: kui mõni seaduseelnõu või lepe on tõene, hea, aus, reaalselt kasulik ja ilus, peaks selle esitlemine ühiskonnale kulgema suhteliselt vaevatult, kuna inimesed kalduvad oma loomuses tõe ja hüve poole.

Kui aga mingeid projekte viiakse läbi salastatult ja vargsi, rahva eest nende tegelikku tähendust peites ja varjates, rahvast nende tagamaadest teavitamata ja terviklikku otsustusprotsessi kaasamata, võib kindel olla, et midagi väga kahtlast on teoksil.

Kui lihtne peaks olema edendada rahva enamusele, kelle selget tunnetust pole ähmastanud ja mõtlemisvõimet kapseldanud kahjulike ideoloogiate loosungid, kasvõi meie põhiseaduse aluspõhimõtetest tulenevaid algatusi, millest kõik saavad aru, et need aitavad tõepoolest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade ning mis sellisena on ka tegelikult „kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus".

Siinkohal tuleb välja heade asjade teine kriteerium, millele meie ladvik oma mahhinatsioonides pole vale levitamise seesmise loogika järgi küündinud: head ja tõesed asjad on tavaliselt lihtsad ja arusaadavad, selgesti kommunikeeritavad ja mõne valitud lausega esitatavad.

Kui mõnda projekti, eelnõud või lepingut tuleb hakata kaitsma ohtra kantseliidiga, pidurdamatu sõnamulinaga, tühjade loosungite ja ideoloogiliste märksõnade robotliku korrutamisega, võite taaskord olla kindlad, et midagi on mäda.

Niisiis, nagu kooseluseaduse, Rail Balticu, ESM-i ja Kreeka abipakettide läbisurumise eel, nii seisab ka täna mõtlik kodanik ÜRO rändeleppe nimelise košmaari ees ja vaatab, kuidas võim tõmbleb veri ninast väljas juba ammu paika pandud eesmärgi nimel.

See asi tuleb läbi saada, see tuleb läbi suruda, allkiri tuleb alla saada. Demokraatlikke institutsioone, nagu riigikogu ja valitsus tuleb kasutada siis, kui nendest läbisurumise eesmärgile tulu tõuseb. Rahvahääletuse peale pole soodus isegi mitte mõelda, kuna see tooks sisse juba määramatu ebakindluse. Lõpetage ära. See asi tuleb lihtsalt ära teha.

Kodanik vaatab tõmblevat võimu, Mikseri nutust nägu ja Ossinovski vihapurskeid ning mõtleb – on alles rutt ja häda, on alles kihk, et üks väike, alla miljoni eestlasega riigikene saaks rändeleppele allkirja anda.

Kes neid küll tagant tõukab? Mis Damoklese mõõk küll nomenklatuuri pea kohal ripub, kui end sellisel ebasündsal moel lääne globalistide „usaldusväärse partneri" tiitli pärast nahast välja rabeletakse, et sellele renomeele välismaiste võimukeskuste ees vähimatki plekki külge ei jääks?

Kas seega tuleb üllatusena üleüldine tunne, mille valab sõnadesse EKRE ridades kandideerimisest teavitav ajaloolane Jaak Valge, kes kirjutab nii: „Meie Eesti riik on aga eestlusest võõrandumas. Justkui märkamatult libisemas kõrvale sellelt rajalt, mille põhiseaduse sissejuhatus meie riigile ette kirjutab – eesti rahvuse ja kultuuri arengu tagamine."

Kõiki neid, kes sellise tunde või mulje välja ütlevad, kostitab riigivõimu keskus kulunud siltidega, mille nimetamine ja üleslugemine ajab haigutama.

Parimal juhul aga räägib peale üleüldist pahameeletormi mõne kommunikatsioonieksperdi sõnadega „kommunikatsiooniprobleemidest" rahvaga.

Ma tean küll, milles teie kommunikatsiooniprobleem seisneb. Te pole võimelised enam rahvale ära seletama, et eestlusest võõrandunud Eesti riik ja kardinate taga koloniaalvõimuks muundunud aparatuur edendab Eesti riigi põhiseaduslikke väärtusi.

Keegi ei usu enam, et te seda tõeliselt teete.

Iga korraga, kui te taas vassite ja valetate, teie kommunikatsiooniprobleem vaid kasvab.

Kuni sinnamaani välja, et igasugune näilinegi kommunikatsioon katkeb ja rahvale jääb üle kas alla vanduda ja hävineda, või vastu hakata ja koloniaalvõim kukutada. Esialgu veel seaduslike vahenditega järgmistel valimistel.