Nädalakommentaar: Taavi Ratas, Jüri Rõivas ja Kaja Kallas

Nende kodanike poliitiline mälu, kes aktsiisitõusude vastu valivad aktsiisiralli algataja Reformierakonna, ulatub parimal juhul paari nädala taha, sõnab Markus Järvi nädalakommentaaris.

Mida tõsisemaks muutub nomenklatuurile oht, et peale järgmisi edukaid riigikogu valimisi võib EKRE hakata mängima rolli valitsuses, seda püüdlikumalt viiakse ellu suhtekorraldusprojekti, mis tõstab esile süva- ja püsiriigi nomenklatuurile soodsat varianti.

Kuluaarides on välja valitud ka kandidaat, kelle taha näib koonduvat ulatuslik PR-tööstus. Selleks on Kaja Kallas, keda peavoolumeedia on järjepidevalt näidanud Reformierakonna uue juhi ja Eesti Vabariigi uue peaministrina.

Pole mõttekas asuda üles loetlema kõiki neid kordi, mil Kaja Kallast Eesti esimese naispeaministrina, aga eelkõige euroideoloogia truu saadikuna avalikkusele juba praegu ajude vahele masseeritakse. Ent toogem vaid paar juhuslikku näidet viimastest päevadest.  Mõne päeva eest ilmus Õhtulehes artikkel, kus politoloog Rein Toomla enne valimisi valitsuses suuri muudatusi ei näe. Parlamendivalimised võitvat aga Reformi- või Keskerakond. Artikkel ise kannab nagu tellitult hüüumärgiga pealkirja: Eesti on valmis naispeaministriks!

Paar päeva tagasi paljastas Kaja Kallase elukaaslane investeerimispankur Arvo Hallik TV3-le presidendiballil antud intervjuus, et paarile helisevad ilmselt pulmakellad juba käesoleva aasta sügisel. Ühtlasi on see suurepärane pulmakellade PR-ajastus vahetult enne riigikogu valimisi.

Need on vaid lühidad väljalõiked paari viimase päeva meediakajastusest, ent tegelik “positiivse kommunikatsiooni” jada kuni tänaseni on loomulikult palju pikem. Tasub arvestada, et PR-veskid teevad praeguseks alles soendust ja tõeline propaganda laviin Kaja Kallase upitamiseks peaministri toolile ja Reformierakonna valimisvõiduks vallandatakse alles poole aasta jagu enne valimisi.

Kurvaks teeb aga see, et Eesti keskmine valija näib olevat tänini pimedusega löödud, kuna hiljuti ilmunud BNSi ja Postimehe tellitud uuringufirma Kantar Emori küsitluse järgi pooldas veebruaris Reformierakonda suisa 33,5 protsenti valijatest.

Millise poliittehnoloogilise nipiga selline number on saavutatud, teab iga vähegi poliitikat jälginud kodanik. Loomulikult on maagiliste toetusprotsentide taga opositsioonis istumine ja kõikide ebapopulaarsete otsuste veeretamine praeguse koalitsiooni kaela.

Kuid samas on ikkagi väga kurb, et meie keskmise kodaniku mälust on juba jõudnud ära kustuda, kuidas 2014. aastal Reformierakonna ristiisade ja rosimannuste surkimise tõttu nurjunud vangerduse “Siim Kallas Euroopast koju, Andrus Ansip Euroopasse” tulemusel potsatas peaministritoolile Taavi Rõivas. Koos sotsidega tehti n-ö kooseluseaduse koalitsioon, mille esindajad parlamendis julmalt kooseluseaduse põhiosa ka läbi surusid.

Rõivase teine valitsus 9. aprillist 2015, kuhu peale reformi ja sotside kuulus ka nn parempoolne ja isamaaline IRL, alustas aktsiisipoliitika karmistamist kütuse- ja alkoholiaktsiisidega.

Jüri Ratase valitsus on vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku moodustisena Reformierakonna ja sotside sissetallatud punast poliitikat vaid süvendanud, lisades juba niigi halva mängu juurde olulise maitseainena Keskerakonna täieliku põhimõttelageduse, selgrootusse ja lameduse.

Kogu segaduse juures on paadil kaasas tilpnenud IRL, kelle positsiooni punases valitsuses võib ilmselt kokku võtta käesoleva valitsuse rahandusminister Toomas Tõniste repliigiga Euroopa Nõukogu eesistumise päevilt: we can`t control the winds, but we can set the sail.

Siinkohal tuleb tsiteerida vana head vabadusvõitlejat Tiit Madissoni, kes hiljuti Objektiivis avaldatud artiklis kirjutas:

“Olen vanade kamraadide-võitluskaaslastega kohtudes ikka ja jälle püüdnud mõistatada, mis põhjusel on aastaid riiklust ja eestluse elujõudu hävitanud, kodumaiste jõukurite ja välismaiste suurkorporatsioonide-pankade huvide eest seisev Reformierakond eestlaste hulgas jätkuvalt nii populaarne on. Et neid küsitluste järgi lausa iga neljas eestlane jätkuvalt toetab. Ainult aastaid kestnud kartellimeedia ajupesuga ei julgeks seda fenomeni põhjendada. Kuigi jah, vaid Postimehest ja Rahvusringhäälingust oma infot hankivast kodanikust ei julge mingit poliitilist tarkust oodatagi. Nii oleme taasiseseisvusvõitluses aktiivselt osalenud “vanameestega” jõudnud arusaamisele, et eestlaste hulgas ongi tervelt neljandik selliseid mogrimärdilikke tegelasi, kes huvitatud vaid enese heaolust ja rahvuskaaslaste kottimisest, kes on valmis omakasu nimel ligimesele igal ajal hammastega säärde kargama – individualiste, kes ühiskonna või rahvuse huve ega tulevikku mitte millekski ei pea. Just selliste huvide eest seisabki eelnimetatud liberaalne partei, kes valmistub oma uueks tulemiseks.”

Kui palju on eestlaste seas mogrimärte ja kui palju haugi mäluga kodanikke, kelle poliitiline eneseteadvus ulatub parimal juhul paari nädala taha, seda saab loomulikult näha tulevastel parlamendivalimistel.

Ent ühte pean küll tunnistama. Inimene, kes aktsiisitõusude vastu valib poolteist aastat opositsioonis istunud aktsiisiralli algataja Reformierakonna, selle kohta käib Tiit Madissoni pakutud hinnang nagu rusikas silmaauku.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!