Nädalakommentaar: me usume Euroopasse

Postimehe juhtkiri sedastab võidurõõmsalt kreedot: me usume Euroopasse. Välja paistab varjamatult isiklik juubeldus selle üle, et Eurobaromeetri uuring näitas septembris 2018 Euroopa Liidu rekordilist populaarsust Eesti elanike seas. Markus Järvi kommentaar. 

Postimehe juhtkiri juubeldab eestlaste euromeelsuse üle. Toon on selline, nagu oleks saavutatud midagi isiklikku või perekondlikku: nagu oleks isa saanud elutööpreemia, poeg lõpetanud magistrantuuri summa cum laudega või enda lihane õde valitud õiguskantsleriks ning ise oleks saanud kantsleri nõunikuks.

Juhtkiri sedastab võidurõõmsa kreedo: me usume Euroopasse. Välja paistab isiklik, personaalne juubeldus selle üle, et Eurobaromeetri uuring näitas septembris 2018 Euroopa Liidu rekordilist populaarsust Eesti elanike seas.

Viimase küsitluse järgi toetab nimelt 74 protsenti vastanutest Eesti kuulumist Euroopa Liitu. 88 protsenti vastanutest leiab aga, et Eesti on Euroopa Liiduga liitumisel ainult võitnud. Vaatamata sellele, et 76 protsenti vastanutest olid veendunud, et nende hääl Euroopa asjade ajamisel ei loe ning ainult ainult 17 protsenti vastanutest oli seisukohal, et nende häält võetakse Euroopas kuulda, väljendas 53 protsenti eestlastest rahulolu sellega, kuidas demokraatia ühenduses töötab.

Selliseid numbreid vaadates on Postimees kindel, et “me ei peaks end laskma eksitada eurokriitiliste poliitiliste jõudude hääletoonist ja krõbedatest sõnadest, “uutest objektiivsetest uudisportaalidest”, üksikuist tõekuulutajaist sotsiaalmeediagruppides ega ammugi kõhutundest.”

Jutud Brüsseli jaburatest käsulaudadest ja Euroopa Ühendriikide tondist, loovad Postimehe arvates pseudopildi, mis variseb kokku kohe, kui kaalukausile pannakse tõelised hüved ehk võimalus käia “ID-kaart taskus, Vanas Maailmas vabalt ringi, reisida, õppida, töötada, leida uusi sõpru ja luua sidemeid.”

Kokkuvõttes näeb Postimees, et kuigi euroliidul on hulganisti probleeme, õigusruumist rändekriisini, siis “töö läbirääkimiste laua taga (kus meie oleme osaline) viib lõpuks ikkagi otsusteni.”

“Võime küsimuse püstitada ka nii, et millele oleks meil siis uskuda ja loota. Suletusele tuginevat “iseenese tarkust” oleme ajaloos proovinud. Ei läinud hästi,” võtab Postimees oma kreedo võidukalt kokku.

Siin on kõvasti ainest kommenteerimiseks. Alustame ehk sellest, et meie portaal, mis Postimehe sugugi mitte krüptilises märkuses ära tuuakse, pole kunagi otseselt vastu töötanud Euroopa liitmise ideele kui sellisele.

Me oleme olnud veendunud, nagu iga teinegi patrioot Euroopas, et tsiviliseeritud, autonoomsete ja sõbralike rahvusriikide liiduna oleks Euroopa ühendusel paljugi pakkuda. Küsimus seisneb pigem praeguse Euroopa Liidu alusväärtuste tõlgendamises ja selle struktuurides laialt levivast pahemliberaalsest ideoloogiast, mida üha diktaatorlikumalt liikmesriikidele peale surutakse.

Viimasest olgu näiteks kasvõi Euroopa Parlamendi ja Komisjoni enamuse süstemaatiline vastutöötamine oma rahvuslikku suveräänsust, iseotsustamisõigust ja konservatiivset joont hoidvate Poola ja Ungari vastu.

Millise ülbuse ja väiklusega suhtub liberaalne eurooligarhia nende riikide valijate enamuse toetuse pälvinud rahvuslikesse erakondadesse ja nende riikide valitsustesse, on ilmekalt välja tulnud siis, kui mõlema riigi vastu on Euroopa Parlamendis algatatud Euroopa aluslepingu artikkel seitsmele toetuv karistusaktsioon.

Milleks? Puhtalt selle pärast, et nende maade valitsused on astunud selgelt välja oma maade kaitseks, et mitte omaks võtta Merkeli-Junckeri hullumeelset poliitikat ning kaitsta ülemaailmse rändekriisi käigus oma rahvast migratsiooni ja inimkaubandusega kaasnevate ohtude eest, nagu islamiterrorismist, mida Lääne-Euroopa on saanud tunda viimase paari-kolme aasta jooksul kümneid ja kümneid kordi.

Pole mingit absoluutset põhjust eeldamaks, et eurobürokraatia peaks olema meelestatud just pahemliberaalse ideoloogiaga ning seda aktiivselt ja agressiivselt liikmesriikide valitsustele peale suruma.

Euroopa juhtkond võiks olla meelestatud ka rahvuslikult või vähemalt heas mõttes euroopalikult, meile kõigile olulise ja kalli kontinendi tsivilisatsiooni hoidvalt, et panna piir inimkaubandusele ning lubada rahvusriikidel ajada subsidiaarsusprintsiibi rakendamise vaimus oma enda poliitikat.

Toonitan, euroliberalism EL-i struktuurides ei pea olema paratamatu. Täpselt sama hästi, ja loomulikult veel paremini, võiks Euroopa juhtkonna vaimne hoiak olla konservatiivne või miks mitte isegi kristlik-traditsionaalne. Siis räägiks üks teatav “objektiivne uudisteportaal” Euroopa Liidust juba hoopis teistes toonides.

Omaette ooper on loomulikult Postimehe juhtkirja viimane lause: “Võime küsimuse püstitada ka nii, et millele oleks meil siis uskuda ja loota. Suletusele tuginevat “iseenese tarkust” oleme ajaloos proovinud. Ei läinud hästi.”

Oi kui tabavalt võtab see kokku eestlase liidu-usu! See on meie “armsa eesti rahva” ühe osa ehk “armsa eestlase” suurepärane kirjeldus. Meie armsal eestlasel pole vahet, millisesse liitu kuuluda – kui elumõnusid, reisimist ja ID-kaarti pakuks Euraasia Liit, Nõukogude Liit või SRÜ, poleks hullu midagi.

Probleem Nõukogude Liiduga ei toetunud ju üksnes ideoloogilisele alusele. Probleem seisnes selles, et välismaale ei saanud, äri ei saanud ajada, nätsu ja kivipestud teksast polnud kaubandusvõrgust kuskilt võtta. Kui oleks olnud, poleks häda olnud midagi.

Kujutate ette, kulla sõbrad! Kui liitu poleks – ükskõik mis liitu –, siis mida oleks meil veel uskuda ja loota?!

Kui poleks üleliidulisi plenaariumeid, Brüsselit ja Moskvat, kuidas me siis hakkama saaksime?!

Kuku istuli. Ma küsin täiesti siiralt ühe teatava “süvariigi häälekandja” juhtkirja autorilt, kas teil häbi pole väljendada sellist selgrootut orjameelsust nii varjamatult ja nii avalikult?

Minul oleks, ausalt öeldes. Isegi siis, kui ma saaksin head palka ja usuksin Euroopasse, nagu juhtkirja pealkiri sedastab. Minul oleks.

Mul oleks häbi väljendada sellist lauset isegi siis, kui Prantsusmaal oleks katoliiklik kuningas ja Euroopa Liit oleks muundunud Püha Saksa-Rooma Keisririigiks.

Millesse me veel usume, kui mitte keisririiki ja keisrisse?

Kuidas oleks Jumalasse, kõige loojasse ja ülevalpidajasse, kes on igavene ja kes annab elu meile ja meie rahvale, nagu igale rahvale ja riigile Euroopas ja üle maailma. kes on ja kes jääb ka siis kui iga liit kukub kokku, iga keisririik saab otsa, iga rahvas vajub unustusse?

Ütle, millesse Sa usud ja mina ütlen, kes sa oled.

Teie seal Postimehes olete oma Euroopa-kreedoga, oma liidu-usuga suhteliselt haledad narrid, kellele iseseisvus oleks liigne koorem ja sellest tulenev väärikus kaugelt liiga kõrge luksus.

Nädalakommentaar: liidu-usk

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!