Carl Gustaf Emil Mannerheimi päevakäsk Talvesõja lõpul tabab iseseisvuse, väärikuse, aumehelikkuse, ohvrimeelsuse ja vabaduseiha keskmesse. Soomlaste sangarliku Talvesõja sõnumile pole samal ajal vanapagana vanaemaga tantsival Pätsil ja Laidoneril muud vastu panna kui rahvuslik häbi, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Mööduv nädal on rikas tähtpäevadest, mis ilmestavad ühelt poolt meie, teisalt aga vennasrahva soomlaste ajalugu. 12. märtsil 1934. aastal toimus Eestis riigipööre, mille käigus kukutasid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei põhiseadusliku korra ning seadsid sisse autoritaarse režiimi, mis alatutele valedele tuginedes juuris vabadussõjalaste liikumise Eesti poliitikast välja – represseerides, vangistades ja tõenäoliselt ka tappes.

Ent mõned päevad tagasi möödus veel üks tähtpäev, mis meie põhjanaabritele soomlastele on keskse ajaloolise tähendusega. 13. märtsil aastal 1940 lõppes Moskva rahulepinguga 105 päeva kestnud Talvesõda, mille Soome võitis oma ülemjuhataja marssal Mannerheimi juhtimisel nõukogude Punaarmee vastu.

Need kaks tähtpäeva kannavad endas kui mitte ajaloolist, siis vähemalt hõlpsasti hoomatavat mõttelist seost. Vaimumaailma punased niidid jooksevad nende kahe daatumi vahel risti-rästi ja heidavad valgust mõlemal pool Soome lahte elava vennasrahva vaimusoppidesse.

Järgmisel päeval pärast rahulepingu väljakuulutamist kõlas Soome rahvusringhäälingus Mannerheimi päevakäsk, mille soomekeelse versiooni luges ette Lauri Vennola.

"Soome aulise armee sõdurid! Rahu on sõlmitud meie maa ja Nõukogude Venemaa vahel, karm rahu, mis on Nõukogude Venemaale loovutanud pea iga võitlustandri, millel teie olete oma verel voolata lasknud, kõige selle nimel, mida me kalliks ja pühaks peame," seisab Mannerheimi päevakäsus.

Samal ajal kui üle kuu aja oli Soome idapiiril käinud karmid lahingud ja me vennasrahvas võitles sangarlikult elu ja surma nimel Nõukogude Liidu vastu, istusid Päts ja Laidoner veel viimaseid kuid oma soojadel kohtadel, olles eelnevalt rahulikult pealt vaadanud, kuidas Helsingi poole lendasid Eestist startinud nõukogude pommilennukid.

Hetkel, mil Soome marssal vabahärra Carl Gustaf Emil Mannerheim neid ridu kirjutas, olid Päts ja Laidoner oma soojadel kohtadel istunud kuus aastat ja ühe päeva.

"Sõdurid! Ma olen võidelnud mitmetel sõjatandritel, aga ma pole veel kohanud teiega  samaväärseid sõjamehi! Ma olen sama uhke teie üle, nagu te oleksite minu enda lapsed!"

Pärast 1939. aasta detsembri külaskäiku Moskvasse rääkis Laidoner kodumaisele raadiokuulajale, kuidas Stalin olevat kinnitanud taaskord Balti riikide puutumatust. Raadiokõnes kõlas muuhulgas järgnev hinnang: "Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga."

Soome marssali päevakäsk on liiga pikk, et seda tervikuna esile tuua, kuigi kulda väärt on seal iga lause. Viimane lõik tabab aga iseseisvuse, väärikuse, aumehelikkuse, ohvrimeelsuse ja nende vooruste tõeks elamise tõttu ausalt välja teenitud uhkuse sõlmpunkti.

"Meil on uhke teadmine sellest, et meil on ajalooline ülesanne, mida me siiamaani täidame: läänemaise tsivilisatsiooni kaitsmine, mis aastasadu on olnud meie pärandiks, aga teame ka seda, et oleme viimase veeringuni tasunud võla, mis meil sellest läände on olnud."

Milline väärikus selles lauses sisaldub! Me oleme saanud ja tallel hoidnud. Me oleme kaitsnud oma verega ja maksnud kuhjaga tagasi oma võla. Oleme tõestanud, et oleme oma iseseisvust väärt. Edaspidi vaatavad teised meile alt üles, edaspidi tõstab osseedist mõrtsukas Stalin meile toosti, huulil tervitus: "Sangarliku Soome rahva terviseks. Kes ei taha, ärgu joogu." Stalini kõrval seisab toosti hetkel Laidoner.

Edaspidi võivad Rootsi ja Norra silmad peast häbeneda, et nad 39. aastal keeldusid enda territooriumi kaudu Soomele mõeldud abivägesid läbi laskmast. Kuus aastat ja üks päev hiljem, kui Päts, Rei ja Laidoner "demokraatiat kaitsma" asuvad ja vanakuradi vanaemaga tantsu alustavad, kõlab Soome marssali suust sellele olukorrale kaudne hinnang, üldsegi mitte tahtlikult meile osutatuna. Tema aristokraatlik päevakäsk peale soomlaste karmi ja sangarlikku võitlust, paneb meie kodumaiste võimukaaperdajate ja rehepappide vaimuilma lihtsalt paari elegantse liigutusega paika.

Mis oleks saanud siis, kui võimule oleksid tulnud vabadussõjalased? Mis oleks saanud siis, kui riigivanem ja kindral Andres Larka ja peaminister Artur Sirgu otsusel oleks alustatud kaitsesõda ja sellega seotud osa Nõukogude vägedest Eesti ida- ja kagupiirile samal ajal kui Soome võitles oma talvesõda ja pikendanud seeläbi rinnet üle neljasaja kilomeetri lõunasse?

Võitlus oleks olnud verine ja ilmselt oleks meid oleks oodanud ankara rauha ehk karm rahu, kui sedagi. Kuid olete te mõelnud, kuidas kõlaksid iseseisva Eesti vägede kohta need sõnad: "Meil on uhke teadmine sellest, et meil on ajalooline ülesanne, mida me siiamaani täidame: läänemaise tsivilisatsiooni kaitsmine, mis aastasadu on olnud meie pärandiks, aga teame ka seda, et oleme viimase veeringuni tasunud võla, mis meil sellest läände on olnud"? Viimase veeringuni.