Objektiivi kaasautor Aldo Maksimov kirjutab enda ja oma pere näitel sellest, miks inimene võib ühel päeval teha otsuse Eestist ära kolida. Olemata majanduspagulane, kalevipoeg, eneseotsija.

Võttes küsimuse ette laiemalt, vaatleb vabakutseline autor seda eeskätt aspektist – minek “sisepagulusest välispagulusse”. Ka Karl Ristikivile ei meeldinud see, mida ta 1930ndatel Eestis nägi, mis ei tähenda siiski seda, et ta Stockholmis õnnelik oleks olnud. Kas me saame tõmmata ühisjooni? Kahjuks küll.

SISSEJUHATUS

Ma olin Eestis õnnelik nii 1989 ja 1994. aastal. Ka 2003. aastal olin ma Eestis õnnelik. Natuke vähem õnnelik, aga siiski olin. Eesti tundus päris lahe riik, inimesedki olid lahedad ja nendega oli meeldiv suhelda.

2008–2009 olin ma hakanud kahtlema ja mõtlema, kas mulle ikka meeldib see Eesti, kuhu me oleme välja jõudnud, mille oleme “saavutanud”. 2008. aastal oskas inimene juba Eestit võrrelda lisaks Venemaale ja Soomele ka Prantsusmaa, Hollandi, Hispaania, Tai, USA, Kreeka ja Ukrainaga. Rääkimata põnevamatest kohtadest.

Mul on tegelikult väga kahju. Ning kui me Varro Vooglaiuga selle loo motiividest ja pidepunktidest rääkisime, siis ma väljendasin ka oma siirast kurbust. Kurbust Eesti pärast, kurbust olukorra pärast, kus sa justkui pead oma kodumaalt ära minema ning seda õigustama või selgitama. Samas – ei pea, aga pead vajalikuks. Uhkust tunda pole siin millegi üle, ei enda ega riigi puhul.

See ei ole enam Eesti. Kui te siiski ütlete, et see on Eesti (uus Eesti, uus normaalsus, progressiivne Eesti!?), siis mitte minu Eesti. Ja mul on väga kahju, veelkord.

MOTIIV

Täiesti märkamatult, kuulates oma südame, õiglustunde häält, on saanud minust (nagu paljudest teistest minu mõttekaaslastest) riigi silmis vastupanuvõitlejad, vaenlased, ohtlik element, keda pigem tuleb pealt kuulata, tsenseerida, kaevata, represseerida.

Kuid see, mis järgneb, ei püüa olla mingi märtrijutt. Mina ei ole märter. Tsiteerides Vaiko Eplikku või Tõnis Mägit (vt tema murerikast ent südamlikku intervjuud “Plekktrummis” 29.10.2018), olen ma lihtsalt suvaline tüüp, kes teeb omi asju, kes valutab Eesti pärast südant ja kellele meeldib vahest “möliseda”.

*     *     *

Kõige hirmsam aga on see, et meie pluralistlikus (?) Eestis on tekkinud uus seltskond dissidente, teisitimõtlejaid, keda kiusatakse, survestatakse näiteks töökohtadel, eelkõige avalikus sektoris. Palju on inimesi, keda püütakse vaigistada, ähvardada, kraane kinni keerata. See on demokraatlik, salliv Eesti, kuhu me oleme paraku tänaseks jõudnud.

Kui tahad teenida, hoia mokk maas. Kui sinu arvamus ei kattu valitsuse ja ELi vaadetega, siis hoia mõla maas ja teeni edasi.

Toon näite. Poolteist aastat tagasi käisin järjest kolmel töövestlusel, finaalvoorus. Igal pool viidati mu cv-s välja toodud EKRE kuuluvusele ning küsiti kas otse või vindiga, et miks ja mis asjaoludel. Üks endine kolleeg aga küsis tänaval, et kas ma teen kaastööd Objektiivile vabatahtlikult…:)). Mon dieu.

Ajupestud Eesti. Kah sobiv pealkiri.

*     *     *

Ei, mul ole siinse elu suhtes enam illusioone… Ning ma ei julge mõelda sellele, milline on Eesti 12–15 aasta pärast. Umbes siis, kui mu tütred peaks mehele minema ning poeg gümnaasiumisse astuma. Need on minu suurimad foobiad.

MÕJU, MÕJUTUSED

Varro Vooglaid viitas selle loo sünni kirjavahetuses, et põhjuseks, miks inimesed võivad Eestist lahkuda (jättes kõrvale “kalevipojad” ja abielu kaudu lahkujad) on küllap aina kahanev inimlikkus. Seda igal pool, kuhu vaatame – inimsuhetes, edukultuuris, teeninduses, tehnologiseeruvas maailmas, haldusreformi-järgses Eestis.

Kuidas kohtleb oma alamaid Eesti riik, võim, või ütleme lihtsamalt – tavaline ametnik? Kahjuks ei anna ükski kogemus positiivset sõna, mida siia kirja panna. Võim Eestis tegeleb võimu hoidmise, taasloomise ja toiduahela pikendamisega. Riigimehelikku Eestit sealt otsida on naiivne. Valimistsükkel on kõige olulisem asi siin päikese all.

Üks teine inimene, kellest pean väga lugu ning kes on samuti Eestist Kreeka väikekohta kolinud, lausus pärast hiljutist Eestis käiku:

“Inimesed on nagu zombid. Zombistunud, idiootlikud. Maailma teemadest ei saa inimene Eestis inimene kahjuks üldse aru, mis toimub. Ja veel…hirm, hirm, hirm. Seda hirmu, mis inimestelt mõtlemisvõime raasukesedki ära võtab, on õhus tunda igal sammul.”

Olen sellega kahjuks väga päri. Zombistumine ja ebamäärane, sõnulseletamatu hirm ongi need asjad, mida ma tajun, kuid ei ole suutnud sõnastada. Lisaks abitukstegev naeruväärsus asjades, kus eestlased oma naba imetlevad, lipitsevalt käskusid täidavad, mida oluliseks peavad ning mida ei pea. Nagu näiteks ausus, otsekohesus, südamlikkus.

MUL ON VALUS, SEST…

¤ Mul on valus, kui ma aina enam kuulen kakskeelsetest eesti-vene koolidest ja ingliskeelsest kõrgharidusest. Enne valimisi kuulen aina rohkem.

¤ Mul on valus ja kurb, sest Eesti riigil ei ole oma arvamust, seisukohti, poliitika pikka plaani. Kogu ideede, seisukohtade ja direktiivide pakett (ka seadusloome), mida me omame, tuleb Brüsselist.

¤ Mul on valus sellepärast, et meie etalonriikideks on Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Holland jmt riigid, kus pärismaalased on suures hädas, kus neil ei ole enam asu. Põliselanikud on hakanud otsima rahulikumaid, riike, kuhu pageda. Selle tempoga pole 25 aasta pärast rahvusriikidest enam kuigipalju alles. Sõnaga – me püüdleme riikide poole, mida jämedalt võttes homme pole enam olemas.

¤ Mul on valus sellepärast, et meie väärtused ning hinnangud on muutunud 25 aastaga mõõtmatult. Tolerantsusest (mida me evisime ja rõõmuga välja näitasime), on saanud võitlev sallivus (mida meilt eeldatakse ning mis meis vastikust tekitab). Kuidas me äkitselt siia jõudsime, kes minu ja sinu arvamust küsis?

¤ Mul on häbi, et riigid, kes oma rahva, keele ja kultuuri tuleviku nimel seisavad – Poola, Ungari, samuti Itaalia, Tšehhi, Slovakkia – nemad teenivad ELis meie eurosaadikute hukkamõistuhääli ning meie valitud saadikud (Tarand, Kelam, Paet, Padar) hääletavad ELis nende riikide vastaste sanktsioonide poolt. Mul on tõesti, mul on nende rahvaste sõprade ees sügavalt häbi.

¤ Mul on valus, sest rahvusriikide hävitamist Euroopas enam ei häbenetagi välja öelda. Prantslasi ei ole olemas, hüüab Macron, kuna Merkel otsustas 10–15 aastat tagasi oma kodumaa rahvastiku lihtsalt välja vahetada. Nüüd on jama majas, Merkel hakkab vaikselt uttu tõmbama, aga mõõtmatu kahju on tehtud…

¤ Mul on valus ja süda paha, et Sorose kombitsad ja ideed aastakümneid on Eestis edukalt kanda kinnitanud. Euroopa suured juhid – Merkel, Macron, Juncker jt Euroopa instantside niiditõmbajad on sõnaselgelt ja oma tegudega mõista andnud, milline on Euroopa tee – erinevate rahvaste, rahvuste piirideta globalistlik, multireligioosne ühendus. Mul on tõesti… vastik.

¤ Mul on väga kahju, et meil on väga vähe armuaega. Äkki kümme aastat enne kui Euroopa ja seejärel ka Eesti globalistliku sotsialismi tingimustes kokku variseb ning kogu manner islamiseeritakse. Visegradi riikidel, kes oma piiri kaitsevad, on armuaega natuke rohkem. Käib võidujooks ajaga. Kas meie lapsed jõuavad ennem ära surra, kui maailm – nii nagu meie seda mäletame, otsa saab? Kurb, aga tõsi.

¤ Mul on väga valus ja paha mõelda kodumaale ja haridusele, koolile. Õpetajal pole autoriteeti, õpilastel on kõiksugu õigusi, õpilasi klassides on arutult palju, õpilased võistlevad omavahel, kooliti ja PISA testide läbi ülemaailmselt. Mul lapsevanemana seostub sellega vaid kaks sõna: stress ja tervisehäired.

¤ Mul on paha kui mõtlen algkoolile ja lasteaiale kui kohale, kus Eesti riik peab vajalikuks levitada oma sihtasutuste, MTÜ-de kaudu globalistlikke, sooneutraalseid, LGBT veendumusi ja printsiipe. “Arenenud” riikides karistatakse vanglakaristusega juba neid lapsevanemaid, kes oma lapsi neist “harivatest” tundidest eemal on hoidnud…

¤ Mul on valus, kui EOK president, selle asemel et luua töötav spordi rahastamise süsteem, propageerib masturbeerimist; mul on ka valus, kui sotsiaalminister koos teiste seltsimeestega tahab anda eestlastele õigust aastas kaks korda sugu vahetada. Need on eestlaseks olemise pealisülesanded ning “euroopalikud väärtused”, ma saan aru küll! Vabandust iroonia eest, aga selline asjadele lähenemine on lihtsalt jälk.

¤ Mul on kahju ja jõuetult kurb, et meie eetilise ja moraalse palge eest kannavad hoolt Ivar Vigla, Mart Normet, Marko Reikop, Marianne Mikko, Raul Rebane, Mihhail Kõlvart, Ahto Lobjakas, Toomas Sildam, Võsa Pets, Jürgen Ligi, perekond Kivirähk, selgeltnägijad, ekstraseksid ja kogu muu rõõsa klikk.

¤ Mul on kahju, et lihtlabase reklaami või isegi bridžilaua moodustamiseks pead võtma seltskonda ühe naise, ühe endise naise, ühe neegri ja ühe asiaadi. Valge mees/naine not okay (vt nt HM talvehooaja kampaaniat…).

¤ Mul on eriti valus, et inimesed on avastanud ühtäkki, et nende südamest tulev tolerantsus on asendunud tolereeritavate inimeste nõudmiste, võimu ja reeglitega. Maailm on ümber pööratud ning me võtame selle avasüli vastu.

¤ Mul on valus ja juba lootusetult kurb, et vasak- ja paremtsentristide korruptsioon jätkub samas mahus mis ta koguaeg on olnud. Hoolimata sellest, kuidas seda taunib Jüri Ratas, mõistab hukka Sven Mikser või millise rõivaimega peseb räpa maha Kristen Michal.

¤ Mul on kahju, et “Omasid ei jäeta maha” tähendab seda, et Tallinna Sadamast vangi saadetud korruptandid leiavad hästitasustatud töökoha mõnes uuemas spordihoones ja nii mitu korda järjest. Nõukogude ajal tehti asju viisakamalt: mees saadeti tööle Tõrva kultuurimajja või Vändra autobaasi ning keegi ei kobisenud.

¤ Mu rahakotil on  valus, kui ma käin poes. Kaupmeeste ahnus on saavutanud uue taseme. Muutunud on vaid hinnatõusu protsent – kõrgemale poole. Mis te arvate, näiteks, kui Intsu talu tomat maksab Prismas 7,90, siis kuipalju saab sellest põllumees ning kuipalju vahendaja ning kuipalju jaekaupmees?

¤ Mul on ebameeldiv aimdus ning raske aru saada sellest, miks Eestis maksab mu toidukorv 120 eurot, Soomes sama asi110, Saksamaal ja Poolas ca 55 eurot, Kreekas ca 80, Rumeenias 40 eurot.

¤ Ma ei teagi, kas mul on kahju või teeb see mu rõõmsaks… Mis on eriti silmatorkav: Eesti kinnisvara hind on keskmiselt 4–5 korda kallim kui Kreekas. Taoline matemaatika sunnib inimesi tegema elumuutvaid otsuseid.

¤ Mul on raske ja paha mõelda sellele, kuidas näiteks kaks 40-aastast inimest (kel on kolm last) ning kes elavad palgast palgani: kust saada ilma sissemakseta laenu, kui kauaks pank annab ning kuidas leida sobiv neljatoaline eluase. Andres Lipstok jätab vastamise vooru vahele.

¤ Mul on raske aru saada Eesti mätta otsast vaadates tõsiasjast, mis võiks valusalt koputada riigireformijate südametunnistusele. Nimelt on Kreekas maa- ja meretaguseid kohti, pisikesi külasid, kus seaduse järgi avatakse alg- ja/või põhikool alati, kui külla on siginenud vähemalt neli kooliealist last. See hoiab elu maakohtades, hoiab pered paikades, mida harida, kus kasvada ja olla õnnelik looduse keskel.

*     *     *

¤ Mul on hea meel, kui ma saan selle toreduse ja progressi eest põgeneda ning olla kasvõi kolm-neli aastat kusagil nii, et ma ei pea kuulma sõnu nagu sooneutraalne, peenhäälestus, kulutõhus, sallivus, jätkusuutlik, start-up, “päeva lõpuks”, projektipõhine, “euroopalikud väärtused”, unisex peldik, MeToo kampaania, võrdõiguslikkus, “Su nägu kõlab tuttavalt” ning palgalõhe.

Kuid head asjad algavad sügisel
Kui väljas on rõske ja tume
Elu edasi läheb ka sügisel
Mis on halb maha jääb suves

(DND, “Ootame kevadet”)

Päisefotol: Aldo Maksimov (erakogu)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!