Ajendatuna Evelin Võigemasti etteastest "Eesti laulu" finaalis, Sandra Jõgeva naistepäeva teemalisest artiklist, Wirginia Woolfi kogukonnast ja Feministeeriumist kirjutab muusikateadlane ja kuue lapse ema Anu Kõlar naise väärikusest ja võrdsusest sootuks teise nurga alt, kui feministid seda teevad.
Teie ütlete, et naine on (peab olema) võrdne mehega, et naisel on otsustamis- ja eneseteostamisõigus, et naine on väärtuslik, et naine on valikutes vaba, et ta on tugev. Ja ma olen kõiges teiega täiesti nõus. Ometi hindame me naist erinevalt. Miks küll? Sellepärast, et me mõistame erinevalt eelpool loetletud mõisteid, väärtusi ja hüvesid.
Võrdsus mehega. Teie jaoks on see võrdsus palgas, karjääris, (kodu)töödes. Meie jaoks on see võrdne väärtuslikkus inimesena – Jumala näo järele loodud ainulaadse vaimu, keha ja hingega inimesena. See tähendab võrdseid võimalusi oma erinevaid andeid realiseerida, hinge harida ja vaimu ülendada. Aga kuna mees ja naine on loodud erinevaks nii füüsiselt kui mõtlemiselt ja tundeelult, siis tähendab võrdsus selle vastastikust aktsepteerimist. Selle tunnustamist, et mees mõtleb teisiti kui naine, et ta suudab paremini teha ühtesid ja naine teisi asju. Veel kord: meie jaoks on võrdsus see, et naine ja mees on võrdselt väärtuslikud. Ja täiuslikud koos, oma erinevustes mehe ja naisena, üksteist vajades ja tunnustades.
Naine on oma valikutes vaba. Muidugi: tänases läänemaises ühiskonnas on see vabadus õnneks olemas. Me oleme vabad valima elukaaslast, -viisi ja -kohta, tegevusala, mõtteid, sõnu ja eesmärke, vabad suhtumises iseendasse ja oma kaasinimestesse, loodusesse, kultuuri, elusse ja surma. Me teiega arvame ühtemoodi, et inimene saab teostada oma vabadust ja valikuid selle määrani, kuni see pole kuritegelik talle endale, keskkonnale ega teiste inimeste vabadusele.
Ent just siin, vabaduses, selle määra ja piiri mõistmises on meil teiega suur lahknevus. Teie ütlete, et naine on vaba otsustes oma keha kohta: ta võib sellega teha, mis talle meeldib, sealhulgas olla vabalt seksuaalsuhetes, muuta oma keha mistahes moel kuni soovahetuseni, teie arvates võib naine otsustada oma kehast hävitada ka rakukogumi, mida nimetatakse looteks. Meie ei saa midagi ligilähedastki väita: keha on tõepoolest tähtis, sealjuures naise vabadus oma keha kontrollida, kuid vaid määrani, mis peab ülimaks Looja antud elu just sellisena, nagu see parimal, unikaalsel moel meist igale on kingitud. Oma naiseks sündimist ja elu pole meil voli ega õigust kahjustada ega hävitada, ei seksi, abordi, soovahetuse ega eutanaasiaga. Sealjuures võib teile tunduda paradoksaalne, kuid me peame seksuaalsust oluliseks – jah, see on ülim lähedus mehe ja naise vahel.
Just sellise tähtsustamise tõttu on seksuaalne anarhia välistatud: pole ju võimalik ülimat intiimsust jagada kellega iganes, ikka vaid ainult armsaima ja lähedaseima inimesega. Me tõlgendame teiega täiesti erinevalt uue elu algust naise kehas. On au, et vaid naisele on loodud keha, milles uus elu saab tekkida ja kasvada. Sellest alates, kui eluandmiseks on ühinenud mehe ja naise rakud, kinnitudes ja arenedes naise üsas, on tegemist uue eluga, kelle sünnieelse kasvu ja heaolu eest vastutab eelkõige naine. Naine, kes hävitab oma sündimata lapse elu, ei otsusta enam hoopiski oma keha üle, vaid uue, temas imelisel kombel alguse saanud inimese elu üle.
Me mõlemad tahame, et naisel oleks võimalus eneseteostuseks neis valdkondades, mida ta peab endale sobivaks, võimetekohaseks ja vajalikuks. Teie rõhutate, et valikud ei tohi olla piiratud traditsiooniliselt naiselikeks peetud pehmete aladega, või – hoidku küll! – ometi mitte Kinder-Küche-Kirche-ga; et naise karjääris ei tohi olla klaaslage, milles see iganes seisneks – maskuliinsetes eelarvamustes, pürgimusi takistavates kodustes kohustustes ega muus. Ka meile meeldib, kui inimesed, nii naised kui ka mehed, saavad oma unistused ellu viia ja edasi liikuda teedel, mis neile sobivad ja on väärtuslikud.
Ma pole kogenud õnneks ühtegi probleemi ega halvustavat pilku suhtumises naispilootidesse, naistest firma- ja bussijuhtidesse või füüsikutesse. Ent teie, kes nii väga rõhutate mitmekesisuse rikastavat toimet ja valikuvabadust – las see kehtib ka nende naiste puhul, kes tahavadki (lühemaks või pikemaks ajaks) pühenduda lastekasvatamisele ja kodule. Uskuge, meie hulgas on naisi, kes vabatahtlikult jäävad järeltulijatega aastateks koju ega tunne end sealjuures vangis ja väljatõugatuna. Ja me oleme sitked ja püüdlikud: kui lapsed suuremad ja kaasal oluline tehtud, teeme meie ka, läheme koos lastega kõrgkooli või alustame neljakümnendates töökarjääri.
Me mõlemad teiega tahame ja teame, et naine on tugev. Teie tugev naine on iseteadlik ja otsusekindel, ta astub välja suhtest ja kodust, mis teda ei rahulda, ta annab julgelt ja valjuhäälselt teada, kes on mehed, kes teda ahistavad, ta võitleb oma õiguste eest, kõnnib püstipäi ja otsib takistamatult seda, mida peab endale vajalikuks. Aga ehk on tugev naine pigem see, kes hoiab elu alal parimal moel: ühist elu puuduliku abikaasaga, sest naine teab, et ta ka ise on puudulik. Ta teab, et elukestev ühine teekond vajab kannatlikkust ja kompromisse, et pere tähendab vastastikust mõistmist ja toetust nii heas kui halvas.
Tugev naine hoiab kallisvarana elu, mis kasvab temas, ehkki sündiv lapsuke piirab ema vabadust, röövib energiat, und ja heaolu. Tugev naine tunneb oma lastes ära need anded ja nõrkused, mis neile on antud ning juhib ja aitab neid kannatliku meelega kuni nad leiavad oma tee. Ta suudab mõnigi kord andestada ülekohtu, ja vabandada, leppida vähesega, hinnata ligimest ja olla suuremeelne.
Sest ta on Tugev, Vaba, Väärikas ja Ilus Naine.
Vt ka Anu Kõlari poolt 2015. aasta suvel Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks antud intervjuud kultuurisõja teemal: