Rahvaalgatuse taastamine suurendab ühiskonna sidusust, kasvatab kodanikutunnet, vähendab poliitika võõrandumist rahvast ning on eriti vajalik nüüd, globaliseerumisajal, mil võim ühiskonna enamusest üha rohkem kaugenenud on, kirjutab ajaloolane Jaak Valge vastuseks õiguskantsler Ülle Madisele.

Proua õiguskantsler Ülle Madise on demokraatia üle arutledes võtnud nõuks hoiatada rahva poolt algatatavate referendumite eest. Ning teeb seda Eesti minevikukogemusele toetudes, seekord Eduard Laamani 1934. aastal ilmutatud raamatukest “Erakonnad Eestis” sirvides.

Laaman on tõepoolest kahe maailmasõja vahelise Eesti üks silmapaistvamaid publitsiste ja arvamusliidreid, sädelev kirjamees, kes oli ka väga hästi kursis Eesti poliitika telgitagustega. Ent see ei tähenda, et ta oleks oma hinnangutes tasakaalukas.

Nimelt oli Eduard Laaman ka üks kirglikumaid Eesti vabadussõjalaste vastaseid. Kuna 1933. aasta oktoobris rahva poolt suure häälteenamusega heakskiidetud põhiseaduse eelnõu oli vabadussõjalaste koostatud, võis see Laamanis tekitada tõrke ka põhiseaduse ja rahvahääletuste vastu üldse. Igatahes on ta raamatus rida eksimusi või tahtlikke moonutusi. Näiteks ta väide, et rahva poolt heakskiidetud põhiseaduse kohaselt võis president (tegelikult oli riigipea nimetuseks riigivanem – J. V.) ka kodanike poliitilised vabadused ära muuta (lk 99), on üsna arusaamatu, sest põhiseaduses tagatud kodanikuvabadusi sai muuta vaid rahvahääletusega.

Kuid veel olulisem on, et Laaman oli 1934. aasta riigipöörde järel üks autoritaarrežiimi peaideolooge. Seega mööngem, et Laamani raamatu tarvitamine vabaduste, hea demokraatia ning muude taoliste küsimuste põhjendamise alusena tundub üsna julge valikuna. Nagu kasutaks mõnd Jossif Stalini revolutsioonieelset artiklit hea rahvastikupoliitika põhjendamisel.

Ent veel huvitavam on, et lugupeetud õiguskantsler krutib autoritaarkorra apologeedi väited kangemaks. Õigupoolest pole aru saada, kuskohal interpreteerib ta kallutatult Laamanit, kus edastab omaenda mõtteid. Igatahes jätab ta ära kõik Laamani positiivsed argumendid rahvahääletuste kaitseks, ning väidab, et 1933. aasta rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse muudatustega vähendas rahvas ise oma võimalusi poliitikat mõjutada.

Tegelikult sai rahvas 1933. aasta põhiseaduse kohaselt otse valida nii parlamenti kui riigivanemat, ning algatada rahvahääletusi seaduste muutmiseks või kehtestamiseks. Tõsi, vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmine tähendas senise riigikorralduse muutmist ehk senise leppedemokraatia asemel enamusdemokraatia suunale üleminekut. Enamusdemokraatiat peetakse tänapäeval tõesti vähem kvaliteetseks. Kuid siiski demokraatia üheks mudeliks, mida kasutatakse näiteks Ühendkuningriigis.

Aga tõenäoliselt oli toonastest tingimustes pendli kaldumine teisele poole paratamatu või vähemalt arusaadav, sest muudetud 1920. aasta põhiseadus oli kehtestanud leppedemokraatia äärmusliku vormi, pakkudes parlamendile võimuküllust täitevvõimu arvel. 1930. aastate alguse majanduskriis tõi tolle konstitutsiooni nõrgad kohad halastamatult välja: aastatel 1932–1933 vaheldus koguni viis valitsust. Muudatuse vajadust möönsid kõik erakonnad, välja arvatud sotsialistid ja kommunistid.

Väga vaieldav on aga 1933. aasta rahvahääletust nimetada protestihääletuseks, nagu õiguskantsler teeb, Laaman aga oma raamatus mitte. 1933. aasta rahvahääletusel oli põhiseaduse muudatuse poolt 73% hääletamaskäinutest: kõigi kodanlike erakondade elektoraat rõhuvas enamuses, ning isegi osa sotsialistide pooldajaid. Ainult kommunistide valijad olid järjekindlalt vastu. Kui lähtuda õiguskantsleri loogikast, olid just toonased kommunistid kõige kangemad ettenägelikud demokraadid.

Edasi jätkab Ülle Madise aga mõtteteraga, et rahva raev oli pime ja seda kasutati rahva enda vastu ära. “Muudatus, mille tähendust rahva enamus ilmselt ei adunud, tegi võimalikuks võimu kogunemise kitsa võimu- ja rahaeliidi või ainult presidendi kätte.” Ning lõpetab mõttekäigu väitega, et teatavasti kuritarvitatigi seda antud võimu.

Taas on õiguskantsleri loogika tabamatu, sest võimu kuritarvitamise ehk riigipöörde seostamine 1933. aasta põhiseaduse või rahvahääletusega nõuab üsna omapärast kujutlusvõimet. Rahva enamuse heakskiidetud võimu koondumist demokraatlikult valitud riigipea kätte ei saanud olla juba sel lihtsal põhjusel, et riigipea jäi 1933. aasta konstitutsiooni kohaselt valimata. Pätsi-Laidoneri riigipööre seepärast riigipööre oligi, et ta 1933. aasta põhiseadust rikkus, ning autoritaarrežiimi propagandistide, sh Laamani hilisem väide, et demokraatlike valimiste ärajätmine ja kodanikuvabaduste piiramine sai teoks 1933. aasta põhiseadusele toetudes, on otsene vale.

Õiguskantsler teatab ka, et rahva tahet pole olemas. Tekstist pole aru saada, kas see pärineb Ülle Madise enda sulest, või püüab ta seda omistada Laamanile. Igatahes Laaman märgib tunnustavalt, et rahvahääletused mõjuvad nii rahvale kui erakondadele kasvatavalt ning põhiseadus iseenesest ei suuda ühtki riigikorda kindlustada, kui seda ei tee rahva tahe ise (lk 100–101).

Õiguskantsler aga leiab edasi, et demokraatia on tõkendite süsteem, mis ei lase kellegi kätte liialt palju võimu koonduda ega valitsejail väga laisaks muutuda. Viimase väite kui ühe demokraatia positiivse külje iseloomustusega saab vaid nõustuda. Ent kus on siis lugupeetud õiguskantsleri arvates nende tõkendite allikas? Kes need välja mõtles ja heaks kiitis? Kes on see, kes ei lase valitsejatel liiga laisaks muutuda?

Raske oleks selleks pidada kedagi teist, kui rahvast ennast, tõsi, see rahva tahe võib olla varasemate põlvkondade või teistest ühiskondadest üle võetud tarkuse väljund. Kuid ikkagi rahva, mitte üleloomuliku jõu oma.

Demokraatiat võib defineerida mitmeti, ent nõustugem, et kui määratluse keskmest välistada ühiskonna valikud, siis pole enam tegemist demokraatiaga. Tõsi, õiguskantsler möönab ka ise seda kaudselt, hoiatades, et kui “populistlikust jamast” pimestatud rahvas – jälle nägijaks saab, siis taandatakse temagi võimuvalemist välja. Seega usub õiguskantsler siiski, et rahval teatav koht võimu teostamises on. Kuid seejuures peab ta tõeliseks enamuse võimuks bolševismi, mis on taas huvitav ajaloo interpretatsioon, sest bolševike võim tugines just vähemuse diktatuurile.

“Populistliku jama” all peab Madise aga nähtavasti silmas ka nõuet presidendi otsevalimise ja rahvahääletuste korraldamiseks, ning teatab, et praegu nõuavad kunagiste vigade kordamist põhiseaduse muutmise osas “õige mitu tuntud tegelast.” Tõsi, loodud on otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas, mille eesmärgiks on 1934. aasta riigipöördega kaaperdatud rahvaalgatusõiguse taastamine. Ent mitte nii, nagu õiguskantsleri tekstist välja võib lugeda. Me ei vastanda parlamentaarset demokraatiat referendumidemokraatiale, vaid soovime sedasama, mida õiguskantslergi – et valitsejad liiga laisaks ei muutuks. Me ei soovi luua võimalusi kodanikuõiguste piiramiseks või vähemuste diskrimineerimiseks, vaid oma eelmisel aastal esitatud eelnõus oleme seadnud nende küsimuste rahvahääletusel otsustamiseks kõrgemad künnised. Meenutagem, et rahva võimalused algatada referendumeid on olemas kümnes Euroopa riigis ja need riigid on eranditult kõrge demokraatia kvaliteediga.

Rahvaalgatuse taastamine suurendab ühiskonna sidusust, kasvatab kodanikutunnet, vähendab poliitika võõrandumist rahvast ning on eriti vajalik nüüd, globaliseerumisajal, mil võim ühiskonna enamusest üha rohkem kaugenenud on. Pole teada ühtegi ühiskonda, kus oleks demokraatiast vabanetud demokraatlikul teel, mille eest õiguskantsler hoiatab. Vaevalt, et Eesti suudaks pretsedendi luua.

Kui õiguskantsler seostab 1934. aasta riigipöörde ja demokraatia kaotuse rahva õigusega algatada siduvaid referendumeid, siis on tal küll oma isiklik ajalugu, millel on minevikusündmustega üsna vähe ühist. Ning kui see on ainus argument otsedemokraatia vastu, siis võib lugupeetud õiguskantsler rahumeeli muretsemise jätta, või veel parem – meie sihtasutusega ühineda.

Artikkel ilmus esmalt väljaandes KesKus.

Päisefotol: riigikogu saal 2011. aastal (Wikimedia Commons, töötlus: Objektiiv)

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 2 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!