Esmane ülesanne on taastada kodanike usk seaduslikkuse võimalikkusesse, õiguse ja õigluse taastamise lootusesse Eestis! Lootuse taastamine on ülimalt tähtis, sest lootusetus aitab välja suretada eesti rahva, leiab vabadusvõitleja Tiit Madisson.

Arvan, et Objektiivi lugejad on piisavalt tuttavad minu mitmeid kordi ja mitmes kohas avaldatud hinnangutega, mille järgi on Eestist tehtud poliitilise eliidi hästi elamise projekt, mida Süsteem edukalt on rakendanud. Kus absoluutselt puudub igasugune vastutus, lokkab korruptsioon ning JOKK-skeemide taha peidetud varastamine. Mille tagajärgi peavoolu meedia abil jultunult (ja seni edukalt!) kinni mätsitakse. Selle kujukaks näiteks on aastaid kestnud Danske panga Eesti filiaali 200 miljardi eurone rahapesu, selle varjamine ja ilmselt ka soodustamine. Millest Eesti ühiskonnal hoolikalt telefonide pealtkuulamise ja rohkearvulise agentuuri abil silma peal hoidev Kaitsepolitsei väidetavalt midagi ei teadnud. “Oli puu otsas, kui pauk käis,” nagu kombeks on ilkuda.

Kus paljud Eesti ametkonnad, sealhulgas ka suuremahulise korruptsiooni tõkestamisega tegelema pidav Kaitsepolitsei otseselt oma tegevusetusega ilmselt asjaosaline on. Seetõttu julgen ennustada, et 200 miljardi rahapööritamise looga, selle meeleheitliku varjamisega, on otseselt seotud kogu meid valitsev Süsteem, kuhu kuuluvad peale peavoolu poliitikute ja kõrgametnike ka õiguskaitse organite ja meediaväljaannete juhid, kellelt pärinevad suunitlused, millest mida ja kuidas kirjutada/rääkida tohib.

Ülemaailmselt oleksid Eestit valitseva Süsteemi vasteks Bilderbergi klubi ja Trilateraalse komisjoni taolised struktuurid. Mistõttu oma rohkearvulistele kogemustele tuginevalt väidan, et eelnimetatud megakuritegu suudetakse kartellimeedia otsesel osalusel seegi kord kinni mätsida. Kuigi demokraatlikes õigusriikides, kellest mitmetes (Taani, USA) asja uuritakse, peaks see siiski mingit tähelepanu pälvima. Mis aga vaevalt Eesti sisepoliitikat saab mõjutama. Kuigi sooviksin, et oleks seekord oma ennustusega puusse pannud, kuid ilmselt läheb… nagu ikka.

Kuna kahjuks on suur osa kodanikest täielikult ajupeedistatud ja ühiskonnas on levimas hirmukompleks, siis ei suuda ühiskond ka saavutada põhiseaduses sätestatud õigusi. Kuna enamikul kodanikkonnast puudub elementaarseimgi kodanikujulgus ja -vastutus. Mistõttu puudub Eestis mitte ainult vastupanu, vaid ka valitsejate survestamise võime. Nagu toimus tugeva rahvustunde ja oma väärikusest hooliva rahvaga Armeenias, kus sunniti massiliste, mitmeid päevi kestnud meeleavaldustega tagasi astuma parlamendi poolt peaministriks määratud endine president Serž Sarkisjan, keda kahtlustati korruptsioonis. Eesti oludes võib see tunduda ilusa, kuid teostamatu unistusena. Näiteks kogunes Toompeale EKRE kutsel Rail Balticu projekti arutelu ajal parlamendis riigikogulasi survestama minu hinnangul (kes ma demonstrantide hulgas viibisin) vaid 300–400 julgemat rahvusmeelset inimest, kellele Eesti tulevik korda läheb.

Eesti põhiseaduse kaitseks on loodud Kaitsepolitsei amet, mis peaks riiki esmalt kaitsma vaenlaste sepitsuste eest. Paradoksaalsel kombel sai “meelsuspolitsei” esimeseks töösaavutuseks juba 1996. aastal siinkirjutaja vangistamine absurdsel riigireetmise süüdistusel, kuna suutsin üksinda luua “kõik tingimused relvastatud riigipöörde katseks”, nagu seisis praeguse Kaitsepolitsei pealiku Arnold Sinisalu koostatud süüdistuskokkuvõttes. Selle kokkupanemisel ei peetud vajalikuks isegi süüdistatavat üle kuulata ja mille tõttu pidin Patarei vanglas aasta ja seitse kuud trellide taga veetma, enne kui mind amnestiaseadusega vabastati, sest keeldusin kategoorilises vormis president Lennart “Nikolajev” Merile armuandmispalvet esitamast. Seetõttu tuli ühe inimese vabastamise tarbeks koguni seadus vastu võtta. Mille omakorda tingis mitte mingi humaansuse või õigluse kehtestamise soov, vaid Eesti ladvik ootas Brüsselist tulevat Euroopa Liitu astumise kutset, mis käivitaksid vastavad läbirääkimised, ja poliitvangi olemasolu näis seda segavat.

Kuna olin illegaalselt vanglast SL Õhtulehe toimetajale “riigipöörde” tõeliste asjaolude kohta kirja saatnud (mis ka avaldati), siis suhtumine ka poliitikute hulgas ilmselt muutus. Sest tegu oli Kaitsepolitsei bossi sm Jüri Pihli provokatsiooni ja labase isamaalasest poliitiku Tunne Kelami kättemaksuga, keda aitas kuritegu läbi viia endine KGB “dopuski” omanik, kaitsejõududes peadpööritavat karjääri teinud provokaator Johannes Kert.

Kuna ma seda karjuvalt ebaõiglast justiitskuritegu kirjeldades lähen lausa endast välja ega suuda seda meenutadagi ilma ärritumata (kuigi sündmusest on möödunud ligi 20 aastat), siis soovitaksin asjast huvitatud lugejal tutvuda siinkirjutaja autobiograafiliste raamatutega “Riigipööraja märkmik” (1999), mis on varustatud rohke viitematerjaliga, ja mälestusteosega “Minu võitlus” (2014), kus mu nn riigireetmise lugu on põhjalikult kirjeldatud. Neist esimene, dokumentidega varustatud raamat selle ilmumise järel ilmselt ei meeldinud kapo pealik Pihlile, kuna teoses on äratoodud huvitavaid fakte Kaitsepolitsei loomisest. Väidetavalt käis ta peaminister Mart Laari jutul, et saada luba “riigipööraja” uueks arreteerimiseks, nagu jutustas mulle üks anonüümseks jääda sooviv Isamaaliidu poliitik. Õnneks oli tollasel peaministril rohkem mõistust, kui igasuguse karistamatuse tunde minetanud võimukal rumalavõitu Pihlil.

Olin kuni EKRE riigikokku pääsemiseni Eestis ainuke, kes julges “meelsuspolitsei” valgust kartvat ja tihtipeale ka seadusvastast tegevust oma raamatutes ja Nõmme Raadios ning antikommunistliku meelsusega reporteri Urmas Oti ETV saates “Carte Blanche” valgustada. Seetõttu oli suureks kergenduseks, kui ka rahvuskonservatiivid seadsid oma esmaseks ülesandeks taastada kodanike usk seaduslikkuse võimalikkusesse – õiguse ja õigluse taastamise lootusesse Eestis! Lootuse taastamine on minu arvates ülimalt tähtis, sest lootusetus aitab välja suretada eesti rahva!

EKRE juhtide raadiosaates “Räägime asjast” kuuldust on jäänud arusaamine, et nendegi mureks on praegu valitsev praktika, kui Kaitsepolitsei pigem poputab riigi vaenlasi ja kaitseb iga hinna eest nomenklatuurset Süsteemi. Ja prokuratuur omakorda katab kõigi vahenditega “organit”, nagu nägin juhuslikult ühest ETV telesaatest, kus peaprokurör Lavly Perling püüdis kaitsta kapot, et üle mõistuse käiv massiline telefonide pealtkuulamine olevat igati seaduslik. Kaitsepolitsei kotib meeleldi küll rahvuslasi, kuid ei suuda paljastada Vene spioone! Mis sellistest “põhiseaduse kaitsjatest” peaksid arvama need, kes tõesti loodavad, et Eestist saab sugulasrahva Ungari sarnane iseseisev õigusriik, mis “peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu kirjas meie põhiseaduses, mida Süsteem lausa kuritegelikult eirab.

Leian, et establishment’il oleks viimane aeg aru saada, et nende levitatav demagoogia mõjub mõtlemisvõimelistele inimestele juba ammu ärritavana! Et valitsevast õigusetusest ja perspektiivitusest meeleheitele aetud rahvuskaaslased viimseni välisriikidesse ei põgeneks, peab meie Eestis palju muutuma! Esmalt peab võimule pääsema õiglus ja õigus.

Eesti häda seisneb minu arvates selles, et kõikvõimsa “meelsuspolitsei” üle puudub elementaarseim tsiviilkontroll selle organiseerimisest peale. Kaitsepolitseile on antud ülisuured volitused, kontrollimaks kodanike lojaalsust riigile, kuid paradoksaalsel kombel pole keegi kontrollinud kapot. Parlamendi juurde loodud Kaitsepolitsei kontrollkomisjon ei oma mingit ülevaadet selle organi tegevusest. Riigikogu kapo kontrollkomisjoni esimees, mitmekordne Nõukogude poliitvang Enn Tarto kurtis Sõnumilehes 2. mail 1996: “Meie komisjon suudab kapo tegevuse seaduslikkust kontrollida üsna vähe, sest meie õigused on üsna piiratud.”

Omal nahal KGB võimutsemist tundnud poliitvang kurtis veel 15. oktoobril 1997 Riigikogu ees riigisaladuse eelnõu nr 629 arutelul: “Mis puutub  aga kaitsepolitseinike ja nende juhtiva kaadri lojaalsusesse, siis ma ütlen täie vastutusega, et seda ei ole korralikult mitte keegi mitte kunagi kontrollinud. Kõik on läinud isevooluteed. Ma ütlen seda, et see oli nii ka siis, kui Isamaa oli võimul. Mingisugune vestlus kaitsepolitseiameti direktoriga oli, kus tema rääkis meile niipalju, kui tema tahtis ja mida tahtis. See ei ole mingi tõsine kontroll. Nii et kui riigisaladuse seaduses tahetakse veel mingi teha, siis tuleb kontroll eriteenistuste üle kõigepealt paika panna.”

Loomulikult mingit kontrolli ei soovinud või ei julgenud riigikogulased kehtestada ja Enn Tarto jäi “üksikuks hääleks kõrbes”, kes tahtis “meelsuspolitsei” üle tsiviilkontrolli kehtestada. Mistõttu kapo pealik värbaski oma juhitud struktuuri hulgaliselt endisi KGB töötajaid, millest kirjutas isegi Eesti Ekspress 9. veebruaril 1996. Karistamatuse tunne ja ühiskonna arvamuse täielik eiramine on ulatunud selleni, et tänapäeval kontrollib kapot endine “organi” peadirektor, mis meie “absurdiriigis” näib igati OK!

Oma mälestusraamatus “Riigipööraja märkmik” kirjeldasin väga põhjalikult (lk 152–194) endise kommunistist miilitsamehe, Viru hotellis välismaalaste pealtkuulamist  juhtinud, kapo esimeseks ülemaks saanud Jüri Pihli tegevust struktuuri ülesehitamisel. Sinna endiste kagebiitide töölevärbamist, kellest mitmed hiljem “riigireetureiks” (loe: Vene luurajaiks-“muttideks” osutusid), kelle lojaalsust riigile oma allkirjaga kapo juht garanteeris. Hiljem selgus seegi, et pärast Eesti kõrgetes riigiametites tegutsemist loodi spetsiaalselt Pihli tarbeks vene tagapõhjaga firma Leonarda Invest AS omaniku Andrei Žukovi poolt lennundusfirma Panaviatic Holding AS. Selle esimeseks juhiks sai Eesti põhiseaduslikku korda kaitsva asutuse endine juht Jüri Pihl. Ja ükski peavoolu väljaanne ehk nn “neljas võim” ei imestanud taolise karjäärivaliku üle! Nagu pole keegi imestanud, et “meelsuspolitsei” seaduslikkuse üle teostab kontrolli Riigikogu vastava komisjoni juht, endisest kapo pealikust isamaalane Raivo Aeg. Mille kohta sobib imehästi eesti vanasõna: “kits kärneriks!”

Järjekordne meie riigi kaitsja pidas Õhtulehe andmeil noore kommunistina tollase Kingissepa rajooni miilitsaosakonna ülema asetäitjana poliitalal n-ö politruki ametit. Enne seda oli ta 1987–1988 kuulaja NSV Liidu siseministeeriumi Kiievi kõrgematel kursustel ja töötas ELKNÜ Paide rajoonikomitee instruktori ja osakonnajuhatajana. Seega edukas noorkommunistist karjääriinimene! Millegipärast valitseb Aegi ametlikus eluloos kahe aasta suurune auk, milles on maha vaikitud kommunistliku ideoloogiatöötaja ametid enne 1990. aastat. Selle kohta ei oska ka siseministeeriumi kaadritöötajad mingit mõistlikku selgitust anda. Aga mis siin imestada! Kuna Eesti jäeti pärast iseseisvumist desovetiseerimata, siis pole midagi imestada, et näiteks viimast KGB ülemat Rein Sillarit tituleerib kartellimeedia Vikerraadio Eesti ühiskonnategelaseks, ja Eestit esindasid/esindavad Euroopa Komisjonis punased karjäärikommunistid Andrus Ansip ja Siim Kallas. Seega ongi “dinosaurustest” vanade antikommunistide ja Gulagi vangide koht Eesti Vabariigi vanglas ja Jüri Pihli või Raivo Aegi taolised kõlbavad Eesti põhiseaduse kaitsjateks ühiskonna vaikiva enamuse arvates imehästi!

Samas on teada, et ühtegi senistest riigireeturitest (peale siinkirjutaja!) ei ole kapo suutnud oma jälitustegevuse ja vastava analüüsi abil tabada. Minu kategoorilisena mõjuv arvamus tugineb Süsteemi kuulunud isikult, kes ka kapo asjadega näis hästi kursis olevat ja kellega ühe ööpäeva jooksul aktiivselt suhtlesin. “Alati on tabajaiks vastavad NATO struktuurid”, väitis endine Süsteemi mutrike Ahto Laane oma jutus, jätkates: “Kes seejärel on usaldanud, õigemini kohustanud, meie kapot nende arreteerimise.” Asja juures on naljakaks ja ühtlasi kurvaks tegev asjaolu, et “reeturiks” (nagu on kombeks Venemaa eriteenistuste luurajaid-spioone meedias nimetada) osutus ka kapo töötaja Aleksei Dressen, kelle Kaitsepolitsei tööülesandeks oli “äärmuslaste” ehk uuemas kõnepruugis “populistide” järel nuhkimine. Kes meie liitlaste poolt lõpuks nende analüüsitöö tulemusel tabati. Kui NATO vastavad struktuurid poleks Eesti “mõttepolitseile” kategoorilist vihjet saatnud, oleksid Dressenid-Simmid tänapäevani kahe riigi poolt tasustatud ametis töötanud!

Kapo on varustatud kõikvõimalike jälgimist ja jälitust soodustavate IT süsteemidega ja ilmselt on palgal ka võimekaid vastava ala spetsialiste. Kuid alt veab nn inimlik faktor, kui tarvis mõistust ja analüüsivõimet, et olukorda adekvaatselt hinnata. Mida minu kindla veendumuse järgi näib kapos nappivat. Minu eelnevat väidet aitab kinnitada juhtum kapo ohvitseri Eston Kohveri “röövimisega”, kus FSB mängis Venemaa territooriumile sisenenud Kohvri lihtsalt üle ja arreteeris. Hetkel, kui see valmistus 20 tuhande eurose hüvitise üleandmist Vene topeltagendile. Lisan loole oma tähelepaneku: kui Kohver oleks tõesti Eesti territooriumil röövitud, siis poleks äpardunud luuraja pidanud Pihkvas toimunud kohtuistungil vaikima kui sukk, vaid suutnud taolisele süüdistusele  vastu vaielda! (Ilmselt oli venelaste kohtu käsutada ka vastav FSB videomaterjal.) Need, kes on vähegi kursis luurajate tegevusega, kasvõi spioonifilmide vahendusel, teavad, et luure- ehk spioonitöös ei kuulu avalikustamisele ega reklaamimisele luurajate sissekukkumised või isegi agentide tapmised. Seetõttu käitus Eesti “organ” äärmiselt ebaprofessionaalselt, kui hakkas üle maailma (lausa president Ilvese abil!) kellama halenaljakat “Kohvri vargust” kui Venemaa järjekordset kuritegu. Egas ilmaasjata pääsenud rahva hulgas liikvele rida Kohvri-teemalisi anekdoote! Pealegi tehti hädapätakast luuraja lausa rahvuskangelaseks, demonstreerides nii meelsuspolitsei ebakompetentsust kui ka inimlikku rumalust.

Eesti “meelsuspolitsei” tegevust aitas naeruvääristada kapo palgalehel 1991–2011 olnud endine KGB töötaja Uno Puusepp, kes Jüri Pihli poolt spetsialistina Kaitsepolitseisse värvati. Vene TV-kanali NTV  saates “Meie mees Tallinnas” jutustas Eestist jalga lasknud kagebiit kapo nadist professionaalsusest ja inimlikust rumalusest, alandades sel moel Eesti riiki, millest Vene poliitikud niigi räägivad kui USA tallaalusest “naljakast nukuriigist”, mille juhid tigeda mopsikoerana suure koera selja taga Venemaa peale hauguvad, nagu ma mõnikord NTV põnevaid vaidlussaateid “Kohtumispaik” jälginuna olen näinud/kuulnud.

Eespool äratoodu ja juba 1999. aastal kirjapandu alusel olen veendunud, et Kaitsepolitsei amet on organiseeritud Vene KGB järglaseks oleva luure- ja vastuluureteenistuse poolt kaitsta Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda, mida lähiajalugu kujukalt tõestanud on.

Avaldatud arvamuslugu väljendab parteitu autori isiklikke veendumusi, rõhutused lisatud autori poolt.

Päisefoto: Scanpix

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!