Me oleme mängult vabad inimesed mängult vabal maal

Illustratsioon: Sergei Kostenko, Bigstockphoto.com

Me oleme vabatahtlikud pärisorjad, kes sinisilmselt usuvad müüti, et nad on vabad inimesed vabal maal. Me oleme mängult vabad inimesed mängult vabal maal, mõtiskleb Malle Pärn.

Paljud inimesed väidavad, et ristiusk on müüt ja nemad on realistid, sest nad ei usu mingi kõrgema vaimu ega väe olemasolu. Ent nende endi “reaalsus” koosneb tegelikult suurest hulgast müütidest, millest nad koovad oma elukangasse petlikku aseainet sealt väljavisatud religioonile.

Kasutan sõna “müüt” siin selle kaasaja sekulaarias levinud lihtsustatud tähenduses, mille kohaselt müüt on üldlevinud valearvamus või valearvamuste süsteem, mida üks osa ühiskonnast ekslikult tõeks peab.

Meie elu keerleb ju selliste müütide ümber.

Kui ristiusk ongi müüt, siis vähemalt on ta inimese pahelist loomust ohjeldav, teda vaimsele arenemisele ning ausale, mõistlikule ja rahumeelsele kooseksisteerimisele üleskutsuv müüt. Mida selle aseained kohe mitte kuidagi ei ole.

Mitmed tänapäeva pseudoreligioonikesed – nagu neti-, vägivalla-, staari- ja seksikultus, äärmusliberalism oma jäägitu vihkamisega teisitimõtlejate vastu, popmuusika koos ebakindlate ja sageli valelike või kunstlikult ülespuhutud iidolitega ning vägivaldsete detsibellidega, eetilist tasakaaluhävitav kasumi- ja rahausk –  kõik nad õhutavad inimest ohjeldamatule enesehävitusele ja vaimsele allakäigule.

Meile valetatakse, ja enamus inimesi võtab need valed endale tõdedeks. Seega – me elame keset valesid, me elame valedes, me elame valedest, me suhtleme omavahel valede kaudu, me kakleme omavahel nendesamade valede pärast. Terve ühiskond on suuresti üles ehitatud valedele.

Näiteks: mina pean ennast inimeseks, ja loodan väga, et ka teie, armsad lugejad, peate endid inimesteks. Aga poliitikud ja ajakirjanikud ja ametnikud nimetavad meid kaubaks tööturul, maksumaksjateks, jäätmetekitajateks, jäätmevaldajateks, töövõtjateks, tööandjateks, ettevõtjateks, füüsilisteks isikuteks, valijateks, kinnistuomanikeks, koeraomanikeks, sundüürnikeks, klientideks, maksukohuslasteks, inimressursiks. Ja neid määratlusi on veel palju.

Mulle tundub, et kõik need sildikesed on kasutusele võetud selleks, et me ära unustaksime kõige olulisema: et me tegelikult peaksime olema – INIMESED. Haruldased, kordumatud isiksused. Igaüks peaks vähemalt huvi tundma selle vastu, mida tähendab olla inimene, ja kes vähegi viitsib, peaks püüdma ka ise olla inimene või saada inimeseks.

Meile räägitakse, et meie riik on demokraatlik, et kõrgeim võim meie riigis kuulub rahvale, ja poliitikud on rahva teenrid.

Millal enne on isand teenrile omaenda sissetulekust mitu korda kõrgemat palka maksnud? Millal enne on teenril lubatud otsustada, kui palju ta isanda kassast endale raha võtab, ja kuidas ning kellele ta sinna allesjäänut jaotab? Mis saab teenrist, kes ei täida mitte oma isanda käske, vaid kuulab ja kummardab hoopis naabrimeest?

Jah, rahval lubatakse parteide dirigendikepikese järgi aeg-ajalt hääletada endale need teenrid, aga neid lahti lasta tal ei lubata. Ka mitte halva töö eest karistada või kritiseerida. Ta peab kõik oma teenrite rumalused ja ülbused heatahtlikult välja kannatama, nende eksimused kinni maksma, ja järgmisi valimisi ootama, sest siis on tal võimalus endale uued (või needsamad) teenrid parnassile hääletada, kes omakorda uusi süüdimatuid vigu tegema hakkavad.

Erakonnad esitavad meil “isandale” hääletamiseks oma meelt mööda kandidaadid ja seavad nad järjekorda, me ei saa neid oma maitset mööda valida ja ametisse panna. Eks oleks ju loomulik, et need nimekirjad järjestataks peale valimisi ümber, vastavalt rahvalt saadud häältearvule? Kui rahvas valib endale juhid, siis tuleb ju ometi arvestada sellega, kui palju ta kellelegi hääli annab? Üks teener ei saa otsustada, kellest saab teine teener.

Ehk on tõesti ka reaalselt võimalik rahva võimu maksma panna – aga selleks on vaja haritud rahvast ja vastutustundlikke poliitikuid, kes on riigivalitsemises ja ühiskonna ülesehitamises asjatundjad.

Kusjuures haridus ei tähenda mitte võimul oleva grupi poolt ainuõigeks tunnistatud süsteemi või mudeli või ametlikult õigeks kuulutatud valede omaksvõtmist.

Haridus on tegelikult see, mis inimloomast kultuurse inimese teeb. Haritud inimene ei peta teisi ega kasuta neid oma huvides ära, ta on suuteline ise otsustama ja oma tegude eest vastutama, ja suuteline häbi tundma, kui ta on midagi valesti teinud. Reeglina ei võta ta endale ülejõukäivat ülesannet, ta tegutseb alal, mida ta valdab. Haridus aitab inimesel adekvaatselt näha ja mõista seda, mis maailmas toimub, ning sellele arukalt reageerida.

Meile räägitakse, et me oleme nagu “vabad inimesed vabal maal”. Justnimelt “nagu”. Ka see on üks müüt.

Sest kes on vaba? Ükski inimene ei saa mitte kunagi olla täiesti vaba. Inimese vabadus on väga valelik müüt, see on nagu narkootikum, millega petetakse kergeusklikke “kodanikke” ennast (ja teisi) hävitama, ja mitte tähelepanu pöörama valedele, mida meile meie tegelikud valitsejad pidevalt ette söödavad.

Ma ei tea ka ühtegi maad, mis oleks täiesti vaba. Nagu inimene on alati sõltuv, nii ka inimühiskond ja riik, ükskõik missugune ta ka ei oleks. Alustades omaenese organismist, vererõhust, seedimisest, allergiatest, keskkonnast,  toitumisharjumustest, geenidest, haridusest, elu jooksul tehtud valikutest, perekonnast, sugulastest, töökaaslastest, ülemustest, elektri-, prügi- ja kanalisatsioonifirmadest, pangalaenudest, korterinaabritest, oma isiklikest ja ühiskondlikest eelarvamustest, moodidest, poliitikute eelistustest, isegi ilmast ning juhustest, ja nii edasi kuni lõpmatuseni välja.

Me oleme vabatahtlikud pärisorjad, kes sinisilmselt usuvad müüti, et nad on vabad inimesed vabal maal.

Me oleme mängult vabad inimesed mängult vabal maal…

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!