Oo õnnelik Rootsi, iidne ja moodne!

Felix Suecia, antiqua et hodierna

Rootsi armee sõdurid kuningapalee ees, 2010. Foto: Fabrizio Bensch, Reuters/Scanpix

Emeriitprofessor Timo Vihavainen mõtiskleb Rootsi, rootslaseks olemise ja rootslaseks saamise üle otsuse taustal, millega Rootsi riik taastab kohustusliku ajateenistuse.

Stockholmis Tegnéri pargis on kena ja minu arvates üsna õnnestunud August Strindbergi (Rootsi näitekirjanik ja kunstnik, elas aastatel 1849–1912) kuju. See ehk ei meenuta väga prototüüpi, ent kujutab õnnestunult tema ürgset olemust, nii nagu tema õlimaalidki, kus merede tormid ja mägede vägevus tõusevad lihtsustatult esile.

Monument on püstitatud aastal 1942 ja see tähendab seda, et sellesse on panustatud kümneid tonne pronksi, mida mujal kasutati granaatide sütikurõngastes. See oli sümboolselt kena tegu. August oleks vajadusel võinud taas end ohverdada ja sulanduda riigi teenistusse, kui nii oleks kästud. Vabatahtlikuna vaevalt.

Tänapäeval võib kergelt ununeda, et Skandinaavia ehk Norra-Rootsi ja Taani olid 19. sajandi lõpus kultuuriliselt suurriigid. Eriti Norra, Ibseni ja Griegi maa, oli kogu lääne tsivilisatsiooni tipus. Anton Tšehhov leidis siit ainest aforismile: “Ta õppis selgeks rootsi keele, et lugeda Ibsenit algkeeles. Siis ta mõistis, et Ibsen oli mõttetu kirjanik.”

Niipalju siis puhtast rootsi keelest. Olukord oli umbes nagu selle Marjatta Belli kujutatud soomlasega, kes 16. sajandil viibis pikalt Inglismaal ja õppis selgeks kohaliku keele. Kui ta naasis Soome, ei olnud tal selle keelega midagi teha. Seda ei vajatud mujal kui Briti saartel. Haritud inimestega võis rääkida ladina keelt ja palgasõdureid võis õpetada kuuletuma kas või saksakeelsete korralduste abil.

Aga nüüd me kaldume juba teemast kõrvale. Ibseni emakeel oli muidugi norra, mitte rootsi keel, ent Tšehhovi kujuteldaval persoonil oleks võinud olla rootsi keelest kasu nii mõneski mõttes. Üks hea põhjus keelt õppida oleks olnud Strindbergi näidendid mõnevõrra puise ja tuima, kuigi oh kui populaarse Ibseni asemel.

Muide, Vene teadlane Tšernõševa väidabki, et Venemaal valitses 19. sajandi lõpus suur Rootsi-huvi. Oli ju selles põhjamaises kultuuris juba vanal ajal palju rahvusvahelist, arhitekte, kunstnikke, kirjutajaid ja kas või Swedenborgi (Emmanuel Swedenborg, teadlane, filosoof, teoloog ja müstik, elas aastatel 1688–1772) sarnaseid veidrikke, kes suudavad ka veel sajandeid hiljem asjaarmastajatele huvi pakkuda.

Rahvusvahelise elitarismi esindamiseks oli Strindberg ausalt öeldes veidi keeruline kandidaat, sest tema radikaalsus puhastas aeg-ajalt tema tutvuskonda. Ta oli päris hea kodanluse hirmutaja ja on seda praegugi. Strindbergi kodumuuseum aadressil Drottningsgatan 85 on omalaadsete hulgas heal tasemel ja selle audiokujundus sugereerib ette kujutama, et peremees, kes iga nurga taga kurku karastab, võib üsna tõenäoliselt välja ilmuda ja küsida käredalt, mida võõrad siit, tema kodust, otsivad.

Nojah, suurmehi kasutatakse alati ära siis, kui nad ei ole enam võimelised vastupanu osutama. Drottningsgatani keskele terastähtedega ülesseatud Strindbergi aforismid panevad mõtlema, et selline asi ei oleks mõnel maal isegi mõeldav ja ega seda siingi väga ei eeldaks. Rüve sarkasm Jumala, naiste ja seksi aadressil võivad esineda raamatus, ent keset tänavat, kodanliku pühapäevase promenaadi ääres tunduvad nad veidi imelikud. Tegelikult ei ole asjalood sugugi hullemad La Rochefoucauldi (Prantsuse, aadlik, kirjanik ja aforismiklassik, elas aastatel 1613–1680) aegadest alates, aga mõtete väljaütlemise paik ja viis näivad kuuluvat postmodernismi.

Igal juhul Rootsile punktid ka selle eest. See on mitmes mõttes hea maa ja isegi suurepärane. Või pigem ütleme, et see võiks olla selline, kui ta oma saavutustega ei oleks hakatud uhkeldama. Sellega liitub ka see pimedus, mida hiljuti mainis suure lääne tagurluse valitud president, vajutades väga valusat kohta.

Bella gerunt alii, tu felix Austria nubes, öeldi kunagi. “Teised peavad sõdu, sina, õnnelik Austria, sõlmid abielusid.“ Nagu teada, tõlkis keegi võrukael seda vabas vormis järgmiselt: “Teised muudkui taplevad, aga sina, Austria, kargad muudkui naisi!”

Aga Rootsi on sõjapidamist osanud ja omal ajal suutnud sellega hämmastada lodevaks muutunud maailma. Gustav II Adolf kargas kunagi endast suuremate kallale ja andis neile päris kena koosa. Sama võib öelda teise sangarliku kuninga Karl XII kohta. Wasa-laev võitis küll kätte ja arvas heaks ära uppuda, aga eks kusagil tuleb ka õnneseentel piir vastu.

Rootsi vana ja kõva sõjamehekuulsus oli 19. sajandi lõpus juba mõneti kahvatanud, aga kui Ibsen tõi “Peer Gyntis” esile erinevad klišeed rahvaste kohta, siis Rootsit esindas selles herr Trumpeterstråhle, sõjalisest vaprusest pakatav, tõsi küll, veidi Falstaffi meenutav nikastanud sangar, kes otsis võimalust näidata, mida ta oskab.

Sajandivahetusel näis, et mälestus vägevast minevikust on taas ärganud ja selle järgi on nõudlus. Otsustades kas või selle tuima sõjardi Karl X Gustavi monumendi järgi, mis kõrgub Nordiska museet’i ehk Põhjala muuseumi ees. Et ikka kindel olla, mainitakse mälestusmärgi jalamil Varssavi vallutamist (Rootsi-Poola sõda 1654–1657), Suure Belti (Taani ja Rootsi vaheline väin) ja Roskilde rahu (sõlmiti 1658. aastal Rootsi ning Taani-Norra vahel), üks röövkäigu musternäidis… Et teada saada, mida see vahva kuningas oma lühikese valitsusaja jooksul jõudis korda saata, tasub lugeda Peter Englundi teost “Võitmatu”.

Mälestusmärgi ümbrus on üsna sõjardlik ja karjuvas vastuolus selle meie-armsa-kodu-idülliga, millega turist kohtub muuseumis. Töörahva argipäeva kuulus 1940. aastail õdus korter kaasaegsete mugavustega. See oli kindlasti parim alternatiiv sellele elule, mida said maitsta Euroopas üksteist rappivad rahvad. Rootsi oli leidnud õige tee, ehkki Hitlerile relvi müünute järeltulijaid vaevavad vist ikka veel süümepiinad (Rootsi müüs Natsi-Saksamaale olulisi maake ning võimaldas kasutada oma territooriumi sõjaväe transportimiseks).

Pööre sõjakusest patsifismi poole toimus umbes 20. sajandi alguses. Ka see Gustav Vaasa kuju, mis on Põhjala muuseumi keskel, sai oma praeguse koha alles aastal 1924. Ta on seal kuidagi kodutu ega passi ümbritsevaga kokku. Gustav ei ole sõjardlik, aga ta näeb ümbritsevaga võrreldes välja väga, väga muskleid pingutav.

Kas Rootsi õpib midagi teiste maade vigadest? Patsifism oli Rootsis sõdade vahelisel ajal nii valitsev, et ei soovitud isegi Soomele anda oma tuntud headuses valmistatud õhutõrje- ja tankitõrjesuurtükke, mida hiljem müüdi hea raha eest igaühele, kellel raha jätkus. Rootslastele piisas sellest, kui hea tehingu eest sai raha.

Teiste vigadest õppimine on läbi ajaloo olnud üsna haruldane asi. Igatahes nüüd käib see maa meie ajastu idiotismi esirinnas kui räägime immigratsioonipoliitikast. Ehk on Rootsi osaks pakkuda oma õnnetu eeskujuga teistele targemaid lahendusi? Selliseid, mida ta ise ei olnud suuteline arendama?

Stockholmi iseenesest suurepärased muuseumid pakuvad nüüd õppetunde sallivusest, hoolimisest ja muudest modernsetest hüvedest. Armémuseet ehk Militaarmuuseum on täis naisi ja nende lugusid. Ehk olid nad endisaja sõdades see määrav element ning  šovinistlik fallokraatia on seda vaid meie eest varjul hoidnud? Täiesti hullumeelne, kui järele mõelda.

Külastaja mõistab, et ega sõda midagi lõbusat olnud ega ka ligitõmbavat, ja see on igati vajalik ja hea õpetund. Arenguruumi aga on ja õppust võiks võtta kas või Moskvas asuvast Poklonnaja gora memoriaalkompleksist. Vahe on täiesti olemas.

Aga, O felix Suecia: tempora mutantur (oo õnnelik Rootsi, ajad muutuvad), nagu ütleme meie, latinistid. Varem, umbes põlvkond tagasi olid Stockholmi kuningalossi valvuriteks pikajuukselised ja hoolimatud ajateenijad, kes irvitasid ja looderdasid, täites oma ülesandeid, mis tundusid neile naeruväärsed ja häbistavad. Nüüd marsivad seal tuimade nägudega palgalised, mitmed tunduvad pärinevat Lähis-Idast. Ja Rootsi ajalehed avaldavad sõjaohu teemal hüsteerilisi paanikauudiseid peaaegu sama tihti kui Soome omad.

Mis nüüd siis vaevab seda vana head Trumpeterstråhle’t? Kas tüüne soliidsus ei sobiks paremini kangelasrahva pildiks? Kui psühholoogiline pilt on selline, võib tõsiseltvõetavus kaduda Botnia lahe mõlemalt kaldalt. Õnneks on nüüd Rootsimaale tulemas päris ehtsaid sõdureid, kui neid ühel päeval peaks äkki vaja olema.

Autori blogist tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!