Umberto Eco 2004. aastal Rootsis. Foto: Leif Jansson, Scanpix

Sellise nime andis oma lapselapsele mõeldud uusaastapöördumisele Itaalia kirjanik ja filosoof Umberto Eco. Ja mitte juhuslikult, kuna pühendas selle kõige olulisemale, mis inimeses on olnud ja on – mälule. Algava kooliaasta puhul olgu see lugu ka kõigile neile, kes vanemates kooliastmetes praegu õpivad.

Mu kallis pojapoeg. Ma ei tahaks, et see jõuluaegne kiri kõlaks kuidagi pealetükkivalt, de Amicis'e vaimus (Edmondo De Amicis; 21. oktoober 1846 – 11. märts 1908; oli itaalia kirjanik. Tema tuntuim teos on noorteromaan "Süda" ("Cuore"), mis on välja antud ka eesti keeles Aliide Elkeni tõlkes – Vikipeedia) ja jutlustaks armastust meie lähedaste, kodumaa ja inimkonna vastu ning muud sellist. Sa ei hakkaks seda kuulama (sa oled juba täiskasvanu, mina aga liiga vana), sest väärtuste süsteem on nii palju muutunud, et minu soovitused võivad osutuda kohatuteks.

Niisiis. Ma tahan anda vaid ühe nõuande, mis võib sulle marjaks kuluda praegu, kui sa kasutad oma tahvelarvutit. Ma ei hakka andma sulle nõu seda tahvlit mitte kasutada, et mitte näida rumala vanurina. Ma pruugin seda ju isegi. Äärmisel juhul võin soovitada mitte suunata oma tähelepanu sadadele pornograafilistele lehekülgedele, kus demonstreeritakse seksuaalseid mänge. Ära usu seda, et seksuaalsed suhted piirduvad vaid nende üsnagi monotoonsete liigutustega. Need stseenid on välja mõeldud vaid selleks, et hoida sind kodus kinni ja sa ei läheks tutvuma reaalsete neidudega. Vaata tüdrukuid koolis või spordiväljakutel ja sa näed, et nad on paremad telepersoonidest ja kunagi kingivad nad sulle palju enamat rõõmu kui tüdrukud "online". Usu mind, sest mul on rohkem kogemust – kui ma oleksin jälginud vaid seksuaalseid mänge arvutis, ei oleks sinu isa kunagi sündinud ega ka mitte sina.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma sinuga rääkida, vaid haigusest, mis on nakatanud sinu ja järgneva sugupõlve, mis juba õpib ülikoolides. Ma räägin mälu kaotamisest.

On tõsi, et kui sa soovid teada, kes selline oli Karl Suur või kus asub Kuala-Lumpur, võid sa vajutada nuppu ja saada kohemaid kõik teada internetist. Tee seda kui vaja, ent olles saanud teavet, proovi selle sisu meelde jätta, et mitte teistkordselt otsida kui vajad neid teadmisi, näiteks, koolis. See on halb, et arvuti võib vastata sinu küsimustele igal suvalisel hetkel, võttes sinult nii soovi informatsiooni meelde jätta. Sellele nähtusele võiks tuua järgmise võrdluse: saades teada, et ühelt tänavalt teisele võib saada bussi või metrooga, otsustab inimene, et tal ei ole enam vajadust käia jala. Ent kui sa ei käi enam jala, muutud sa inimeseks, kes on sunnitud edasi liikuma invaliidikärus. Jah, ma tean, et sa teed sporti ja oskad valitseda oma keha, ent tuleme tagasi sinu aju juurde.

Mälu sarnaneb sinu jalamusklitele. Kui sa lõpetad treenimise, muutub su aju nõdraks ja sina idioodiks. Peale selle on meil kõigil risk haigestuda vanaduses Alzheimeri tõppe ja üks moodus vältida seda ebameeldivust seisneb meie mälu pidevas treenimises.

Minu retsept on järgmine.

Õpi igal hommikul pähe üks lühike luuletus. Nii sunniti meid tegema lapsepõlves. Võib korraldada sõpradega parima mälu võistluse. Kui sulle ei meeldi poeesia, võid õppida pähe jalgpallimeeskondade koosseisud. Aga sa ei pea teadma vaid Rooma võistkonna mängijaid, vaid ka teiste klubide mängijaid ja nende eelmisi koosseise (kujuta ette, et ma tean nende Torino mängijate nimesid, kes olid selle lennuki pardal, mis purunes vastu Supergi mäge: Bacigalupo, Ballarin, Marozo jne; juhtunud aastal 1949 – tlk). Võistelge selles, kes mäletab paremini läbiloetud raamatute sisu: kas sinu sõbrad mäletavad kolme musketäri ja d'Artagnani teenrite nimesid (Grimaud, Mousqueton, Bazin ja Planchet). Kui sa aga ei soovi lugeda "Kolme musketäri" (kuigi sa ei tea, mida sa seejuures kaotad), siis vii läbi sama mäng raamatuga, mida sa oled lugenud.

See tundub mänguna. Jah, see ongi mäng, ent sa üllatud sellest, kuidas su pea täitub tegelaskujude, lugude ja kõige erinevamate mälestustega. Sa küsid, miks on kunagi arvutit hakatud nimetama elektrooniliseks ajuks. Seda seepärast, et ta on projekteeritud sinu (meie) aju mudeli järgi, ent inimajul on rohkem sagaraid kui arvutil. Aju on selline arvuti, mis on alati sinuga kaasas, tema võimalused laienevad vastavalt harjutamisele. Sinu lauaarvuti kaotab pärast pikemat kasutamist kiirust ja mõne aasta pärast on vaja ta välja vahetada. Sinu aju võib sind aga teenida 90 aastat ja 90 aasta vanuselt, kui sa oma aju treenid, võid sa mäletada rohkem kui praegu. Pealegi on aju sinu teenistuses tasuta.

Siis on veel ajalooline mälu, mis ei ole seotud sinu elulooliste faktidega või sellega, mis sa oled läbi lugenud. Ta säilitab need sündmused, mis juhtusid enne sinu sündi. Täna, kui sa lähed kinno, pead sa saabuma seansi alguseks. Kui film algab, siis sind otsekui veetakse kättpidi selgitades, mis toimub. Minu ajal võis kinno minna ükskõik millisel hetkel, isegi seansi keskel. Sisenemiseni oli juhtunud paljutki, ning oli vaja juurelda selle üle, mis õieti oli varem toimunud. Kui film algas uuesti, võis vaadata, kas sündmuste rekonstruktsioon oli läinud õigesti. Kui film meeldis, võis jääda saali ja vaadata seda veel kord. Elu meenutab filmi vaatamist minu ajal.

Sünnime momendil kui sadade tuhandete aastate jooksul on toimunud hulganisti sündmusi ja oluline on mõista, mis toimus enne meie sündi. See on vajalik selleks, et paremini mõista, miks täna toimuvad nii palju uued sündmused.

Kool peaks lisaks sinu enda poolt loetule õpetama sind meeles pidama seda, mis juhtus enne sinu sündi, ent see tuleb tal halvasti välja. Erinevad küsitlused näitavad, et tänane noorsugu, isegi üliõpilased, kes on sündinud 1990. aastal, ei tea või siis ei taha teada, mis juhtus 1980. aastatel, rääkimata sellest, mis juhtus 50 aastat tagasi. Statistika ütleb, et kui noortelt inimestelt küsida, kes selline oli Aldo Moro (Itaalia kristlik demokraat, paljukordne minister – tlk) öeldakse, et ta juhtis "Punaseid brigaade". Ent ta tapeti selle põrandaaluse vasakradikaalse organisatsiooni poolt. "Punaste brigaadide" tegevus jääb paljudele saladuseks, ent nad olid poliitilisel areenil kõigest 30 aastat tagasi.

Mina sündisin 1932. aastal, 10 aastat pärast fašistide võimule tulemist, ent ma teadsin, kes oli peaministriks siis, kui toimus fašistide marss Rooma peale. Võimalik, et fašistlikus koolis räägiti mulle temast, et selgitada kui rumal ja halb see fašistide poolt kõrvaldatud minister oli ("arg Facta"). Olgu nii, ent ma teadsin temast.

Jätame aga kooli kõrvale. Tänane noorsugu ei tea artiste, kes on esinenud kinolinal 20 aastat tagasi, mina aga teadsin, kes oli Francesca Bertini, kes astus üles tummfilmides paarkümmend aastat enne minu sündi. Võib olla seepärast, et ma lappasin meie kolikambrisse kuhjatud vanu ajakirju. Teen sullegi ettepaneku vanad ajakirjad üle lapata, sest see aitab mõista seda, mis toimus enne sinu sündimist.

Ent miks on nii oluline teada möödunud aegade sündmusi? Sest sageli aitavad sellised teadmised mõista praeguste sündmuste kulgu ja igal juhul aitab ka kas või jalgpallimeeskondade koosseisude teadmine rikastada meie mälu.

Arvesta sellega, et sa võid treenida oma mälu mitte ainult raamatute ja ajakirjade, vaid ka interneti abil. Ta ei kõlba mitte ainult sõpradega lobisemiseks, vaid ka ajaloo õppimiseks. Kes olid hetiidid ja hugenotid? Kuidas olid Kolumbuse kolme laeva nimed? Millal surid välja dinosaurused? Kas Noa laeval oli rool? Kuidas nimetati härja eellast? Kas 100 aastat tagasi oli tiigreid rohkem kui praegu? Mida sa tead Mali impeeriumist? Kes on meile sellest teateid jätnud? Kes oli järjekorras teine paavst? Millal loodi Miki Hiire tegelaskuju?

Võiksin esitada küsimusi lõpmatuseni ja neist saaks kenad uurimisteemad. See kõik on vaja meeles pidada. Kord saabub päev, mil tunned end vanana, ent samas tunned ka, et oled elanud tuhandeid elusid, nagu oleksid osalenud Waterloo lahingus, olnud Julius Caesari tapmise juures, viibinud paigas kus Berthold Schwarz segas anumas erinevaid aineid, et saada kulda, ent leiutas seeläbi hoopis püssirohu ja lendas õhku (ja see on talle paras!). Aga need sinu sõpradest, kes ei püüdle oma mälu rikastamise poole, elavad ainult ühe, oma isikliku elu. Monotoonse ja suurtest emotsioonidest ilma jäänu.

Niisiis. Rikasta oma mälu ja õpi homme pähe luuletus "La Vispa Teresa".

Teksti tõlkis Roland Tõnisson