Mees, kes soovib juhtida Euroopa natsionalistlikke jõude, õõnestab Euroopa Liitu ning tahab liberaalse demokraatia asemel kristlikku demokraatiat – progressiivne üldsus on taas kord Ungari peaministriks saanud Viktor Orbáni pärast väga mures, kirjutab Roland Tõnisson.
Ungari peaminister Viktor Orbán kõrvaldas viimasedki poliitilised takistused – kui kaugele laseb Euroopa Liit tal minna? Viktor Orbán on Kesk-Euroopa idaosa eduloo sangar ja eeskujuks muule Euroopa paremäärmuslusele selles, kuidas saada võimule ja eelkõige kuidas sellest kinni hoida. Orbán heidab Euroopa Liidule avaliku väljakutse.
Nii kirjutas 13. mai ajaleht Helsingin Sanomat, mida kohalikud ka Soome Pravdaks nimetavad. See väljaanne ei ole mind ammu millegagi eriti rõõmustanud. Ega ta teinud seda ka siis, kui rubriigis "Välismaa" avaldati üks pikk ja nukker lugu sellest, kuidas Ida-Euroopas on inimsoo progressiivse osa, vabadust ja demokraatiat armastavate kodanike üle hõljumas pimeduse jõud. Sest kolmas valimisvõit järjest ja võimalus saavutada parlamendis enamus, millega oma seaduseelnõusid ja seadusemuudatusi läbi viia (ka põhiseadust muuta), on kõike muud kui üks lubatud asi poliitikule, kes oponeerib Brüsseli poliitikale. Samas oli see progressiivse ajakirjanduse appikarje, mis peaks avama silmad sellise koletise, nagu Viktor Orbán ja tema diktatuur, osas, teatud mõttes meelt lahutav.
Millest siis selles žurnalistikaloos räägitakse ja mida pannakse pahaks Ungari juhtpoliitikule, kes on veendunud, et poliitika on võitlusspordi alaliik ja suhtub poliitmaastikul toimuvasse kui väljakutsesse? Loomulikult oponeerimist Brüsseli inimkonda uueks loovale tegevusele. Ilmselt sellepärast räägib artikkel temast kui figuurist, kes soovib juhtida kogu Euroopa natsionalistlikke jõude. Ta kavatseb Euroopa-vastasteks nimetatud rühmitused ühendada jõuks, mis takistaks ükskõik millist EL-i otsust. Artikkel nimetab, et esimesena on killings-list'il ÜRO ja Euroopa Liidu varjupaigapoliitika, andes mõista, et selline käitumine on igati Euroopa Liidule vastumeelne ja igale normaalsele inimesele vastvõetamatu. Samuti ei mõista artikli autor Orbáni oponeerimist ÜRO-le ja EL-le, kuigi see maa on suurte abirahade saaja.
Orbáni deklaratsioonile "Me ei ole liberaalid ega ehita liberaalset demokraatiat. Ehitame vana head kristlikku demokraatiat" leitakse artiklis vastuväiteid ja mainitakse, et poliitilistel vaatlejatel on Ungari peaministri tegevusest oma arusaam. Mõningate arvates on tegemist kõigest Orbanistani juhtiva Pusta-Putini eneseimetlusliku populismiga, mille tagajärjel on demokraatiast jäänud järgi vaid pinnapealne virvendus. Budapestis tegutseva mõttekoja Political Capital juht ja Loránd Eötvösi ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Péter Krekó nimetab Ungarit demokraatia ja diktatuuri vaheliseks hübriidiks ega usu, et olukord paraneks. Krekó on väga mures Sorose rahastatud ja mahitatud kodanikeühenduste vaigistamise pärast: "Näib, et valitsus ei hooli oma rahvusvahelisest mainest. Orbán arvab, et ta võib teha, mida iganes."
Nostalgiliselt meenutatakse Orbáni noorust, mil ta oli Euroopa juhtide soosik ja "kümbles tähelepanus" tänu sellele, et oli kommunismiajast välja tulnud puhtalt, "plekitult", korrumpeerumata. Sel perioodil oli ta loomas uut erakonda, kuhu ei olnud pääsu isikuil, kel vanust enam kui 35 aastat.
Kibeda kahetsusega meenutab artikkel aastat 1998, mil noor Viktor oli esimese peaministriks olemise perioodil külaliseks Valges Majas Washingtonis, kus andis lootust "sobiva" tulevikujuhina. Oli ta ju saanud hariduse välismaal George Sorose rahastatud fondide toel. Ajakirjaniku arvates pöördus Orbán kahetsusväärselt paremäärmusluse poole ning asutades samal aastal noorte demokraatide liidu ehk erakonna Fidesz, rajas võrgustiku, millel on kontroll meedia, justiitsasutuste, ettevõtluse üle ning neelab peagi alla ka vaba kodanikuühiskonna viimased riismed. Nii teeb ta riiklikest struktuuridest endanäolised. Selleks tekkis tal võimalus aastal 2010, kui Fidesz sai endale kaks kolmandikku parlamendikohtadest.
Loo autor teab kindlalt, et EL teab kindlalt, et suur osa Euroliidu abirahadest kaob Ungaris korruptiivsel moel. Mina selles osas seisukohta ei võta. Ometigi on ka hea lugeja kindlasti tähele pannud, et Euroopa maad, mis on kokku puutunud türklaste ülemvõimuga – olnud osa Otomanide impeeriumist – on saanud pärandina kaasa sealsed korruptiivse altkäemaksukultuuri. Teisalt – kui kultuurseks, läbipaistvaks ja "euroopalikuks" võime pidada tõeliselt otomanlikku keskvõimu diktatuuri Euroopa Liidu liikmesmaade (loe: Brüsseli provintside) üle ja selle käsutuses olevate vahendite kasutamist? Igatahes avaldatakse artiklis lootust, et Orbáni võib saada kontrolli alla sidudes ELi rahavood nõudega järgida "euroopalikke põhiväärtusi". Orbánil on nüüd ees nelja-aastane ainuvõimuperiood. Tema valitsus võib muuta ka põhiseadust. "Mida ta tahab?" küsib artikkel nukra ärevusega. "Kindlustada oma võimulpüsimine, et saada isiklikku korruptiivset kasu," teab kindlat vastust Krekó.
Helsingin Sanomate arvates on nõrk Fideszi vastane opositsiooni Ungari üks suurimatest probleemidest. Arvamusspetsialist Krekó teab öelda, et valitsusparteile lähedalseisvad oligarhid rahastavad opositsiooni, et ajada opositsionääride niigi keerulist olukorda veelgi segasemaks: "Mõningates küsimustes opositsioon kritiseerib, teistes teeb koostööd," pidades selliseid normaalseid parlamendierakondade suhteid murettekitavateks.
Äärmiselt taunitav on väljaande arvates ka uue valitsusperioodi alguses käsile võetud opositsiooni vaigistamine. Nii nimetab ajaleht suhtumist tuntud globalisti Sorose poolt rahastatud organisatsioonidesse, mille ülesanne on rahvusriikluse hävitamine. "Stop Soros!" ("Peatage Soros!")-nimelise seaduseelnõu elluviimine tõkestaks immigrantidega tegelevate organisatsioonide tegevust välismaalt tuleva rahastuse 25-protsendilise maksustamisega. "Nüüd kärbitakse kõva käega sõltumatut kodanikuühiskonda, et võiks hoida kõike enda rusikas."
Kõigi kurbade ja ebaõiglaselt vaevatute nimel kinnitab Krekó, et sadadest tuhandetest meeleavaldajatest ei piisa. Võtmetegijaks saab siin olla vaid väljastpoolt tulev surve Euroopa Liidult, kõigi rõhutute päästjalt. Probleem olevat selles, et Orbáni partei kuulub Europarlamendis Rahvapartei fraktsiooni. Seal on ka Merkeli koduerakond ja Soome Kokoomus, praegune valitsuses olev erakond: "Orbánil on head sõbrad ja need ei saa aru, mida Orbán teeb." Sellise lihtsa vormeliga selgitab ajaleht Helsingin Sanomat lugejatele Ungaris valitsevat probleemset olukorda, lootuses, et EPP (European Peoples Party) ei kaota enda tõsiseltvõetavust ning hakkab peagi end distantseerima Ungari diktatuurist.
Krekóle on teeb muret tõsiasi, et Orbán on ühe pikima staažiga poliitiline tegija Euroopas: "Orbánile on ideoloogia võimulpüsimise ja majanduslike privileegide saavutamise töövahendiks. Ungari tõeliseks probleemiks ei ole ideoloogia, vaid nepotistlik (sugulus- ja tutvussidemetele rajanev ringkäendus) korruptsioon. Samuti see, et EL on väärtustekonfliktis Ungari ja Poola vastu abitu. Samal ajal otsib Orbán liitlasi Hiinast ja Venemaalt, leides mõistmist Geert Wildersilt, Põlissoomlastelt ja Alternatiiv Saksamaale poolt. Steve Bannon, hiljutine USA juhtfiguur (oli 2017. aastal Donald Trumpi strateegianõunik – toim), on nimetanud Orbánit oma maa tõeliseks patrioodiks.
Ungari opositsioonil oli valimiste ajal võimalik toetuda vaid vähestele riigimeediavälistele kanalitele, samas kui Fidesz nautis riikliku rahastuse abil hoopis laialdasemaid võimalusi Sorose-vastase vihakõne levitamiseks.
Immigratsiooniteema oli Krekó arvates ka Orbánile päästerõngaks, sest erakonna populaarsus oli langemas ja tema väimeespoeg osaline suures korruptsiooniskandaalis. Tänu pagulastele olevat olnud võimalik suunata tähelepanu tervishoiult, koolidelt ja pensionäridelt mujale – religioosset laadi identiteediküsimustele ja kogu Ungari püsimajäämisele. Orbán võib end esitada rahva päästjana. Nüüd ei püüdvatki ta pagulasprobleemi lahendada, sest vajab seda võimul püsimiseks. Ungari torpedeerib pagulasprobleemiga seonduvaid otsuseid EL tasemel, kuna probleemi kestmine olevat valitsusele kasulik.
"Orbáni kõnedes on Lääs apokalüptiline paik. Orbáni tahab kujutada Euroopa Liitu ebademokraatlikuna," nukrutseb Krekó sellise retoorika mõju pärast Ida-Euroopale. Kujutelm Euroopast halveneb, Hiinast ja Venemaast paraneb. Fideszi valijatest loodab enam inimesi Venemaale kui USA-le, kuigi Ungari on NATO liikmesriik. Hoolimata sellest, et Orbán kasvatab distantsi oma maa ja Euroliidu vahel, kõlbab talle Brüsseli raha. Ja Ungari suudab mõjutada Euroopa Liidu poliitilist dünaamikat, väidab ajaleht, sest Euroliidu kesksed organid on nõrgad ja vajavad veelgi enam tsentraliseerimist.
Seega – ajalehe arvates on probleem selles, et Orbán on suutnud oma riigi panna tööle ungarlaste huvide kaitseks. Näiteks olevat äärmiselt kurvastav see tõsiasi, et Ungari kohtusüsteemist on kõrvaldatud rahvusüleselt mõtlevad, progressiivsed inimesed.
Selline on siis tavalise, globalistliku agenda teenistuses oleva väljaande tavaline kirjatükk rahvusriiklusega seonduvate probleemide paljastamiseks. Loomulikult ei ole probleemi selles, kui suvalisel Euroopa riigil ei ole iseseisvat pangandust, õigus- ja kohtusüsteemi, kaitse- ja välispoliitikat, sest sellisel juhul on tegemist liberaalse demokraatiaga, kõrgeima võimaliku ühiskondliku arengujärguga.