Pime sügispäev Tallinnas, 17. oktoober 2017. Foto: Scanpix

Meil siin tõepoolest toimusid valimised, vastu kaamost. Kui otsida märkidest abi, siis kaks päeva pärast valimisi läks sõna otseses mõttes pimedaks – mäletate, Sahara tolm? Ei olnud seekord tegemist uue maailmalõpuga, valimised mingeid suursündmusi ja üllatusi ei toonud, nendib Aldo Maksimov.

Hiljuti näitas ETV muusikadokki "David Bowie. Viimased viis aastat" (Inglise, 2017). Seal ütles Bowie: "21. sajand on seni olnud suur pettumus. /-/ Tunnen, et olen nagu ühiskond. Lõhenenud ja killustunud." (David Bowie, 2015.)

Sellega on lihtne samastuda. Maailmas toimuvad pöördelised sündmused. Vanad väärtused trambitakse porri, valmisolek sõjaks kasvab, inimesed isekeskis ei taha otsida ühisosa, vaid pigem vastanduda.

*     *     *

Meil olid valimised. Need umbes viis miljonit eurot, mis KOV valimiskampaaniatega üles kleebiti, õhku paisati, on kadunud, haihtunud. Taas on argipäev. Ütleks, et isegi üsna deprimeeriv (loe: rõhuv, masendav), kui väljenduda Karl Ristikivi kombel. Suurt Eesti paguluses elanud kirjanikku mäletatavasti väsitas ja pani ahastama inimeste rumalus.

Ristikivil, tõsi, oli iga teine või kolmas päev deprimeeriv, kuid teda viis edasi ning tema vaimu aitas tervena hoida kord, enesepiitsutus, eneseanalüüs, vähese veiniga üksinduse askees, kvaliteetne meelalahutus (muusika, filmid, loomulikult raamatud).

Oleks Ristikivi elanud tänases Eestis, nihestunud massimeedia hulluse keerises, ma kahtlen, kas ta oleks siin vastu pidanud. Elusalt. Tuleb lisada, et enamuse elust Stockholmis elades ei tundnud ta ka Eestist valusat puudust, kuigi teda vaevas mõistagi kodumaatus. Tal oli Eestist ja selle inimestest oma kriitiline nägemus, rohkem kõneles ja kirjutas ta kohtadest, metsadest, lilledest ja niitudest…

Ei tea, miks see kõik jälle meelde tuli…? Äkki sellepärast, et kerge kodumaatuse tunne on endaski süvenemas. Tundub, et need aated, mille eest oleme paar korda eelmisel sajandil  võidelnud, püütakse multikulti propaganda, migatsioonipoliitika ja seksuaalse paradigma mutatsioonidega meist välja uhtuda. Seda teeb meie enda riik: parlament, seadusandlus, meie poolt valitud poliitikud, riiklik meedia, koguni näitlejad püünel, isegi meie "hästi koolitatud" lapsed.

Äkki ma ise olen idioot?

*     *     *

Meil siin tõepoolest toimusid valimised, vastu kaamost. Kui otsida märkidest abi, siis kaks päeva pärast valimisi läks sõna otseses mõttes pimedaks – mäletate, Sahara tolm? Ei olnud seekord tegemist uue maailmalõpuga. Selgeltnägija Aleksander Šeps soovitas märke lugeda positiivselt. Ütleme siis nii, et status quo seoses valimistega pole kõige hullem, mis sai juhtuda. Tänan, Šeps.

Valimised mingeid suursündmusi ja üllatusi ei toonud, tõid võbeleva udu. Ka jõujooned Tallinnas (mis kõiki erutas) ei muutunud pea grammigi. Teatav siblimine ja ärategemine käib kohtadel. Eelkõige saame tuttavaks terve plejaadi Keskerakonna poliitikutega, kellest me pole varem midagi kuulnud ega kuule ka kunagi hiljem midagi. Kui seesama tädi sulle juhuslikult Lasnamäel tagant sisse ei sõida.

Muutus siiski niipalju, et e-valimiste vastased said küllap juurde ühe truu eestkõneleja, kelleks on Urmas "kuhu mu hääled kadusid" Sõõrumaa.

E-asjandusest samas ei tahaks üldse kõnelda, sest käesoleval hetkel riik leiab, et kodanikud peaks ise oma praagina välja antud ID-kaardi pärast muretsema – jooksma, muutma, modifitseerima hakkama. Samas riik ei suuda pakkuda kodanikule operatiivset abi ses küsimuses. "Tehke mobiil-ID ja kõik saab korda," ütles vastava riigiasutuse juht… :))

Kodanikud on tänumeelest lämbumas, eriti arvestades, et riik pole piiksugi vabandanud. Ei ole ka keegi vastutada tahtnud. Eraldi teema, minu kallis ID-riik! Sind surmani…, minu surmani.

*     *     *

Valimisi iseloomustas siiski loidus, napilt üle 50 protsendi valijaist on madal number. Näiteks Põhja-Tallinnas eesti noori (mida näitas ka küsitlus) KOV valimised ei huvitanud. Kahtlustan, et mujal sai Keskerakond seekord palju rohkem eestlaste hääli, suur osa venelasi jäi koju.

Üks tähelepanek veel. Eestis on erakondlikust kuuluvusest hakanud saama tugev argument, pigem halvas kui heas. Kui näiteks kommunaalvaldkonna puhul (Keskerakonna munitsipaalkonglomeraat Tallinnas) oli see juba aastaid ilmselgelt nii, siis öeldes täna võimalikule tööandjale (ka äris) "sots", "ekre" või "kesk", on sellel oluliselt suurem kaal kui veel paar aastat tagasi.

Kuuluvus parteisse võib olla võrreldav puudega, tööandja silmis. Sõltuvalt muidugi tolle enda "poliitilis-ärilisest" sättumusest. Vastavaid signaale on Objektiivi toimetus saanud mitmeid. See aga on äärmiselt taunitav ning õiguslikult represseeriv tendents, kuid me hakkame seda ilmselt lähitulevikus aina rohkem kogema.

*     *     *

Nüüd lähen sutike libedale teele. Riigitelevisioonist debatisaadet "Suud puhtaks" vaadanud anarhist Tõnu Trubetsky nentis sotsiaalmeedias: "Inimlik lollus ajab ikka närvi küll. Inimlikku rumalust on tänapäeval nii palju, seda tuleb sisse ustest ja akendest ja ajakirjandusest."

Trubetsky viitab eelkõige sellele, et ajakirjandus (MASSIMEEDIA) toodab ise niipalju sulaselget sõnnikut: jampsi, valet, piinlikku "meelelahutust", ebaintelligentset jauramist. Ning seda ei reguleeri nähtavasti mitte keegi. Seda ei suuna mitte ükski instants, kui seesamune jama toob mingi kopika sisse.

Kõige lihtsam tulemnäide on see, et mingi x-tüüp on kõigepealt Kanal2 uudisteankur, seejärel juhib mingit tõsielusarja, misjärel käib koos sõpradega maasturitega Kaukaasias joomas ja hängimas – tulemuseks reisisari. Seejärel läheb Riigikogu valimistele ja laseb ennast ära valida. Edukalt. Kas saite aru? Ja kas saite aru, keda lollitati?

Küll aga kontrollitakse ja suunatakse seda meil ERRist, suurtes päevalehtedes jm kõrgemalt poolt seda, kes ühiskonnaelu ja poliitika teemadel saab sõna, kes mitte, milline on siin jõudude tasakaal. Ning seda päris osavasti. See kõneleb meile lihtlabaselt seda, et n-ö loll mass peab saama ajud korralikult pestud.

*     *     *

Muidu aga läks elu pärast valimisi edasi vana hooga, endises voolusängis. Vanglast vabanenud kesklinna endised juhid Keskerakonnast asusid tööle linna alluvuses Sõle spordihoones, Tartu abilinnapead aga hakkavad esialgu vaeva nägema, et vangi mitte minna. Lootust on.

Kohalikes volikogudes aga on lõppemas monkey business. Kes mida ja mille vastu saab? Kas makaronid või spaa, kas linnapea kett või roheline tuli arendustele roheniidul. Varsti näeme ja ei imesta…

Pealinnas võib aga rõõmsalt õhata – olukorras, kus kõik tõuseb, saab ka järgmised neli aastat trammiga tasuta sõita. Loodetavasti siiski koos juhiga, mitte ilma juhita. Suksutame siis edasi, mis seal ikka.