Kuhu suundub Kreeka ja kuidas läheb kreeklastel? Kas Kreeka ongi pelgupaik maailma koleduse ja silmakirjalikkuse eest, samal ajal kui põhjapoolsem Euroopa tegeleb enese hävitamisega? Ajakirjanik Aldo Maksimov jagab oma tähelepanekuid ja muljeid.

Autor on selle sajandi algusest käinud regulaarselt Kreekas ning ka elanud kohapeal Samosel üle aasta. Pikemad reisid on viinud teda Chiosele, Lesbosele, Ikariale, Patmosele, Syrosele, Kreetale, Spetsesele, Porosele, Parosele, Milosele, Folegandrosele, Naxosele, Halkidale, Lakoniasse, Manisse, Koronisse ja mujale. Samuti Makedooniasse, Albaaniasse, Rumeeniasse.

Tema blogis, artiklites ja päevikusissekannetes on kõige tähtsamal kohal lihtne kreeklane, selles pöörases maailmas; kreeklane kui müstiline, keerukas olend. Kas Kreeka äkki ongi pelgupaik maailma koleduse ja silmakirjalikkuse eest, samal ajal kui põhjapoolsem Euroopa tegeleb enese hävitamisega?

Samas on autorile väga oluline ka see dovlatovlik aspekt, et kuidas tunneb kõrguvate mägede, lummava mere ja kogu selle ilu keskel ennast Inimene – ühiskonnaelust irdunud, üksik, kodumaata, kuid oma igatsustega.

Autor kolib novembris perega taas Samosele ning on lubanud sealt regulaarselt Objektiivile päevikusissekandeid teha.

Kurb on tegelikult see, et mul juba kuus-seitse aastat ei ole Kreekast naastes väga head tunnet. Naasmine ei tekita kaugeltki positiivseid emotsioone, iga tagasitulek Eesti ellu, reaalsusesse on omamoodi šokk. Kuigi on ette teada. Aga mis sa teed, minemata ka ei jäta.

Seda tusatunnet on võimatu vältida. Kreekas käimine on mulle ja meie perele saanud loomulikuks toiminguks, iga-aastaseks pagemiseks siinse reaalsuse eest, samas võimalus olla kuu aega suurepärases kliimas, viisakate inimeste ja värskete toiduainete, maailma parima kulinaaria ning kalavaliku keskel.

Seda tunnet on võimalik vältida vaid siis, kui sa teed oma väärtushinnangutes täieliku muutumise, võtad omaks dogma „vähem on rohkem" ning pühendud lihtsamale, hingelisemale elule. Vaimsetele väärtustele, looduslähedasemale suhtumisele, perekesksele, tervislikule ning maalõhnalisemale elule. Ning võib-olla loobud mõningast oma ambitsioonist.

Kõlab lihtsalt, aga teha raske. Kui lihtne on Sinul, lugeja, ennast lahti rebida kogu sellest Eesti elu-olust, sugulastest, tööst, koolidest, harjumuspärasest? Aga samas ka laenudest, võlgadest, muudest kohustustest? Kas ka need on meie pärisosa, milleta me oma elu ette ei kujuta? Mõelgem selle üle.

Kuid sellest, kuidas ennast Eesti elust, nii omasest ja samas nii kurnavast, lahti teha, sellest räägime ehk mõnes järgnevas kirjatükis. Sest aeg pole selleks veel päriselt küps. Sügis on selleks õige aeg. Siin ja täna vaatleme aga elu Kreekas seisuga varasuvi 2018.

Asjatu püüd defineerida kreeklast

Quo vadis, Kreeka ja kuidas läheb tavaliselt kreeklasel? Olen enda suhtes ses mõttes väga kriitiline, et kui ma kusagil enda Samose blogis või mõnes muus artiklis kümmekond aastat tagasi kippusin kreeklast defineerima ja mõistma, siis aastaid tagasi ma sellest ammugi loobusin. „Inimene on saladus" (F. Dostojevski), seda enam on väga keeruline mõista tänapäeva kreeklast.

Minu meelest pole Euroopas lõhestatumat rahvust kui kreeklased ning polaarsemat inimest kui seda on kreeklane. Selle müriaadi omadusi ja probleeme kreeklase kui rahvuse puhul moodustavad arvatavasti ajalooline taust, Türgi võimuperioodid, vabaduseiha, kohustus olla keegi Aristotelese või Pheidiase taoline, määramatu uhkus ilma kõrkuseta, uudishimu, lihtsus, keerukus, vaatlemisvõime, rahu, ebakindlus, sõbralikkus, teravus. Neid sõnu oleks veel.

Muuseas, lugesin nädal tagasi ühest ajakirjast Ateena lennujaamas, et saartel elavatest kreeklastest 36 protsenti loeb aastas läbi vähemalt kümme raamatut. Olles sellega Euroopas esikohal. Tõsi, ka kreeklased armastavad vägagi Põhjamaa krimit, Dan Browni jm säärast, kuid väga palju ka enda kaasaegseid autoreid. See viitab kestvale lugemisharjumusele.

Eestis, ma pakun, loeb aastas enam kui kümme raamatut läbi umbes kaks-kolm protsenti inimestest. Kuid kuipalju kilomeetreid Facebooki me aastas scroll'ime…? Ning Eestis on pimedat „raamatulugemisaega" ometi oma kaheksa kuud vähemasti.

Meil, eestlastel, oleks kreeklastelt üldse palju õppida. Selle asemel, et kreeklasi põlata („nad ei tee ju tööd!", „elavad ELi armust" jne), võiks nad meile õpetada, kuidas elusse kui sellisesse suhtuda, millised on elus olulised väärtused, kuidas nendeni jõuda püüda ning kuidas väärtustada perekonda. Lisaks võiks kreeklased õpetada eestlast kuulama – nii kaasvestlejat kui iseennast.

Mõõdukalt turiste on alati parem

Eelmisel aastal külastasime naisega septembrikuus kahte saart – Folegandrost ja Milost. Need asuvad Küklaadides, Folegandros on aga peamise Küklaadide laevaliini lõpp-peatus. Kui Milosele sõidab laevaga umbes viis tundi (kiirega umbes 4 tundi), siis Folegandrosele tunnikese võtta veel enam.

Paika peavad mõlemad ütlused (üht ütlevad turistid, teist kreeklased ise): kõik Kreeka saared on laias laastus ühesugused vs kõik saared on nii erinevad. Kirg ja kustutamatu aga on see unistus käia veel rohkematel saartel, avastada neid veel kümneid ning leida võib-olla oma eldoraado…

Ses mai- ja juunikuus olime pikemalt Syrosel ja lühemalt Parosel. Mõlemal saarel olen ka varasemalt viibinud. Kui ma peaks tegema oma isikliku pingerea, siis oleks see: 1. Paros, 2. Milos, 3. Syros, 4. Folegandros. Usun, et konkurentsi pakuks Küklaadides kindlasti Tinos, Kythnos, Sifnos, Naxos, Serifos, Amorgos, Sikinos (miks mitte ka Oia, Kimolos, Iraklia, Ios, Donoussa, Keros, Gyaros, Delos) ja ehk veel mõni, millest mõne sadamas olen laevaga viibinud ja saare siluetti saanud imetleda.

Eestlane tunneb Küklaadide saarestikust kindlasti Santorinit (Thira), Mykonost ja võib-olla ka Naxost. Neil saartel leidub palju head, kuid nad on turismist liiga palju mõjutatud, neis on teine hinnatase (Naxos kohati v.a.), neis on hooajal liiga palju inimesi. Ja kui on kõikjal liiga palju inimesi, värvatakse näiteks teenindavasse sektorisse bulgaarlasi, venelasi, poolakaid (nagu Kreetal, Rodosel jm) ning see pole enam ehtne Kreeka.

Küklaadid on sihtpunktide (saarte) poolest kõige arvukam saarkond Kreekas. Järgnevad Dodekaneesid (Rodos, Kos, Leros, Patmos, Kalymnos, Nissyros, Karpathos, Symi, Halki, Kassos, Astypaleia jpt), Joonia mere saared (Korfu, Kefallonia, Zakynthos, Lefkada, Paxi, Kythira), Ida-Egeuse mere saared (Samos, Lesbos, Chios, Ikaria, Samothraki, Thassos, Fiurni, Psara, Limnos jmt), Saroonid (Aegina, Hydra, Spetses, Poros jmt), Sporaadid (Skopelos, Skiathos, Alonissos). Lisaks on suured saared nagu Kreeta, Evia, Kea, ???

Küklaadid on hea valik esmaseks Kreeka külastuseks kasvõi sellepärast, et neis on enamasti küllalt hea infrastruktuur, transport ja kogu eluolu on väga inimeselähedane. Nad ei kuulu kaugeltki nn metsikute saarte seltskonda.

Kriis kestab, aga keda huvitab?

Kui võtta näiteks võrdluseks Kreeka, Küklaadid 2018 ja Kreeka, Samos 2010–2011, mil siin elasime, siis esiteks võib tekkida küsimus, kas see maa ja rahvas on ülemaailmsest Kreeka kriisist (2010-2012) jagu saanud? Lühike vastus on: hullemaks pole läinud, aga kriis ei ole läbi. Sel teemal arutletakse viimasel ajal palju.

Turistile võib tunduda, et justkui on kõik ilus, kuid kreeklased ise väidavad vastupidist. Eks neil on ka komme kurta ja nuriseda, kuid tundes teemat suhteliselt hästi, peab nendega üldjoontes nõustuma. „Pärast drahmi on kõik vaikselt, kuid järjekindlalt halvemaks läinud," ütles mulle kaks nädalat tagasi üks kena 40-aastane Kreeka naine, intelligentne pealegi.

Ja siinkohal ei pidanud see naisterahvas silmas seda, et turiste käib riigis ehk statistiliselt rohkem, et riigis on seoses olümpiaga välja ehitatud suured magistraalid ja Ateenas korralik metroovõrk. Ei pidanud silmas ka seda, et kõike on saada, et peripteros (ühemeheputkad kõikjal Kreekas) võid valida tosina läänest pärit karastusjoogi, õlle ja snäki vahel. Ega ilmselt sedagi, et tänu meeletule hooajalisele nõudlusele tuuakse kaheksajalgu Kreekasse lausa Hiinast…

Mina oma eemaltvaataja pilguga ütleks siiski nii, et aastal 2018 on Kreekas võimalik paremini hakkama saada kui Kreekas aastal 2011. Sest näiteks juba kinnisvarahindade osas on Eestiga kahe ja poole kordsed käärid. Kreeka kasuks. Seejuures seitse-kaheksa aastat tagasi olid nii üüri- kui ostuhinnad enam-vähem samad.

Täna saab Kreekas korraliku maja osta 20 000–50 000 euroga. Kõik sõltub asukohast, saarest. Näiteks Ida-Egeuse saartel, kus pagulaskriis on müügi seisma pannud, võib enam kui 100-ruutmeetrise maja osta ka alla 20 000 euro eest. Vaevalt et hinnad seal veel rohkem alla saaksid minna.

Eluterve iroonia, kriitika, naeratus

Õnneks on Kreekas veel piisavalt õnnekrediiti. Ma loodan, et mu kreeka tuttavad seda lauset ei loe… See tähendab, me räägime Eesti puhul sageli heaoluindeksist, mis millegipärast ei käi kooskõlas meie riigi kolossaalsete edusammudega. Teadupärast jõudis Eesti hiljaaegu Euroopa viie kallima riigi hulka, mistõttu Siim Kallas võib poole missiooniks lugeda tehtuks.

Sõnaga. Kreeka puhul on heaolu- ja õnneindeks veel märgatavalt plussis. Võib-olla vaieldaks mulle sealmail kõvasti vastu ja nii ongi, et maalased on sageli õnnetud, löödud ja alandatud riikliku sotsiaal-, maksu- ja regionaalpoliitika pärast, hakkamasaamise pärast üldisemalt ka. Aga Kreekas on isegi riiklikul tasemel palju asju, mis on väga hästi. Näiteks kasvõi haridus, elukorraldus väikestes kohtades ja transport (olgu, väikeste mööndustega laevandusmonopolis). Kreeklased hoolivad sellest, et elu maal välja ei sureks.

Inimeste vaimne heaolu kogu selle viimase kümnendi pöörise sees on teinud kõvasti uperpalle, kuid inimesed ei ole sellised kuhtunud topised nagu Eestis. Neil on selleks mõistagi ka looduslik-klimaatiline eelis, aga mitte ainult. Inimesed, kuna on loomu poolest vaatlevamad, sügavamad ja kriitilisemad avaliku võimu suhtes, on ka elutervemad, iroonilisemad (heas mõttes) ning muretumad.

Muretus on see sõna, mida kreeklastele muidugi on tahetud omistada ka halvas mõttes. Ka meie poliitikud, rääkimata ELi omadest, kippusid siin kriisiaastatel seletama, et kreeklased tööd ei tee ning joovad selle asemel tavernis ouzot ja tantsivad sirtakit. Loomulikult kõneleb see eelkõige kõneleja lollusest. Muretus teiselt poolt aga ei ole halb omadus.

Ma kaitsen iga kell tavalise kreeklase töökust, mida olen ka omal nahal korduvalt tunda saanud ja isegi teatud mõttes põlanud. Sest kui sul naabrimees hakkab kell 5.30 hommikul raadama ja paneb tund hiljem segumasina tööle ning lõpetab oma tegemistega õhtul kell 22, siis võib see tõsiselt närvidele käia.

Lihtne ettevõtja kannatab

Aga ma ei kaitse kreeklasi lõpuni. Ses mõttes, et sajandi algul lasid paljud noored maalt, saartelt jalga, läksid Ateena logelema, halvemal juhul aga emigreerusid kaugemale. Ateenast aga on suur hulk endisi „noori" pidanud nüüdseks kodukanti naasma ning nende asi on lihtsama tööga leiba teenida või vähemasti peret aidata.

Ka ei saa õigustada valitseva kliki aastakümnete jooksul toime pandud poliitilisi sigadusi, korruptsiooni jms. Nagu igas teiseski riigis. Samas võime me õigustatult küsida, mille kuradi pärast oli Saksamaal ja Prantsusmaal vaja Kreeka juba 17 aastat tagasi euroalasse tassida. See murrab siiani südameid ja tagajärgede eest maksavad lihtsad maalased.

Lihtne võrdlus on see, et kui EL oleks kinkinud näiteks 1998. aastal Rumeeniale euro, mis oleks sellest riigist saanud? Täna võime öelda, et sellega riigiga on päris hästi, inimesed on üsna rahulolevad (viibisin seal 2016. aasta suvel pikemalt) ning euro tulek ei ole majandust uppi ajanud. Eurot pole seal siiamaani. Rumeenia majandus ja eriti turism (tänu soodsatele hindadele) on viimase paari aastaga teinud meeletu kasvu.

Et kriisist välja tulla, tõstis riik perioodil 2010–2014 jõudsalt igasugu makse. Mõistetavalt pandi ka maksuamet ja maksuinspektorid tööle teistel alustel kui varem. Kui 10–15 aastat tagasi polnud sul mingit lootustki saada tšekki mujalt kui supermarketist, siis tänasel päeval võid tšeki saada isegi tavernist.

Hetkeolukord maksupoliitika karmistamise tagajärjel on selline, et on tekkinud teatav kommunism, võrdsus. On inimesi, kes ei tee midagi, sest ka kõva tööga võid jõuda punkti, kus sul pärast kulude, palkade ja maksude maksmist on nullseis. Kõik ei mahu riigiametisse, avalikku sektorisse tööle.

Nefeli, juba eelpool mainitud naisterahvas, kes mehega peab Parosel väikest rannaäärset hotelli 12 toaga ning sealsamas ka restorani, ütles, et hotelliga elaksid nad ära ning restorani võiksid anda teiste opereerida. Kuna aga restoran on tema abikaasa Yiannise kinnismõte, viib see neid tõenäoliselt hukka. „Olen kindel, et oktoobris bilanssi tehes oleme heal juhul nullis."

Hoidku jumal kreeklasi progressi eest!

Kreeka rahvas on kümne viimase aastaga tublisti võimust kaugenenud. Seitse aastat tagasi elati Tsiprase võimuletulekule kaasa mingi lootusega – tema lubadused sisaldasid ju muutusi, lubadusi Kreekale teistsuguseks eluks, isegi EList lahkumine oli üks tema lipukirju. Tsiprase vaated muutusid üsna kohe pärast võimule saamist.

Tsipras on ELis lipitsemisega (ühtäkki on Tsiprasest saanud Merkeli ja Macroni kamraad) saavutanud selle, et Kreeka puhul ei räägita enam riigi pankrotist, et riigiaparaat kuidagimoodi toimib, et pensionid ja sotsiaaltoetused makstakse tõrgeteta iga kuu välja. Kuid tegelikult on see kruusiga paadist vee välja kühveldamine.

Kreekas ongi täna parem olla pensionär kui noor. Parem on olla riigiteenistuja kui ettevõtja. Tegemist on ilmselge riigistamisega, riigi paksuks ladumisega. Samas on tegu ka lojaalse valijaskonna tekitamisega. Mis seal imestada. Eestis käib sama süsteemi toitmine juba aastaid.

Kõige ausam kiht kreeklasi on tõenäoliselt põllumehed, talunikud, maapidajad, oliivikasvatajad, viinamarjaparunid, tomatikasvatajad ja muude saaduste käitlejad. Kui sul on oma töötav nišš, võid sellega Kreekas väga õnnelik olla. Olgu selleks kasvõi kapparid, marmor või lukumm.

Põllumajandus ja potipõllundus on ka Kreekas see, mis toidab. Kui sa võtad ikkagi tomatitelt, apelsinidelt, kartulilt jms kaks-kolm saaki aastas, jääb sul palju raha kulutamata. Ning kui tomatikilo on 1,20, arbuus 0,45, apelsin 0,65, siis kannatab seda kõike ka poest osta. Naabri käest saab mune ja lammast ka osta. Seega: on kusagil veel olemas maailm, mille lõpu meie oleme juba välja kuulutanud. Meil, kel peamiseks lipukirjaks on progress…

Kriisist võrsunud kultuuri uus kõrgaeg

Lõpetuseks tahaks aga veidi kiita Kreeka kultuurielu. Viimasel eriti viiel aastal on märgata tõelist elavnemist kogu kultuurisfääris. Ateenast on saanud üks Euroopa kultuuripealinnu (sisuliselt), siia voolab tegijaid kõikjalt maailmast. Vilgast kultuurielu märkab isegi võhik. Kultuuri eksponeeritakse nii loomelinna-laadsetes kohtades kui Herodes Atticuse ja Dionysose amfiteatris, Akropolisel ja Plakal.

Kultuuri puhul on kiiduväärt, et lisaks igasugu uuendustele on alati punaseks jooneks traditsioonid ja põimumine nendega. Antiiknäidendid, -luule, ka klassikaline ooper ja kõik muu traditsiooniline – seda tehakse nii vanas kui uuemas võtmes, kuid juured on endiselt sügaval. Ateena lavad on 21. sajandi teise kümnendi lõpus vapustav paik, nii moodsale kui klassikalisele kunstile, kultuurile, muusikale.

Eriliselt säravaks võibki pidada Kreeka muusikaelu. Neil on endal palju suuri nimesid ning nad oskavad valida esinema palju väga erinevast žanrist tugevaid tegijaid. Ka kreeklaste enda muusikaelu on äärmiselt mitmekesine ja aktiivne.

Neil päevil, juunis-juulis, näiteks on Ateenas ja mujal Kreekas esinemas suurepärane Calexico (mu isiklik viimase aja lemmik), Mandrugada, Herodes Atticuse amfiteatris Akropoli jalamil on järjekorras Nabucco, Sting koos Shaggyga, Debussy tribuut noorte kreeka muusikutega, Nigel Kennedy, Carmen. Veel leidsin erinevatelt reklaamtulpadelt: Leonard Cohen tribuutkontsert, Bryan Ferry, Scorpions, Arctic Monkeys, Jamiroquai, Robert Fripp, Locomondo, hulk klassikat. Nick Cave käis juba ära…

Muusikafestivale toimub isegi väiksematel või vähemtähtsatel saartel (Ikaria, Samos, Antiparos, Tinos), Kreekas on meeletu hulk erinevate stiilide fänne. Ning just silmnähtavalt suur hulk raskema, alternatiivse ning isegi psühhedeelse muusika austajaid, milles neil on ka endal suurepäraseid esindajaid.

Näiteks oli autori jaoks sõnulseletamatuks elamuseks Mandrugada solisti Sivert Hoyemi soolokontsert Herodes Atticuse teatris. Soovitan.

Samas on tunda suurt survet disaini rindel, samuti kulinaarias, arhitektuuris-linnamajanduses, kirjanduses. Uusi, noori Kreeka enda autoreid loetakse kõikjal – laevas, metroos, pargipingil. Mis tähendab ilmselt vana tõde – kriis võib olla heaks pinnaseks kultuuri- ja ühiskondliku elu tõusuteel.

Kreeka kaasaegne kirjandus on niigi tugev ning õnneks saame seda Kalle Kasemaa, Carolina Pihelgase, Kaarina Reini, Carl Eric Simmuli jt tõlkes ka lugeda. Kreeka keelest on meil tõlkinud ka Aleksander Kurtna ja Mati Sirkel.

Ateena ja Thessalonikisse (eeskätt) ja Kreekasse üldisemalt on hakanud aina enam sattuma ka Eesti kultuuritegijaid. Esimestena meenuvad Arvo Pärt, Marius Peterson, Rain Simmul, Mart Raukas, Ott Sandrak, Rednar Annus jmt. Neist Raukas elab Pilionis. Tegijaid on kindlasti veelgi ja tuleb kindlasti juurde.

Valitud lugemist meie ajakirjanduse vahendusel:

Saksamaa on Kreeka abistamise pealt teeninud miljardeid

Eurotsoon leppis kokku Kreeka võlaleevenduses

Koppel: Kreeka kriisi ei saa lõppenuks lugeda

Kreeka rannavalve avas türgi inimsmugeldaja pihta tule