Segaduses inimest, kel pole kindlat inimlike väärtuste baasi, mille alusel enda ja teiste üle otsustada, arusaamu õiglusest ega heast ja halvast, on väga lihtne manipuleerida, kirjutab Erich Birkhuhn.

Hiina 20. sajandi alguse sotsioloog Wang Lei, kes Mao Zedongi võimule tulles kohe nagu paljud teisedki "uude ajastusse mittesobivad isemõtlevad jäänukid" ligadi-logadi ehitatud kommunistliku rahvavabariigi katlamaja ahju kütteks lükati, ütles enne oma hukkamist sügavamõttelised sõnad:

"Kõik ühiskonnakorraldused, mis on üles ehitatud või viivad perverssetele arusaamadele inimsuhetest, inimeste hävituslikust suhetest keskkonnaga, piiravad indiviidi terviklikku maailmatunnetust ja maailma avastamise võimalusi, andes talle igas valdkonnas vaid ühe kellegi poolt ettemääratult õige valiku (mõningaid sfääre aga eiratakse täielikult), eitavad olemasolevaid traditsioone, mille loomiseks on kulunud aastasadu (-tuhandeid) ning religiooni, on paratamatult määratud taandarengule, mõnikord selle kõige katastrofaalsemas vormis. Suurimat otsest füüsilist, kuid ka vaimset ja sotsiaalset kahju kannavad aga selle pettusega oma teadmatusest või kasuahnusest kaasajooksnud inimesed, kes leiavad end mingil hetkel taaskord "pimeduse rõskes koopas" ning neil ja nende järglastel tuleb uuesti alustada aeganõudvaid otsinguid, et süüdata valgustatuse tuli."

Raskeim protsess on seejuures tunnistada, et on tehtud olulisi vigu, ning inimesed, keda me nende hoiakute ja väärtushinnangute tõttu ennist maha tampisime, peavad nüüd meile teed näitama.

Võiks öelda, et Wang Lei, sinu jutt kõlab tuttavalt meiegi ajastul – vohav ultraliberalism, mis tegelikkuses õõnestab ühiskondade moraalseid alustalasid, ja mänguliselt lai parteidespekter, mille vahelt saab kodanik ilmtingimata valida parima, turu eksimatuse presumptsioon, kodanike formaalselt võrdsed õigused ja võimalused, tulenevalt enese vähemusmääratlusest võimalus nõuda endale eriõigusi, ent mitte kanda mitte mingisugust ühiskondlikku vastutust, tolereerida ükskõik milliseid külalisi, kohandades omaenda kultuuritraditsioone.

Ühelt poolt ei ole see Wang Lei lihtne ja loogiline põhisõnum inimkonna ajaloos (näiteks Lääne mõtlejaid silmas pidades) midagi väga originaalset, vaid pigem kinnitab ajatult inimeseks olemise kontseptsiooni universaalsust. Läbi aegade on erinevatest ideoloogiatest lähtuvatel türannidel ja nende klikkidel tulnud kõvasti pingutada, et oma haigetes peades ettekujutatud uut elukorraldust koos reaalsete inimestega vormima hakata ning "kogu maailma" kontrolli alla saada. See osa käsitlusest sobib nagu "konnajalg prantslase suhu", iseloomustamaks 20. sajandi totalitarismiehitusbuumi ajajärku.

Teine osa tema käsitlusest väidab, et ega ikka inimloomuse vastaselt ei saa midagi teha või juba vääralt tehtut vägisi koos hoida, ja selle osaliseks tõestuseks on ka olukord, kus ükski neist "suurtest mõtlejatest ja õuduspraktikutest" pole oma püüdlustes kunagi lõplikult edukas olnud. Ei ole aidanud püüded inimesi vägivaldselt vormida, sotsiaalsete institutsioonide lõhkumine ja väärtuste hävitamine, mille käigus kasvatus, haridus, abielu, sõprus ja perekond on liigagi sageli olnud hirmsate rünnakute sihtmärgiks.

Wang Lei ei olnud sootsiumide ja inimese arengu küsimuses päris katastroofisotsioloog, kes väitnuks et düstoopiat kogenud seltskond, kelle ajud on perversse loputusprotsessi vältel juba lootusetult käsnataoliseks massiks muudetud, ei ole üldse enam võimeline enda ümber valitsevat olukorda muutma ja vähegi õppimisvõimelisi järglasigi saama, vaid pigem iniminstinkti usaldav realist. Inimestes, nende organiseerumises eksisteerib jõud ja seeläbi on kõik kinni nende peades, mõtlemises, väärtushinnangutes, kasvatusprotsessis ning meie ajastule viidates paratamatult selles, kes seda kõike kontrollib.

Kuid siin peitubki ohtlik pettekujutelm – väärastunud ühiskonnakorraldus ei ole midagi, mida võib nüüd veel lugeda pelgalt ajalooraamatutest ning siis intrigeerivat lugemisvara kõrvale pannes kergendatult ohata: näe, kui tore, et meie ajal midagi sellist enam reaalses elus ei eksisteeri ning et kõik sellised pahad praktikud on neile sobivates (rohkem või vähem kinnistes) institutsioonides. Seksuaalperverssuste promomine, vähemuste poliittehniline diktatuur demokraatia sildi all, inimesi ja keskkonda hävitava konsumerismi ainuülistamine tõelise majandusarengu ja inimeste heaolu kasvu sildi all, haridusinstitutsioonide tegeliku rolli ignoreerimine ja pseudooskuste ning -teadmiste osakaalu pidev suurendamine õppeprotsessis.

Praegune maailm liigub järjest kiiremini suunas, kus eriti pead ei vaevatagi, kuivõrd sõltumatud, ent samas terviklikult integreeritud on seadusandlik, täidesaatev ning kohtuvõim, sest üha ilmsem on neljanda võimu – meedia – dominants meie kõigi elus. Ja kahjuks mitte terve ühiskonna valvsa vahikoerana, kes kaitseb teatud väärtusi, mis võimaldaksid terve elukorralduse jätkumist, vaid erapoolikult, üleoleva manipulatsioonina, mis edendab pigem neid väärtusi, suhtumisi ja eluhoiakuid, mis seda elukorraldust aeglasemal või kiiremal moel lagundavad.

Väga raske on jälgida, kuhu viivad konkreetsed niidid, kuid on selge, et segaduses inimest, kel pole kindlat inimlike väärtuste baasi, mille alusel enda ja teiste üle otsustada, arusaamu õiglusest ega heast ja halvast, on väga lihtne manipuleerida. Ehkki näiteks Google'i ja Baidu algoritmid ei ole veel nii kõikvõimsad, et oskaksid täpselt kopeerida ja kalkuleerida üksikindiviidide konkreetseid mõttemalle, filtreerivad nad edukalt vastavalt kommertstellija nõudlusele otsijale ettesöödetavat infot.

Kommertstellija ei ole alati firma, kes tahab teile müüa autot, kosmeetikat, riideid jm tooteid. Võim, kelle huvides on vastuvõtja infosfääri teatud viisil kujundamine, on samamoodi klient. Täidesaatjate seisukohalt vaadatuna ei ole tehnoloogilise progressi kasutamine andmeanalüüsis ja täpsema "teabe tootmine" mingi patt, mida saaks panna ainuüksi nende paari suurkorporatsiooni õlgadele, vaid pigem selline korruptiivne "metasümptom", mis on alguse saanud just ajakirjandusest kohalikul tasandil või siis õigemini selle puudumisest, olemasoleva poliitilisest kallutatusest ja ühekülgsusest, soovimatusest ja suutmatusest vaadata maailma väljaspool rutiini ja klišeesid. Tegijatele on see kasulik, arvatakse, et sellega võib võita lojaalsuskapitali ning teenida valitsejatelt paar pikka paid.

Ei ole teada, kas Wang Lei seda ise intuitiivselt aimas, aga nagu praktikast nähtub, siis enamus selliseid ultrasubjektiivseid revolutsioonilapsi lõpetasid ka ise kuskil ahjus, võllas või vangikongis. Nii et kirjamehed, olge enda ja teiste vastu ausad – tekst ei peagi alati olema võimu paitav mesijutt, tähtis on, et teie läätsed poleks moega kaasajooksvalt totalitaar-lilla-roosa-multikulti-misiganes udused, siis püsib ka fookus tõsistel teemadel.