Kas ka meie endi sisemine "pavlik" ei anna meile endast märku kui tunnetame isikliku kasu ja südametunnistuse omavahelist võitlust meie sees? Kas ka meis ei ela tükikest "pavlikut", valmis lööma kulpi valitsevale nomenklatuurile mõne raasukese pärast, mis nende laualt pudeneb, küsib Roland Tõnisson seletades lahti Pavel Morozovi müüti. 

Pavel Morozovi eluloost vorbiti müüt. Tegelikkuses sai temast aga poliitilise propaganda topeltohver: Nõukogude Liidu ajal esitleti teda kangelasena, kes andis oma elu klassivõitluses, perestroika ajal tehti temast pealekaebaja, oma lihase isa reetur, kuna too olevat varjanud rahvale raskel ajal riigi eest vilja. Mõlemad versioonid on müüdid. Andes tõele maad, vaatame, mida endast kujutas inimene nimega Pavel.

Lugu juhtus 1932. aasta septembri alguses Tobolski kubermangu Gerassimovka külas. Vanaema saatis lapselapsed jõhvikaid korjama, mõni päev hiljem leiti metsast vendade vägivallajälgedega surnukehad. Fjodor oli 8-, Pavel 14-aastane. Vastavalt Nõukogude Liidus väljatöötatud kanoonilisele versioonile oli Pavlik Morozov oma küla esimese pioneerirühma organisaator. Kulakluse ehk rikaste erapõllumeeste vastase võitluse haripunktil kaebas ta oma isa peale, kes tegi kulakutega koostööd. Süüdistatuna mõrvas saadeti poiste isa Trofim 10 aastaks asumisele, teiste allikate põhjal lasti ta 1938. aastal maha.

Tegelikkuses ei olnud Pavlik pioneer – pioneerirühm tekkis sellesse külla alles kuu aega hiljem, peale Pavliku surma. Punane kaelarätik joonistati talle hiljem kaela. Mitte mingisuguseid kaebusi ta isa peale ei kirjutanud.

Kohtus, mis toimus enne mõrva, andis Trofimi vastu tunnistusi tema endine naine. Pavlik kinnitas oma ema tunnistusi, et Trofim Morozov, olles külanõukogu esimees, müüs külla ümberasunud kulakutele elukohatõendeid märkusega, et neil puuduvad maksuvõlgnevused riigi ees. Tšekistidel olid need dokumendid tõenditena olemas ning Trofim oleks süüdi mõistetud ka ilma poja tunnistuseta. Trofim ja veel mõned rajooninõukogu liikmed arreteeritigi ning saadeti eeluurimisvanglasse.

Suhted Morozovite peres olid keerulised. Pavliku vanaisa oli tsaari ajal sandarm, vanaema aga hobusevaras. Nad tutvusid vanglas, kus vanaisa valvas oma tulevast naist. Pavliku isal Trofimil oli skandaalne kuulsus: ta aeles küla peal ringi, pettis oma naist ja lõpuks hülgas ta koos nelja lapsega.

Külanõukogu esimehena (meie mõistes külavanemana) ei olnud tal seaduse ees tõesti puhast südametunnistust – sellest, et ta teenib tulu fiktiivsete dokumentide väljastamisega, teadsid kõik külaelanikud. Pavliku tegutsemises ei olnud mitte mingisugust poliitilist alatooni – ta lihtsalt toetas oma ema, keda isa oli ebaõiglaselt solvanud. Isa vanemad – endine sandarm ja hobusevaras – vihkasid selle teo eest nii Pavlikut kui ka tema ema. Pealegi, kui Trofim hülgas oma naise, läksid tema maad seadusekohaselt üle vanemale pojale Pavlikule, et pere ei jääks ilma elatusvahenditeta. Olles tapnud pärija, võisid sugulased loota maade tagastamisele nende haldusse.

Kohe peale mõrva algas uurimine. Vanaisa majast leiti verised riided ja nuga, millega lapsed tapeti. Vanaisa ja Paveli onupoeg tunnistasid teo üles. Väidetavalt hoidis vanaisa Pavlikut kinni ja Danila andis noahoope. Seda tegu kajastati üleriigiliselt kui kulaklikku terrorit pioneeriorganisatsiooni vastu ja Pavlik Morozovist sai praktiliselt kohe kangelaspioneer.

Alles paljude aastate pärast hakkasid mitmed selle loo üksikasjad muutuma küsitavateks. Miks ei vabanenud Pavliku vanaisa, kes oli ise minevikus sandarm, tapariistast ja kuriteojälgedest? Kirjanik, ajaloolane ja ajakirjanik Juri Družnikov (Alperovitš) tõi esile versiooni, mille kohaselt Pavel kandis isa peale kättemaksuks keelt ema õhutusel ja tapeti OGPU (toonane julgeolekuasutus) agendi poolt eesmärgiga saada ettekääne kulakutevastasteks repressioonideks.

See oleks olnud loogiline lõpp mõrvarite-kulakute süüasjas. Kollektiviseerimine (põllupidajate sundimine kolhoosidesse) edenes väga visalt, inimesed suhtusid halvasti pioneeriorganisatsiooni. Selleks, et muuta inimeste suhtumist, vajati uusi sangareid ja legende. Seetõttu oli Pavlik vaid marionett tšekistide käes, kes kibelesid korraldama näidisprotsessi.

Eelnev versioon sai aga tugeva kriitika osaliseks. 1999. aastal saavutasid Morozovite sugulased ja ühiskonliku liikumise Memoriaal esindajad kohtuasja uuesti ülevaatamise, ent peaprokuratuur tuli järeldusele, et mõrvarid on põhjendatult süüdi mõistetud ega kuulu rehabiliteerimisele.

Kirjanik Vladimir Bušin on veendunud, et tegemist oli perekondliku olmedraamaga ilma mingisuguse poliitilise alatoonita. Tema arvates arvestas poiss vaid sellega, et hirmutab isa ja toob ta tagasi perekonna juurde. Kirjaniku arvates ei suutnud poiss ette näha oma tegevuse tagajärgi. Pavlik mõtles vaid sellest, kuidas pere vanima pojana aidata ema ja vendi.

Kuidas me ka ei tõlgendaks Pavlik Morozovi juhtumit, ei vähene tema loo traagika sellest sugugi. Tema surm teenis nõukogude võimu võitluses nendega, kes ei jaganud valitsuse "ideaale", NSVL lagunemise järel aga kasutati Pavliku surma nõukogude võimu diskrediteerimiseks.

Pavlikust sai aga eeskuju paljudele kaasaegsetele, kes tema väljamõeldud loo ka oma elus praktikasse viisid. Vanemate ülesandmise eest premeeriti pioneeriealisi lapsi madruseülikonnaga (toonase moeröögatusega) ja tuusikuga pioneerilaagrisse.

Oma vanemaid hüljati ka teistes ühiskonnakihtides. Juhul kui oli sooritatud mõrv oma lähisugulase vastu ja seda põhjendati klassivaenuga, kuna mõrvati preester või aadlisoost inimene, siis järgnes sellele karistus, ent karistatav võis arvestada peatse amnestiaga. Sageli leiti sellistele inimeste rakendus nõukogude vanglasüsteemis.

Tänapäeval räägime siiski Pavlikust kui reeturist ja karjeristist, isikust, kes seab ühiskondlikud huvid kõrgemale isiklikest.

Kui Pavel Morozov tegutseski ehk heast tahtest, siis need, kes arvestasid madruseülikonna ja tuusikuga, said ka võimaluse vabaneda neile ebameeldivatest inimestest ja teha karjääri. Nemad on tõelised "pavlikmorozovid" selle nime kõige halvemas mõttes. Meie oma ajastu "pavlikud" elavad meie kõrval, meie seas.

Ja kui hästi järgi vaatame – kas ka meie endi sisemine "pavlik" ei anna meile endast märku kui tunnetame isikliku kasu ja südametunnistuse omavahelist võitlust meie sees? Kas ka meis ei ela tükikest "pavlikut", valmis lööma kulpi valitsevale nomenklatuurile mõne raasukese pärast, mis nende laualt pudeneb?

Usun, et Objektiivi lugejatel on piisavalt kainet meelt ja ausat südametunnistust, et sellised nõrkusehetked ära tunda. Paraku kõik ei ole nii tugevad. Seepärast – olge valvel!

Üks tont hiilib mööda Eestit ringi. See on Pavlik, sinise tähelipuga, kaelakuti Brüsseli bürokraadiga, kes otsib materjali uuteks kohtuasjadeks ja repressioonideks nende vastu, kes ei ole nõus Brüsseli globalistide "aadete" ja "ideedega".