Perekond on ühiskonna alusrakuke

Perekond on ühiskonna alusrakuke. Foto: Bigstockphoto.com

Abielu on püha, perekond on ühiskonna alusrakuke: ema, isa ja lapsed, – seda ei saa ära muuta, kirjutab kolumnist Malle Pärn ja küsib: kuidas on üldse võimalik mõelda, et abielu võiks olla midagi muud kui mehe ja naise liit?

Seoses Rakvere propagandistliku filmifestivaliga kerkib taas esile küsimus kõikvõimalike erinevate sugueluliste variantide “normaalsusest”.

Seksuaaldemokraatlik Sirp avaldas lahkesti geihariduse spetsialisti soovi, et õpetajad viiksid õpilased festivali filme vaatama. Ja lisas lausa käskivalt:

“Esiteks peavad koolid kujundama üldseisukoha LGBT+-inimeste ja -teemade kaasamiseks. Teiseks peavad koolid LGBT+-teemad normaliseerima. Seda saab teha ainetundides, seda saavad teha koolitöötajad oma suhtumist korrigeerides, aga ka LGBT+-noortele pakutava tugisüsteemi abil. Ja lõppeks peaksid koolid väärtustama peale LGBT+-õpilaste ka oma LGBT+-õpetajaid – ega neidki vähe ole ning nende võimuses on olla LGBT+-noortele eeskujuks ja julgustuseks.”

Mismoodi näeb välja see koolide “üldseisukoha kujundamine inimeste ja teemade kaasamiseks”, “teemade normaliseerimine”, “suhtumise korrigeerimine”, “tugisüsteem”, “LGBT+ õpilaste ja õpetajate väärtustamine” ning “eeskuju ja julgustus”?

Sisuliselt võiks seda nimetada lausa seksuaalterrorismiks. Kogu ühiskondlik süsteem tuleb pea peale pöörata. Liigitame lapsed juba algkoolist peale erinevateks seksuaalideks?

Mina küsin: kus on see põhjalikult läbiuuritud ja kaalukate tõenditega tõestatud uus teaduslik teooria selle kohta, et inimesel ei ole mitte kaks sugupoolt, vaid mitu, ja et igasugune sugueluline fantaasia on niisama normaalne nagu loodusseaduslik mehe ja naise armastus järglaste saamiseks? Kuni seda EI OLE, niikaua ei ole geiaktivistidel mitte mingit õigust nõuda “suhtumise korrigeerimist”! Ilma tõsiteadusliku aluseta, lihtsalt kellegi suvalise soovi järgi ei saa ühiskonna ülesehitust ja struktuuri muuta! Kus on teaduslik põhjendus sellele, et inimesed tuleb jaotada võrdseteks seksuaalideks “nende liikide järele”?

Keegi kommentaator kunagi kirjutas: “Kui palju on Eestis lahutusi? Üksikvanemaid, nälgivaid lapsi või raskustes peresid? Muretseda selle kõige kõrval selle pärast, et kaks meest või naist otsustavad leivad ühte kappi panna, on lihtsalt kummaline.”

Vastan: Ei ole kummaline.

Esiteks, kui nad otsustaksid “leivad ühte kappi panna”, siis ei protesteeriks keegi. See ei läheks kellelegi korda. Aga nad ju nõuavad abielu mõiste totaalset äramuutmist.

Teiseks: “geiabielud” kuuluvad tegelikult sellessesamasse lootusetult katkiste suhete klassi, kuhu paigutatakse ülalnimetatud nähtused. Mehe ja mehe, naise ja naise kooselu ei saa mitte kuidagi olla õnnelik harmooniline abielu. Mees ja mees ning naine ja naine võivad loomulikult väga hästi koos elada, aga kui nad hakkavad seda pidama abieluks, siis on midagi väga valesti.

Ah et kui mitte kõik abielud ei ole sellised nagu nad peaksid olema, siis võime selle abieluideaali või tähenduse üldse ära kaotada? Miks tahetakse ikka lähtuda kõige halvemast? Kas sellepärast, et ise ollakse sellele lähemal kui ideaalile? Miks on vaja karistada ja mõnitada neid, kes pole süüdi, kellele abielu, armastus ja perekond ON püha? Miks tahetakse normiks teha halvem ja rumalam, ja ühtlustada siis kõik teisedki selle järgi?

Võiks siis analoogiliselt öelda, et kui nii paljud varastavad, siis võtame vargad seaduse kaitse alla? Anname neile vabaduse ja nimetame nende tavalisest “erineva” sissetulekuhankimise viisi ümber alternatiivseks äritegevuseks? Erinevus ju rikastab? Ja vargaid on ka alati olnud, võimalik, et ka see on geenides? Või lubame purjus inimestel autot juhtida (eks seegi ole ju vabaduse piiramine), sest mitte kõik joobnud juhid ei põhjusta avariisid, enamik jõuab üsna kenasti sihtpunkti. Pealegi põrkavad sageli kokku ka kainelt juhitud autod?

Ütlete, et ei saa võrrelda varastamist geiabieluga, sest viimane toimub kahe täiskasvanu vastastikusel kokkuleppel ja ei kahjusta kedagi.

Esiteks: tean nii mõndagi meest, keda mõni vanem “sõber” või koguni õpetaja on tema poisikeseeas “orientatsiooni” leidmisel (oma autoriteeti kasutades) tugevasti suunanud… Ja sellega tekitanud talle kogu eluks üpris palju kannatusi.

Teiseks: kas ikka ei kahjusta? Kas gei vanemad ja õed-vennad on kohe õnnelikud, kui nad lapse kalduvusest teada saavad? Et küll on tore, et nende pojake leidis endale meessoost armsama? Nad LEPIVAD sellega, sest armastavad oma lapsi. Ent õnnelikud nad selle üle küll ei ole. Pigem ikka kurvad. Kindlasti on neil kahju, et neil ei saa olema lapselapsi, ja tunnevad sisimas, et nende laps ei ole ikka päris normaalne. Ja kadestavad kasvõi alateadvuse sügavuses naabreid, kelle aias jooksevad ringi rõõmsad põngerjad. Neid kadestavad ju geipaarid isegi, miks nad muidu soovivad endale lapsi “laenata”?

Võimalik, et on kusagil olemas neiud, kes on nendesse geimeestesse lootusetult armunud, kes peavad selle armastuse asemel sõprusega leppima, ning abielluma kellegi teisega, kes neile ehk ei ole nii meele järele…

Ja kõige lõpuks: geisuhetel on omad negatiivsed küljed ka olemas, seda ei maksa eitada. Tegelikult kahjustavad nad nii ennast kui oma partnerit. Paraku sellest meil rääkida ei lubata, sest see ei sobi propagandakampaania roosamannaga kokku.

Seda tumedamat poolt ilmselt sellel festivalil ka ei käsitleta. Kirjutasin sotsiaalmeedias kommentaaris filmist “Total Eclipse”, mida olin näinud, ja mis näitas väga selgelt, et mees-mees-suhtes on valusaid probleeme palju rohkem kui mees-naine-suhtes. Ka film Tšaikovskist näitas seda valu, mida põhjustab inimesele tema homoseksuaalsus. Selle peale vastas Rakvere festivali korraldaja, et “selliseid filme me ei näita”. Aga MIKS ei näita? Mida seal siis näidatakse? AINULT propagandat? Ilusaid idülle? Koormatäite kaupa valesid, et noori ära petta?

Kui see festival oleks AUS, kui seal käsitletaks probleeme, mitte klantspilte, siis oleks sellel vähemaalt mõte. Seksuaalse “vabaduse” propaganda on ebamoraalne ja peaks olema lastele keelatud.

Me teeme oma elu absurdseks, kui me viskame kõrvale “keskaegsed” moraalireeglid ja hakkame elama postmodernistide lühinägeliku egoismi ideaalide järgi. See tekitab kõigepealt suure segaduse, mis viib välja konfliktideni. Sest kui moraalireeglid kuulutatakse suvalisteks, muutuvateks kategooriateks, mis on igaühele vabalt valida, siis on õigus ka igaühel nõuda, et keegi tema eluviise ei arvusta ning teda tema soovide täitmisel ei takista ega piira. Egoistide kogukonnas ei saa iial olema rahu. Kes määrab ära piirid?

Abielu on püha, perekond on ühiskonna alusrakuke: ema, isa ja lapsed, – seda ei saa ära muuta. Kuidas on üldse võimalik mõelda, et abielu võiks olla midagi muud kui mehe ja naise liit?

Lisan siia ühe rahvusliku nüansi: eesti keeles sõna “abielu” koosneb kahest sõnast: “abi” ja “elu”. Piibli loomisloos ütleb Looja: “Ei ole hea, et inimene üksi on. Tahan talle ABI teha, mis tema kohane on.” Ja ta teeb mehele naise.

Ma ei tea, kas üheski teises keeles läheb abielu mõiste ja tähendus ka keeleliselt ajas tagasi Piibli loomislugudesse. Igatahes on see märkimisväärne detail: Eestis ei saa abielu sooneutraalseks muuta, sest see ei ole siis enam ABIelu.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!