Petserimaa suurmees Samuel Sommer ehk Setomaa vallale mõeldes

Setumaa (Setomaa) lipp Vene saatkonna ees Tallinnas, meenutamaks Venemaa poolt seni okupeeritud alasid. Foto: Scanpix

Luhamaa Määsi külas toimunud Seto Kuningriigi päeval meenutas Tartu Rahu Põlistamise Selts ammu ebaõiglaselt unustatud ja maha vaikitud suurt petserimaalast Samuel Sommerit (1872–1940) tema 145. sünniaastapäeval, mis langes eelmisele päevale.

Et olla varjul vihma ja tuule eest, toimus üritus telgi katuse all. Sommeri mälestuseks põles kogu päeva küünlalatern ajaloolise seto ikooni ees. Telgi ees lehvis kolm lippu, sinimustvalge kõrval veel NATO ja Petseri maakonna lipud, et mitte unustada kus oleme, kes kaitseb meie riiki ja kuhu oleme külla tulnud.

Vabahariduse kummardajatena ei nimetanud me end küll mitte rahvaülikooliks, vaid eelmisel aastal Obinitsas aset leidnud Petserimaa Ülestõusmisülikooli eeskujul seekord Petserimaa Suveülikooliks. Pooleteisttunnine rahvaliku kavaga õppus oli neljaosaline, hõlmates allpool esitatud ajalooloengu kokkuvõtte kõrval ka Petserimaa kirjaniku, luuletaja ja tõlkija Ilmar Vananurme laulu-, luule- ning muusikakava, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimehe Osvald Sasko mustkunsti etteastet ja seltsi liikme Priit Rajasaare läbi viidud taaskasutusloteriid Eesti Rahvuskultuuri Fondi biograafika stipendiumi heaks.

Rohkem kui tuhandeaastase kirjaliku ajalooga setod on sajandeid nautinud elu ümber oma sisejärve. Seda vetevälja kutsutakse Tālava ja Pihkva järveks. Nende suur veetee lõuna suunas oli Emajõgi. Esimese aastatuhande teisel poolel siia tulnud krivitšid panid sellele aga Velikaja nime. Seega siis rahvaste rändamine pole eile-täna meieni jõudnud uudis. Ka pole Pihkva linn tühjale kohale tekkinud, vaid kindlasti setode asualale.

Kui munk Nestor oma Kiievi riigi kroonikat kokku pani, siis kirjeldas ta sündmusi, mis leidsid aset kristliku ajaarvamise järgi aastal 862. Toimunu oli üheaegselt tähtis kolmele rahvale – varjaagid-viikingid-normannid said endale järjekordse asumaa Euroopas, krivitšid ja slaavlased painutati võõrvõimu alla ja tšuudid-setod ilmusid maailma ajaloo lehekülgedele, sest Setomaa üks järsuservaline, Irboska nime kandnud linnusekõrgendik sobis Loode-Venemaa valitseja Truvori kantsile.

Eelmises sõnumis olid setud ehk tšuudid ajaloo subjektid, aga praegusest sajand tagasi, vana kalendri järgi 1. juulil 1917 said nad ka ajaloo objektideks. Sel päeval on Petseri vallavalitsuses vormistatud 73 allkirjaga Petserimaa eestlaste pöördumine Eestimaa rahvuskubermanguga liitumiseks. Selleks andis võimaluse Venemaa ajutise valitsuse sama aasta 12. aprilli määrus. Soov oli pääseda edenenuma Eestiga ühinemisel majanduslikust, hariduslikust ja kultuurilisest mahajäämusest, mis oli tingitud lahusolekust eestlaste asualast ja eesti keele olematust kasutamisvõimalusest. Kui rahvuskubermangu moodustamine Petrogradi ja Liivimaa kubermangu osas enamvähem laabus, jäi see alanud bolševistliku riigipöörde tõttu Pihkva suunas seisma. Küll viidi see ellu saksa okupatsioonivõimude poolt 1918. aastal Setomaa liitmisel nn Balti hertsogiriigiga.

Petserimaa tegelik taasühinemine Eestiga toimus Vabadussõja tulemusel Irboska kõrgendiku taga paiknenud rindejoont mööda 1920. aastal Tartu rahulepinguga kindlaks määratud riigipiiril. Kummardus rahulepingu isale Jaan Poskale ja piinlik, et paljud kaasaegsed poliitikud teavad vähe Eesti ajaloolisest geograafiast. Nad olnuks nagu Kuu pealt 20. augustil 1991 Eestisse kukkunud tulnukad, kellele kingiti riik sellisena nagu see sel päeval Molotov-Ribbentropi pakti ja muude õigustühiste dokumentidega oli maakaardile sirgeldatud.

Pikk sissejuhatus oli vajalik selleks, et mõista seda, mis hakkas toimuma siis, kui Petserimaa ellu astus Sommer. Ta väärib Petserimaa suurmehena kuldses trükis mitmes nahkköites raamatusarja, aga siin on juttu tema elu ühest tahust seoses käimasoleva haldusreformiga.

Sommer oli sündinud 1872. aastal Põhja-Tartumaal Torma kihelkonnas, õppinud Eesti Aleksandrikoolis, Treffneri gümnaasiumis ja juurat Peterburi Ülikoolis. Küllap oli teda mõjutanud Eestis laiutanud baltisaksa mõisnike monopoolsest maaomandist ja kodukohas agraarsest ülerahvastusest tingitud väljarändamine üle Peipsi Oudova maakonda. Igatahes hakkas Sommer huvi tundma Eesti asunduste vastu Venemaal, muutudes selles valdkonnas kõige suuremaks asjatundjaks. Ta külastas sadu eestlaste asundusi Jaroslavli, Novgorodi, Orjoli, Peterburi, Pihkva, Samaara, Tauuria, Tiflisi jt kubermangudes ning Volga ääres ja Põhja-Kaukaasias. Tema soov oli jäädvustada eesti asunduste ajalugu ja säilitada eestlust väljarännanute hulgas. Väljarändamine tõi kaasa eestlaste suure verekaotuse. Teame ka seda, et Venemaa hakkas pärast Tartu rahulepingu sõlmimist otsekohe seda rikkuma, tehes takistusi ja muutes kohati võimatuks eestlaste opteerumise kodumaale. Kes aga tagasi jõudsid, olid Eesti ühiskonnale päästetud. Uus laine tagasipöördujaid pärast 1944. aastat oli aga saanud mitu põlvkonda kommunistlikku kasvatust ja ajupesu ning need “jeestlased” polnud enam teretulnud. Nad olid käepikendused kohalikele ja Moskva võimuritele Eesti allasurumisel.

Eesti Vabariigi siseministeeriumi ja Piirimaade Seltsi ametnikuna (1921–1939) on Sommeril suuri teeneid Petserimaa lõimumisel Eestiga paljudes valdkondades, eriti halduskorralduses. Tsaariaegse haldusjaotuse järgi oli Petserimaal neli valda. Need olid selleaegses kirjapildis Irboska, Lobotka, Panikowitsa ja Petseri. Sommer tutvus põhjalikult kohalike olude, demograafilise seisu ja tõmbekeskustega ja tegi ettepaneku siseministrile senise nelja asemel moodustada 11 valda. Tema põhimõte oli luua rahvuse tunnust järgides toimivad vallad. Samuel Sommeri töö võib kokku võtta lausega: kolm eesti ja kolm vene valda, kaks eesti ja kolm vene enamusega valda. Need vallad paiknesid üksteise kõrval suunaga läänest itta ehk eestlaste enamusest venelaste ülekaalu poole. Loen siin need vallad koos nimemuudatustega üles:

  1. Järvesuu,
  2. Kalda (a-ni 1939 Gulje),
  3. Linnuse (a-ni 1939 Irboska),
  4. Lõuna (a-ni 1939 Laura),
  5. Meremäe (a-ni 1923 Obinitsa),
  6. Mäe (a-ni 1923 Mikitamäe),
  7. Petseri,
  8. Rootva (a-ni 1923 Pankjavitsa, a-ni 1939 Rootova),
  9. Saatse (a-ni 1939 Satseri),
  10. Senno,
  11. Silo.

Muidugi oli siin tegemist üsna tuntava tinglikkusega. Näiteks Irboska taga asunud Alaotsa küla oli lausa eesti küla. Petserist lääne pool olnud vene küla järgi märgiti 1944. aastal maha Venemaa ja Varese vabariigi piir. Siin oli tegu suure ja väikese Peetri mänguga. Piir tuli Petseri taha tänu eesti külade vahele kiilunud vene külale, aga piir Irboska taha ei sobinud, vaatamata seal vene külade keskel paiknenud eesti külale. Ka tean, et Senno valda loeti vene vallaks, aga seal elanud näiteks Ofitserovite talu ümbruses eestlased.

Lubage tähelepanu juhtida veel Sommerile kui tuhandete Petserimaa eestlaste ristiisale. Ta andis koos keelemehe ja Asutava Kogu saadiku Villem Ernitsaga Tartus 1921. aastal välja seni priinimedeta elanud petserimaalastele soovitusliku perekonnanimede raamatu pealkirjaga “15000 uut sugunime”. Sealt võib iga Petserimaa juurtega eestlane leida oma perekonnanime. Teatmik leidis kuningriigi päeval innukat uudistamist. Olen seisukohal, et Petserimaa vajab oma maakondlikku biograafialeksikoni. Eluloohuvilisena olen kindel, et see tuleks võimas väljaanne. Siis näeksid paljud Eesti poliitikud, keda nad uue piirilepinguga hülgavad ja missugustest vaimuhiiglastest soovib Eesti ilma jääda! Ka on minu suureks unistuseks, et keegi koostaks sellise ajalooraamatu, mis võtaks kokku Petseri maakonna arengu aastatel 1920–1940. See areng oli tormiline ja selle teadmise najal peaks tugevnema petserimaalaste tahe seista oma maakonna ja Eesti riigi terviklikkuse eest!

Lõpuks väike arutlus tänase Setomaa valla üle. Kahtlemata on oma valla moodustamine samm õiges suunas. Peaaegu kolme põlvkonna jooksul polnud Eestis setode asuala tähistanud keskset kohanime. Mitte kõik ei tea, kes on ja kus elavad setod. Nüüd on nad aga pildil. Eesti taasiseseisvumisel oli palju juttu Lääne-Petseri maakonna moodustamisest, aga kahjuks sellega ei tuldud toime. Nüüd valla loomisega küll, aga tingimata oleks vajalik valla nime ette ka ilmakaare nimetus “Lääne”. Uue valla nimi räägib eksitavalt kogu Setomaast, aga tegu on vaid neljandikuga. Nii saab tekkida ka huvi, kus see idapoolne osa on ja miks haldusüksus on lõhestatud? Kui on valehäbi omaenda Petseri linna pärast, siis sobib aseainena Lääne-Setomaa, aga parem oleks muidugi otsekohe nimeks Lääne-Petserimaa vald. Kui koera saba raiuda, siis juba ühekorraga – asjaajamist ja kulusid oleks samuti vähem! Julgust ja pealehakkamist!

Seto Kuningriigi uueks ülemsootskaks valiti Piret Kriis-Torm. Tema esimesteks õnnitlejateks olid Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esindajad, kelle poolt öeldi mikrofonisse järgmised õnnitlussõnad:

“Väga austatud Seto Kuningriigi ülemsootska! Lubage õnnitleda teid Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nimel ülemsootskaks valimise puhul ja kinkida teie Seto Kuningriigile Petseri maakonna ajalooline lipp. Elagu territoriaalselt terviklik Eesti Vabariik ja selle Petseri maakond! Kui iga ülemsootska ütleb “Ei uuele piirilepingule”, siis ei jõustu see iialgi!”

Tartu Pauluse kirikus tehti ajalugu

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!