Tõrvikurongkäik Eesti Vabariigi 100. aastapäeval 24.02.2018. Foto: Veiko Vihuri

Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu usub, et pinge rahvusluse ja traditsionalismi vahel kasvab ning Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal seisab paratamatult ees küsimus, kuidas lahendada dilemma rahvusluse ja ­traditsionalismi vahel. EKRE juhatuse liige Henn Põlluaas aga leiab, et rahvuslus ja konservatiivsus on ühe mündi kaks külge.

Mikk Salu kirjutab, et EKRE sees ja ümber eksisteerib üks väiksem, kuid sellevõrra häälekam ja mõjukam grupp, keda võiks nimetada traditsionalistideks.

"Nemad on kompromissitud. Nende jaoks on näiteks homoabielu elu ja surma küsimus," märgib Salu.

2016. aasta veebruaris väitis pahempoolne mõtleja Rein Raud, et "enamik end Eestis konservatiivideks nimetavaid poliitikuid ei ole konservatiivid, vaid traditsionalistid, kusjuures sageli üsna radikaalsed." Raua arvates "selliste jõudude esilekerkimine osutab konservatiivsete väärtuste kriisile, mis tuleneb võimude tegematajätmistest eriti sotsiaalpoliitika valdkonnas."

Liberaalne rahvuslus?

Mikk Salu osutab oma artiklis sellele, et Lääne- ja Põhja-Euroopas on sealsed rahvuslased sotsiaalsetes küsimustes liberaalid või vähemalt kaldunud liberalismi suunas. Nii põhjendab Hollandi poliitik Geert Wilders vastuseisu islamile ohuga liberaalsetele väärtustele ning Prantsusmaal on Marine Le Pen ennast ümbritsenud homodest nõunikega.

"Sealsetel rahvuslikel erakondadel, isegi kui nende ajaloos või põhikirjades veel sisaldub traditsionalistlike väärtuste kaitset, on valikukohtades rahvuslus võitnud ja traditsionalistid kaotanud või tagaplaanile lükatud," kirjutab Salu.

Tema väitel meenutab EKRE noorteliikumine Sinine Äratus juba mitmes mõttes rohkem Lääne-Euroopa rahvuslasi kui EKREt ennast – kui EKRE balansseerib rahvusluse ja traditsionalismi vahel, siis Sinine Äratus on Salu hinnangul traditsionalismist väga kaugel.

Rahvuslus, konservatism, traditsionalism

EKRE juhatuse liige Henn Põlluaas näeb Salu väidetes vaid katset kiilu lüüa.

"Tegemist on kunstlikult kultiveeritud katsega tekitada lõhet rahvusluse ja konservatiivsuse vahel. Need on ühe mündi kaks poolt, mis toetavad ja täiendavad teineteist, mitte ei välista ega ole omavahel konfliktis. Rahvuskonservatiivsus, mida EKRE esindab, ühendabki kõike seda – nii positiivset rahvuslust kui seismist traditsiooniliste väärtuste eest," kommenteeris Henn Põlluaas SAPTK juhatuse esimehe ja Objektiivi toimetaja Varro Vooglaiu Facebooki-lehel.

Viimane näeb aga ühelt poolt rahvusluse ja teiselt poolt konservatismi ja traditsionalismi vahel siiski võimalust pingeks.

"Pinge rahvusluse ja konservatiivsuse vahel – rääkimata pingest rahvusluse ja traditsionalismi vahel – on aga ilmselgelt olemas, selles on Salul õigus. Seejuures on rahvusluse pinnalt ühisosa leidmine kindlasti palju lihtsam kui ühtsuse saavutamine moraalsete põhimõtete tasandil, sest viimast valitsev relativistlik-liberalistlik ideoloogiline vaim ei salli," kirjutas Varro Vooglaid oma postituses.

Religioosne ja moraalne ühtsus

"Asja teeb veelgi keerulisemaks see, et rahval, mil puudub ühtsus religioossel tasandil, on väga raske (kui mitte võimatu) saavutada ühtsust moraalsel tasandil. Nii ongi lihtsam koonduda nõudmise taha, et soovime ise siin riigis elu korraldada, kui jõuda üksmeelele selles, kuidas seda elu siis korraldada – viimase osas üksmeele saavutamine eeldab tuginemist ühtedele ja samadele moraalsetele printsiipidele," lisas ta.

"Mitte suusojaks pole ma varemgi öelnud, et meie rahva kõige suuremaks ohuks on mitte välisvaenlane, vaid meie enda moraalne lagunemine ja killustatus. Kui kaob ühtsus moraalsel tasandil, siis kaob ka see, mis üldse võimaldab rahvast ühtse, st ühise identiteediga subjektina käsitleda. Huvide tasandil saab kokku siduda vaid massi, rahva seovad aga üheks ühised religioossed ja moraalsed ideaalid ning neist välja kasvavad kultuurilised tavad ja traditsioonid," märkis Vooglaid.

Toimetas Veiko Vihuri