Täna hommikul Postimehe veebis esimesena kuvatud uudise pealkiri võttis tabavalt kokku meie poliitilise kultuuri olemuse. On langetatud kindel otsus asutada uus erakond ja murda sellega parlamenti, kuid veel ei ole teada, milline saab olema erakonna nimi ja poliitiline suund (st milliste põhimõtete eest hakatakse seisma). Kõlab, nagu naljalugu, aga paraku ei ole tegu naljaga.
Autos kuulsin ERR-i uudistesaate raames ka väikest intervjuud asutatava erakonna juhtfiguuriks oleva Andres Herkeliga, kelle sõnadest jäi kõlama, et tarvis on muutusi mitte niivõrd selles, mille eest seista, kuivõrd selles, kuidas seda teha – küsimus on poliitilises stiilis. Teate küll: "rohkem valitsemist alt üles, mitte ülevalt alla", "rohkem kaasamist", "rohkem otsuste läbimõtlemist", "rohkem tasakaalustatust", "rohkem demokraatiat"…
Niisiis näib, et ka parteide esindajad hakkavad tasapisi tunnistama, et sisulises plaanis ei ole (vähemalt fundamentaalsete küsimuste osas) suurt vahet, millise erakonna poolt hääletatakse – valikuvabadus taandub pigem võimalusele eelistada erinevaid poliitilisi stiile. Nagu talupoja võimalus valida mõisniku ees küürutades, kas keretäis tuleb nuudiga, piitsaga või malakaga.
Aga iseensest on huvitav jälgida, kuidas nomenklatuur on asunud iseennast uuestisünnitama. IRL-st sünnib juba osundatud veel teadmata poliitilise suunaga erakond; Reformierkonnast näikse (avalikuks tulnud pettuste tõttu kõrvale tõrjutud) Kristiina Ojulandi juhtimisel kooruvat mingi üllitis ja kindlasti ootab ka Reformierakonda ennast eest põjalik imidživärskendus. Kõik see näib nagu teatris dekoratsioonide uuendus kahe vaatuse vahel, et pärast väikest tuulutust saaks show edasi minna.
Samal teemal rääkis hiljuti üpris avameelselt USA tuntud poliitiline vaatleja ja endine kohtunik Andrew Napolitano, kes esitas vabariiklaste hääletoruna tuntud Fox Newsi eetris terve rea nö poliitiliselt ebakorrektseid küsimusi, seades kahtluse alla, kas mitte ei teeni kogu nn demokraatlik süsteem rahvamasside lollitamise ja nende ohjes hoidmise eesmärki. Nende küsimuste seesugune avalikkuse ette paiskamine läks Napolitanole maksma töökoha, mistõttu ei ole raske arvata, miks me ei kuule nt Aarne Rannamäed “Vabariigi kodanikes” selliseid küsimusi küsimas.