Praegune globalistlik eliit sarnaneb nurgatohtriga, kes uinutab patsienti valelike lubadustega ning varjab diagnoosi, et patsiendis mitte negatiivseid emotsioone esile kutsuda. Kui Eesti läheb selle eliidi poolt näidatud teed, tähendab see, et meie kultuur, keel ja ajalugu on jõudnud lõpufaasi, millest edasi tulevikku enam ei ole, kirjutab Roland Tõnisson.
Briti luure endine juht sir Richard Dearlove, kelle organisatsiooni tegevusetust võttis vaevaks kritiseerida Siim Kallas, hoiatab oma hiljutises sõnavõtus sisekonflikti kasvava ohu ees. Sarnast seisukohta on varem väljendanud Prantsuse julgeolekuteenistuse DGSI juht Patrick Calvar 2016. aastal parlamendile esitatud aruandes ja André Blattmann, Šveitsi kaitseväe ülemjuhataja. Lugejal ei maksa kahelda nende inimeste informeerituses ja oskuses teavet käsitleda.
Samas kritiseerib Briti peaminister Theresa May teravalt MI5 tegevusetust enne viimaseid terrorirünnakuid. Neid süüdistusi ei ole vaja hakata siin üle kordama. Küllap on valitsusjuhil õigus, ent minu küsimus on järgmine: kuidas peaksidki Briti julgeolekuteenistused suutma oma tööd teha, kui sellega kaasneb pidevalt oht saada süüdistatud rassismis? Ei ole ju väga palju aega möödas sellest, kui Rotherhamis lasti kaua aega vabalt tegutseda Lähis-Ida ja Pakistani päritolu pedofiilidel, kes kasutasid ära mitukümmend alaealist. Politsei soovitas vanematel oma suud kinni hoida ning mitu politseinikku, kes soovisid asjale anda ametliku käigu, saadeti kohustuslikus korras islamofoobidele mõeldud viharavikursustele.
Demokraatlikus ühiskonnas (nagu me mingil kummalisel põhjusel oma praegust elukeskkonda nimetame) tegutsevad kaitsestruktuurid parlamendi ja ministeeriumide poolt antud suuniste ja käskude alusel. See on igati tervitatav ning kontroll riigiaparaadi üle peabki olema rahva käes. Siit aga kerkib täiesti õigustatult üks juba ammu esitatud küsimus: kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta tegelikult on? Mõnikord tundub, et mitte kellegi. Mis toimub brittide MI5 peas ja organites, ei või mina teada. Mis aga toimub Lääne-Euroopa immigratsiooni tolereerivate riikide igapäevaelus, näeme me kõik. Otsuseid ei julgeta vastu võtta. Elatakse kummalises reaalsuse eitamise mullis.
Sir Richard ütleb välja tõe, mida kõik juba ammu teavad, ent ei suuda kuidagi ei formuleerida ega sellest järeldusi tehes tegutsema hakata.
- Euroopasse juba saabunud kultuuriliselt erinev rahvahulk põhjustab pingeid muu hulgas oma seksuaalse agressiivsusega ning püüdega laiendada oma asuala ja mõjuvõimu kohaliku elanikkonna arvel.
- Koos pagulastega sisseimbunud terroristid üritavad toime panna veriseid rünnakuid ning selleks on neil nii oskust kui motivatsiooni.
- Majanduslik kokkuhoid, eelarvekärped ja töötuse kõrge tase panevad eurooplaste kannatuse proovile ning lisavad poliitilist labiilsust, kasvatades populistide populaarsust.
- Mõni sündmus võib käivitada poliitilise kriisi. Tingimused kodusõja puhkemiseks küpsevad.
- Praegune olukord teeb Euroopa altiks kõikvõimalikele kriisiolukordade tekkele ja samuti katsetele teha igapäevane elu ebastabiilseks. Erinevate meelsusgrupeeringute üksteisele vastandamises on nähtud sihipärast mahitamist väljastpoolt.
Blattmani arvates on just praegu, majandusliku kriisi tingimustes, eriti vastutustundetu võtta kontinendile miljoneid uusi asukaid, mil nende integreerimine ühiskonda ja tööellu nõuab pealegi ülimalt pika aja. Ta ei maini, et uusasukate motivatsioon ühiskonda sulanduda on äärmiselt madal. Näiteks Suurbritannia finantseerib riiklikke üldhariduskoole, mis formaalselt tegelevad erinevate rühmade kohanemise edendamisega. Juuresoleval videol võib näha vaid ühte sellist asutust, kus kasvatatakse noori moslemeid uskmatutega ehk qaffiride'ga mitteseltsimise vaimus. Sellistel koolidel on lastud omaette rahus toimetada ning sellise "demokraatia" viljad on nüüd saanud ilmsiks.
Calvar on mures Prantsuse paremäärmuslaste pärast, kes võivad reageerida ootamatult mõnele taharrush-kampaaniale (ehk grupiviisilisele seksuaalsele ahistamisele). Isiklikult arvan, et kui prantslased oleksid soovinud reageerida, siis pidanuks nad seda tegema aastaid tagasi.
Ometigi on oht sisekonfliktiks olemas, sest inimloomusele on omane nurkaaetuna teha ootamatuid tegusid (loe siit).
Ei salga, et viimasel ajal olen end üllatusega leidnud mõtlemast tänulikkusega nõukogude võimule, mis hoidis meist eemal infantiilse kultuurimarksimi ja sellega kaasneva vaegmõtlemise. Nii oli see ka idaeurooplastega, kes on teinud nüüdseks ainuõige otsuse – hoidumaks immigratsiooniga seonduvatest probleemidest on parimaks mooduseks immigratsiooni vältimine. Lääne-Euroopa on selles osas üsna lootusetus seisus ning vaevalt, et seal suudab keegi enam Euroopat migratsioonikriisist välja tuua. Niinimetatud Ida-Euroopas on aga rahvastel juhid olemas ja nii kummaline kui see tõesti ka näib, tänu endisesse idablokki kuulumisele. Eesti, Läti ja Leedu koht on selles blokis koos Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungariga. Kui soovime tegeleda oma rahva ellujäämisega, siis nähes Lääne-Euroopat tema letargilises "mao ees lõdiseva hiire" sündroomis, me mõistame, et teisiti ei ole see võimalik. Suurbritannias on mitmeid linnu, kus on meerideks või kohalike omavalitsuse juhtorganite liikmeteks moslemid. See ei ole aidanud kaasa "erinevate gruppide" koostööle. Hillary Clinton kutsub üles mõistma moslemeid ja nende menüüd. Miks ei vaevu moslemid mõistma meid ja meie eelistusi?
Meie rahval on ees palju eluliselt olulisi ülesandeid – rahvaarvu kasvatamine, aborditööstuse lõpetamine ning rahva füüsilise ja mentaalse tervise parandamine. Võõra "kultuuri" vähkkasvajalik mõju Euroopa rahvastele näitab, et sellise sissetungija kohalolek ühiskonnas halvab üsna pea organismi, ehk ühiskonna, suutlikkuse normaalselt tegutseda. Praegune globalistlik eliit sarnaneb nurgatohtriga, kes uinutab patsienti valelike lubadustega ning salgab diagnoosi, et patsiendis mitte negatiivseid emotsioone esile kutsuda. Globalistlik eliit ei ole ilmselgelt mitte oma rahva teener, vaid teiste jõudude sulane. Kui Eesti läheb sama teed, tähendab see, et meie kultuur, keel ja ajalugu on jõudnud lõpufaasi. Faasi, millest edasi tulevikku enam ei ole.