Pool sajandit ühest täide minevast prohvetlikust nägemusest

Tuumapommi plahvatus linna kohal. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Teoloog ja publitsist Roland Tõnisson kirjutab ühest poole sajandi eest kirja pandud nägemusest, mis tundub meie silme all täide minevat.

Kongos sündinud evangelist Emanuel Minos oli värvika elulooga tegelane. Sündinud kreeklasest isa ja egiptlannast ema perre, kolisid nad Norrasse, kus ta tegi oma elutöö. Teoloogiadoktori kraadi omandas ta Ühendriikides Clarksville’is.

Aga tema ei ole selle loo peakangelane. Samuti ei ole küsimus ka selles, kui kange prohvetikuulutusega on tegemist, sest inimene peaks oma eluga, ka vaimuliku eluga, hakkama saama ilma prohvetikuulutusteta, rääkimata kaardiladumisest ja niinimetatud ennustamisest. Inimene on muidugi juba oma loomu poolest maias kuulama kõike, mida räägitakse tulevast. Nagu ütleb üks tuttav: “Mulle meeldivad hirmsasti horoskoobid ja unenägude seletused, sest nende abil ootan ma juba mitukümmend aastat õhinaga suurt armastust ja rikkust.” Meie tõeline õnn ei seisne aga mitte rikkuses ja kullas, kuigi tänased “prohvetid” meid selles püüavad veenda. Meie tõeline õnn seisneb meie heades, tervetes suhtesse Loojaga ja ligimestega.

Prohveteid on erinevaid ja nende hulgas on harva leida sellist, keda Jumala sõrm ka tegelikult puudutanud. Suuremas osas on meil tegemist isehakanutega, kelle motiivid ulatuvad seinast seina – rahast kuni kuulsusejanuni. Kui rääkida nüüd konkreetselt sellest kuulutusest, millel järgmisel aastal täitub pool sajandit, siis võime näha, kuidas uskumatu on tõesti tõeks saanud. Kas võime seda usaldada sama palju kui Karl Reitsi poolt Eesti maale ja rahvale edasi antut? Hea lugeja võib otsustada ise, ent võtku ta ka teadmiseks, et mitte ükski surelik inimene ei tea Jumala Tõest kõike, Jumala Vaim puhub sealt, kust tahab ja läheb, kuhu ise heaks arvab. Seepärast näeme ka nüüd, aastaid pärast Edgar Cacey ja (kuri)kuulsa Vanga surma, et kaugeltki mitte kõik ei ole saanud tõeks, mida nad arvasid. Ühendriigid püsivad veel, Euroopat hävitav keemiasõda oleks pidanud juba mitu aastat tagasi toimuma, Atlantis on siiani avastamata jne. Aga mida võin minagi, surelik, arvata Jumala tahtest… Minu asi on selles elus õppida seda tundma ja järgima. Selleks soovin ka Sulle, hea lugeja, jõudu.

Isiklikult ei ole ma nõus selles loos antud immigratsiooniprobleemi käsitlusega ja kuulan parema meelega Reitsi öeldut, kelle sõnumi järgi ükski rahvusriik ei ole midagi muud kui vahend inimeste elu – ja ka vaimuliku elu – edendamiseks. Ent see on kallis “tööriist”, mida niisama käest ära anda või vastutustundetult välja laenata on patt ligimese vastu.

Nüüd siis selle loo juurde, mille peategelaseks on anonüümseks jäänud vanaproua, kellega evangelist Minos kohtus 1968. aastal misjonireisil Valdresi nimelises kohas. 90-aastane, luterliku kiriku liikmest vanadaam, soovis jagada talle antud ilmutust ja nõudis, et see tuleb avalikustada inimeste hoiatamiseks. Proua oli vitaalne, elurõõmus inimene ja kohalike inimeste hulgas lugupeetud ning armastatud. Minos kirjutas selle sõnumi üles. Kodus jagas ta vanadaami öeldust mõtteid oma abikaasaga, ent mõlemad pidasid daami juttu ebatõeseks ja isegi fantaasiaks. Ja ta pani selle oma teiste paberite hulka lauasahtlisse.

Aastal 1993 sorteeris Minos oma pabereid ning leidis nende hulgast unustatud teksti Valdresist. Seda uuesti üle lugedes valdasid teda erinevad tunded ja mõtted, samuti kohkumus otsuse üle peita kirjutatu sahtlisse. Mida siis oli talle avaldanud see elatanud naine veerand sajandit varem?

“Mulle näidati maailma kaarti. Ma nägin Euroopa kõiki maid. Nägin Skandinaaviat ja Norrat. Nägin asju, mis hakkavad juhtuma just enne Jeesuse naasmist, just enne, kui suur õnnetus inimeste peale langeb. Selline õnnetus, millesarnast ei ole inimesed kunagi näinud ega kogenud.

Otse enne Jeesuse tagasitulemist ja järgikatsumise algust saame kogeda leevenduse aega, millist ei ole samuti varem olnud. Tuleb rahu ida ja lääne vahel ja see rahu kestab kaua. Selle rahu ajal vähendatakse sõjavarustust paljudes maades, ka Norras.

Kolmas maailmasõda süttib sellisel moel, mida keegi ei oota ja ettearvamatult suunalt ja me oleme selleks samamoodi ette valmistamata, nagu olime 9. aprillil 1940 (Natsi-Saksamaa ründas Taanit ja Norrat Suurbritannia vägede maabumise ennetamiseks – R. T.).

Ma nägin, et ükskõiksus ja langemine saavad kristlaste seas suuremaks kui tõeline ja elav kristlus. Ajal, mil elatakse Jeesuse naasmisele saabuvaid aegu, ei ole kristlased enam avatud südameid järgikatsuvale avalikule Sõna kuulutamisele. Nad ei taha kuulda patust ja armust, seadusest ja evangeeliumist, kahetsusest ja meeleparandusest. Asemele tuleb teist laadi kuulutus, omamoeline õnnelikkust taotlev “kristlus”. Olulisimaks saab edukus, “kellekski” saamine ja edumeelsus, materiaalsete väärtuste ahmimine. Uus kuulutus räägib maistest asjadest sellisel moel, mida Jumal ei ole eales lubanud.

Kirikud, kabelid ja palvemajad tühjenevad üha enam. Risti enda kandmise ja Jeesuse järgimise asemel tulevad meelelahutus, kunst ja kultuur sinna, kus peaks olema vaimulik ärkamine ja palve.

Norra saab näha moraali ennenägematut langemist. Inimesed hakkavad abiellumata elama koos nagu laulatatud (mõiste “kooselu” toona puudus – Minos). Kokkukolimine enne abielu saab tavaliseks. See komme hiilib sisse kristlikesse kogudustesse ja seda ei keelata. Ka patt inimloomuse vastu saab legaalseks.

Meile näidatakse telesaadetest nii hirmsat vägivalda, et see õpetab rahva mõrvama ja üksteist tapma. Tänavatel kõndimine on ohtlik. Rahvas võtab vastu selle, mida ta näeb ja valikuvõimalusi saab olema mitu nagu raadios, mille nuppe võid keerata kanalilt kanalile (televisioon oli aastal 1968 alles Norrasse saabunud – Minos). Rahvas vaatab vägivalda ja peab seda meelelahutuseks.

Hakatakse näitama suguühteid. Kõige intiimsemaid asju, mis kuuluvad abielu juurde, hakatakse näitama teleekraanilt. (Minos: Protestisin siis selle jutu vastu ja väitsin, et meil on selle kohta seadus.) See kõik juhtub ja sa näed, mismoodi see tõeks saab. Need seadused, mis meil praegu on, kaotavad kehtivuse ja meie silmade ette laotatakse kõige ebasündsam, mis võimalik.

Vaestest maadest hakkab voolama rahvast Euroopasse. Nad tulevad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvale see ei meeldi, et nad siin on, ja on kalk nende vastu. Neid hakatakse kohtlema kui juute enne sõda. Siis on meie pattude mõõt täis saanud. (Minos: Sel ajal ma protesteerisin jällegi ega mõistnud selle patu olemust.) See juhtub enne Jeesuse tulekut ja enne, kui Kolmas maailmasõda süttib.

See sõda saab olema lühike. Kõik, mida ma enne olen sõjast kogeda saanud, on lapsemäng võrreldes sellega. See algab tavalise sõjana, ent levib ja lõpeb aatomisõjana. Õhk saastatakse nii ära, et seda ei või hingata ja see saatus saab osaks paljudele rikastele maadele – Ameerikale, Jaapanile, Austraaliale. Vesi rikneb ja neis kohtades ei saa põldu harida. Need, kes jäävad rikastes maades ellu, üritavad põgeneda vaesematesse riikidesse, mis ei ole saanud kannatada. Seal koheldakse neid nii, nagu meie kohtleme neid siin, ja nad ei taha meid vastu võtta. (Minos: pisarad voolasid mööda naise põski, kui ta jätkas.) Ma olen rõõmus, et ma ei pea seda kogema, ent kui aeg tuleb lähemale, pead sa julgustama iseend ja liikuma ühest kohast ja teise ning hoiatama rahvast, rääkides seda, mida ma olen näinud. See, kes on oma patud andeks saanud ja kelle on Jeesus Päästjaks ja Issandaks, on hoitud.”

Niisiis – paistab, et mitte miski, millest vanadaam viiskümmend aastat tagasi rääkis, ei ole toimumata jäänud. Võimegi vast oodata peatset Jeesuse naasmist? Sellega on üks probleem – ükski inimene ei või teada, millal see sünnib. Ja rääkides maailma lõpust, millest me viimasel ajal nii sageli kuuleme, peame silmas pidama, et kõige olulisem maailm on meie sees ja meie ümber. Kui me hülgame Jumala ja Tema Sõna, siis ongi meie maailm otsas. Siis ei saa me rääkida Elust, mille tõeline sisu on vaimuliku ja füüsilise kooseksistents. Siis saame rääkida ainult keha funktsioneerimisest, mis erineb loomalikust olemisest vaid südametunnistuse olemasolu, tehniliste oskuste ja kõnevõime poolest. See kehtib ka siinkirjutaja suhtes, kes ei taha end eraldada headest lugejatest pühaduse eesriidega, vaid ootab langenud inimsoo ühe liikmena jõulupäeva, mil saame tähistada Õnnistegija Kristuse sündi siia meie maailma. Tulgu Kristus Jeesus tagasi kolme päeva või kolmesaja aasta pärast – sellel ei ole tähtsust, kui ta elab juba täna Sinu juures, hea lugeja.

Õnnistatud advendiaega.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!