Euroopat kui kristlikku tsivilisatsiooni saab päästa vaid siinsete põlisrahvaste seas taas tärkav tunnetus oma ajaloolis-kultuurilise pärandi suurusest ja sügavusest ning sellele järgnev uuestisünd, ainuüksi rahvusmeelsete ja konservatiivsete jõudude võimule tulemisest ei piisa. Muutuste eelduseks on siiski kuristikku sööstvat rongi juhtiva seltskonna väljavahetamine, leiab Veiko Vihuri.

Tänases Euroopas valitseb suur ärevus, kuna tõusvat niinimetatud “populism”, kuigi selle mõiste tähendust kunagi ei määratleta ja teda kasutatakse enamasti hurjutusena. Meie oleme selles asjas kahtlevad. Euroopal tuleb küll tugineda oma pärimuse sügavale tarkusele ning jätta aluseks võtmata lihtsustatud hüüdlaused ja vastandavad tundelised üleskutsed, kuid suur osa sellest uuest poliitikanähtusest võib olla eluterve vastuhakk vale Euroopa türanniale, mis paneb “ebademokraatlikkuse” sildi millele tahes, mis seab ohtu tema enda moraalse õigustatuse monopoli.

Pariisi manifest

Mõisted “populism” ja “populist(id)” on muutunud viimastel aastatel vast enim pruugitud väljenditeks Euroopa poliitilisele peavoolule vastanduvate liikumiste ja parteide kohta. Mida nende all mõistetakse? Erinevalt poliitilisest propagandast tuleks ratsionaalsusele apelleerivas ühiskondlikus arutelus mõisted kõigepealt defineerida ja seejärel püsida nende kindlaksmääratud tähenduse juures – vastasel korral ei tule arutlusest midagi välja, vaid loeb see, kes kõige kõvema häälega karjub.

Võõrsõnade leksikoni (6. trüki) järgi on populism (< ld populus rahvas) “poliitiline demagoogiline tegevus oma erakonnale poolehoiu saavutamiseks ja võimule pürgimiseks”, populist aga “populismi rakendav poliitik, odava poliitilise populaarsuse taotleja”. Sellisena on neil mõistetel kahtlemata negatiivne tähendusvarjund. Sisuliselt on neid aga äärmiselt problemaatiline kasutada ülal viidatud parteide ja liikumiste kohta, mis taotlevad rahvusriigi ja Euroopa kultuurilise (kristliku) identiteedi tugevdamist – populismi ilminguid esineb ju kogu poliitilise spektri ulatuses.

Kolleeg Johann-Christian Põder tõdebki ERRi portaalis avaldatud artiklis “Religioon ja populistlik taevariik”: “Samal ajal kui populism muudab Euroopa poliitilist maastikku, on selle mõiste ja nähtus üsnagi vaieldavad. Vaja oleks rohkem uurimistööd nii empiirilisest kui ka teoreetilisest vaatevinklist.”

Aga… Seda öelnud, jätkab Põder juba tuttava plaadiga: “Populismi esimene tunnusmärk on jäik vastuolu hea rahva ja korrumpeerunud eliidi vahel. Populism demoniseerib eliiti ja idealiseerib lihtsat inimest, kelle tahet ja “tervet talupojamõistust” poliitika peaks järgima. Täna võidutseva parempopulismi puhul ei moodustu rahva ühtsus mitte ainult kontrastina eliidile, vaid samuti võõra ja kurja “teise” välistamise kaudu, olgu see siis pagulased, moslemid või homoseksuaalid. […] See on hoiak, mis seab löögi alla liberaalse demokraatia südamiku, ärgitab vaenu ja flirdib vägivallaga. Pluralismivastasus väljendub ka soovis tasalülitada ühiskonna mitmetahulisust, näiteks kohtuid, ülikoole või häirivaid MTÜ-sid, millel on võimu piirav iseloom.” Põderi hinnangul on populistlik poliitika “suurel määral kibestumise ja vimma poliitika. See kultiveerib ja võimendab oskuslikult negatiivseid emotsioone, pöörates need vihaks vaenlase või patuoina vastu.”

Taolise hinnanguga esindab Põder laias laastus antikristliku revolutsioonilise peavoolu suhtumist. Mõistagi võib rahulolematute inimeste seas esineda kibestumist ja vimma, vahest koguni viha, ent kas mitte seetõttu, et nad mõistavad, et neile on valetatud ning nende arvamusest ei hoolita? Näeme seda Euroopa (ja ka Eesti) poliitikas ikka ja jälle, kuidas “liberaalne” ja “progressiivne” eliit vajadusel avalikust arvamusest üle sõidab ning teeb kõik selleks, et vaigistada kriitikute hääled.

Valetamine ja eksitamine kui peavoolu modus operandi

Oma revolutsiooniliste projektide elluviimisel on valetamine ja hämamine muutunud peavoolu modus operandi’ks. Mäletate, kuidas kooseluseadus “ei võta kelleltki midagi ära” ja ammugi polevat tegemist nn homoabielu kehtestamisega? Või et on südametu keelduda andmast varjupaika miljonitele sõjapõgenikele (olgugi et valdav osa nn pagulastest ei põgene sõjakoldest ega ole sõjapõgenikud)? Need on vaid üksikud näited jultunud valetamisest, millega püütakse varjata oma tegelikke ideoloogilisi ambitsioone, mille ühisnimetajaks on kristliku kiriku ja kristliku kultuuri lammutamise soov. Lääne tsivilisatsioonis ei ole viimselt mingit muud vastasseisu kui vastasseis traditsioonilise, kristliku maailmakäsituse ja selle lammutamisele suunatud revolutsioonilise (progressiivse, liberaalse jne) vahel.

Lääne tsivilisatsioonis ei ole viimselt mingit muud vastasseisu kui vastasseis traditsioonilise, kristliku maailmakäsituse ja selle lammutamisele suunatud revolutsioonilise (progressiivse, liberaalse jne) vahel.

Inimesed, kes on viimaks nõus järele andma, avastavad, et pärast mingi poliitilise taotluse läbisurumist on tekkinud hoopis uus reaalsus, mille osas nad ei saa enam kaasa rääkida, sest ühtlasi kehtestatakse (muuhulgas vihakõneseaduste abil) poliitiline korrektsus, õigupoolest ortodoksia ehk ainuõige käsitus, millele pole lubatud vastu vaielda ja mida ei tohi kahtluse alla seada. Näiteks sotside esimehe Jevgeni Ossinovski sõnul lepivad erakonnad sotsiaalmajanduslikes asjades pärast valimisi kokku, kuid põhiväärtuste (minu rõhutus) küsimuses kohta kompromissiks ei ole. Niisiis pole ketseritel ehk väärusulistel võimu juurde asja, vähemalt senikaua, kuni praegune establishment suudab ohje enda käes hoida.

Oma positsioonide kindlustamise juurde kuulub ka dissidentide demoniseerimine. Kui tembeldada oponente “äärmuslasteks”, “populistideks”, “natsideks” või “Kremli (mõju)agentideks”, siis näitab see, et nendega pole mõtet millegi üle arutleda. Ketseritega, vähemalt paadunud hereetikutega ei polemiseerita, nad likvideeritakse. Aga kes on sel juhul see kardetav ja tõrjutav “kuri teine”? Kas pagulased, moslemid ja homoseksuaalid või pigemini valitseva ideoloogia usutunnistuse suhtes kriitilised inimesed? Kelle suhtes rakendatakse riigivõimu täit karmust (meenub näiteks Tommy Robinsoni kaasus) ja keda tõrjutakse poliitilisest elust ja ühiskondlikust arutelust?

Revolutsiooniline pseudokirik ja ersatsreligioon

Nagu revolutsiooni puhul ikka, imiteeritakse mingeid kiriku või kristliku ühiskonna institutsioonide ja praktika aspekte, ent täiesti äraspidisel moel. Nõukogude Venemaal haaras kiriku varasema ühiskondliku positsiooni enda kätte bolševike partei, kes oli varustatud uue taevariiki jõudmise ideoloogiaga – marksismi-leninismiga. Ent taevariik paigutati hoopis maa peale ja see pidi saabuma lähitulevikus, teed sinna teadsid marksismi-leninismi õpetusest valgustatud juhid. Kiriku doktriini asendas Partei doktriin. Oma rituaalides imiteeris kompartei õigeusukiriku kombeid ja tavasid – kristlike pühakute pildid asendati Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini jt suurte kommunistlike ideoloogide ja juhtide portreede ja kujudega, ristikäigud maiparaadidega jne.

Seevastu tänapäeva läänes valitseb omalaadne sekulaarne protestantism, millel puudub ühtne ja ainuõndsakstegev “kirikuorganisatsioon”, ent millel on olemas õige õpetus inimesest ja tema õigustest-vabadustest. Kõnealust õpetust arendavad ja vormivad ülikoolid, mõttekojad, aktivistide ühendused jms ideoloogilised asutused ning seda viib ellu ilmalik võim. Religioossete dogmade asemel on kehtestatud inimõigustega seotud “põhiväärtused”, mis on olemuselt sama dogmaatilised. Ellu on kutsutud kõikvõimalikud inimõigustribunalid ja volinikud-komissarid, kes moodsate inkvisiitoritena – või protestantismi kujundit silmas pidades maaisanda religioosse käepikendusena – valvavad ortodoksse õpetuse järgimise üle.

Seevastu tänapäeva läänes valitseb omalaadne sekulaarne protestantism, millel puudub ühtne ja ainuõndsakstegev “kirikuorganisatsioon”, ent millel on olemas õige õpetus inimesest ja tema õigustest-vabadustest.

Sekulaarsest-humanistlikust ideoloogiast on niisiis kujunenud uus religioon, täpsemalt küll ersatsreligioon, mis esitleb end tolerantse ja pluralistlikuna, ent tegelikkuses on sallimatu ja õpetuslikult jäik. Sugugi mitte ilma põhjuseta ei nõua kujunenud olukorra suhtes kriitilised “Pariisi manifesti” autorid, “et Euroopa avalik elu muudetaks jälle ilmalikuks”, viidates sellele, et tänapäeva “ersatsreligioonil on täielikult olemas niihästi usutunnistus kui ka anateemid, usust taganejaks vannutamised”. “Vale Euroopa eestseisjad konstrueerivad üleüldiste inimõiguste võltskristlust, meie aga kaotame kodu,” nenditakse nimetatud manifestis.

Kristlus ja kultuuriline identiteet

Johann-Christian Põder leiab, et paljud parempopulistlikud parteid on politiseerinud religiooni, kasutades seda osana oma poliitilisest agendast: “Sobiv näide on siinkohal Ungari peaminister Viktor Orbán, kes esineb meelsasti kristluse ja Lääne kristliku identiteedi kaitsjana islamiseerumise vastu. Nõnda on kristlusel oluline roll populistliku “meie” ja “nemad” vastanduse defineerimisel, asetades ühele poole rahvuslikult meelestatud kristlased ning teisele poole moslemid ja jumalatud liberaalid. Taoline kristluse kaitsmine on tihti suunatud selle kultuurilise markeerija rollile ega pea tähendama erilist sisulist huvi kristliku usu ja spirituaalsuse vastu.”

Kuid sisulist huvi kristliku usu ja pärandi vastu ei tunne ammugi Euroopa revolutsiooniline establishment, kellele meenub kristlusest vajadusel (kui neile kasulik on) vaid armastuskäsk, millega saab õigustada oma poliitilist agendat ja nõuda “vaenu õhutavate populistide” suu sulgemist. Või siis Naatsareti Jeesuse kriitika variseride aadressil, kes samastatakse konservatiividega.

Ka Põder ise – olles oma artiklis rõhutanud ühelt poolt religiooni ja poliitika lahutatust ning üleliigse moralismi (?!) vältimise vajadust avalikus debatis – toonitab innukalt, et kirikud peavad otsustavalt sekkuma ja protestima seal, kus populistid seavad kahtluse alla demokraatia põhireeglid või ründavad kedagi näiteks rahvuse, religiooni, soo või seksuaalse orientatsiooni pärast: “Viimaks tuleb rõhutada kristliku eetika südamikku – armastuse radikaalset nõuet ja kingitust –, mis ei ole ühildatav populistliku vimma ja viha poliitikaga. Kristlik eetika rõhutab kõigi inimeste universaalset inimväärikust ja astub välja eriti just nende eest, kes on nõrgemad ja haavatavad. Seetõttu on näiteks kõik suured kirikud üle Euroopa astunud otsustavalt välja põgenike kaitseks ning hoiatanud rassismi, ksenofoobia ja kitsarinnalise natsionalismi eest.”

On omaette teema, miks “suured kirikud” või vähemalt nende juhtfiguurid on astunud ebapühasse liitu lääne revolutsiooniliste jõududega ja sisuliselt toetavad omaenda usuliste aluste lammutamist ning sõnumi moonutamist (nagu seda täiesti selgelt teeb ka Põderi artikkel). Protestantlikud kirikud on traditsiooniliselt olnud riigivõimust suuremas sõltuvuses kui katoliku kirik, aga ka viimane on näidanud üles järeleandlikkust ajastu vaimule. Eriti võib seda märgata praeguse pontifikaadi ajal.

Populistlikuks sildistatud liikumised ja parteid on tegelikult üsna eripalgelised ning küllap on ka suur osa neist võtnud ühes või teises aspektis omaks revolutsioonilised, antikristlikud põhimõtted, eriti moraali valdkonda kuuluvates küsimustes. Piltlikult öeldes üritavad nad aeglustada purunenud silla poole kihutava rongi liikumist, ent nad ei pruugi olla ühel meelel selles, et rong tuleks koheselt peatada ja õigele teele suunata. Osa neist pooldab ettevaatlikumat edasiliikumist.

Euroopat kui kristlikku tsivilisatsiooni saab päästa vaid siinsete põlisrahvaste seas taas tärkav tunnetus oma ajaloolis-kultuurilise pärandi suurusest ja sügavusest ning sellele järgnev uuestisünd. Ainuüksi poliitiliste vahenditega – näiteks rahvusmeelsete ja konservatiivsete jõudude võimule pääsemisega – ei ole see veel võimalik, ehkki muutuste eelduseks on kuristikku sööstvat rongi juhtiva seltskonna väljavahetamine. Kuid alles siis, kui Euroopa elanike väärtused ja tõekspidamised juurduvad pinnases, mis on teinud Euroopast kui geograafilisest piirkonnast Euroopa kui tsivilisatsiooni, võime lootusrikkalt tulevikku vaadata. Paraku on Euroopa seisukord muutunud laastava revolutsiooni edenemise tõttu äärmiselt kriitiliseks, inimlikult võttes isegi lootusetuks.

Artikkel ilmub portaalides Meie Kirik ja Objektiiv

Päisefotol: neogooti stiilis Ungari parlamendihoone, mis sümboliseerib rahvuslikku suveräänsust (Bigstockphoto.com)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!