Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv andmas Postimehe arvamusliidrite lõunal üle "aasta arvamusliidri" tiitlit. Foto: Scanpix

Kuigi Postimees püüab luua endast kuvandit kui ühiskonna keskpõrandast, kuhu erineva maailmavaatelise taustaga inimesed on oodatud avalikku arutelu pidama, räägivad faktid risti vastupidist keelt, kirjutab Varro Vooglaid.

Üleeile avaldas Postimees Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektori Ene Andreseni artikli, mille keskseks sõnumiks on see, et Martin Helme kriitika Tallinna Ringkonnakohtu aadressil oli täiesti alusetu ning et Helme poolt kritiseeritud kohtuotsus on igati korrektne.

Olles kõnealust kohtuotsust põhjalikult analüüsinud, on mul võimatu hea kolleegi hinnanguga nõustuda. Seetõttu kirjutasin eile õhtul sootuks teistsuguste järeldusteni jõudva arutluskäigu esiletoomiseks korralikult argumenteeritud artikli ja saatsin selle Postimehe arvamustoimetusele, toonitades, et teen seda lähtudes püüdlusest panustada temaatilisse avalikku arutellu.

Vt Postimehe poolt tagasi lükatud artiklit siit.

Kui arvate, et artikkel võeti avaldamiseks vastu, et anda lugejaile võimalust näha küsimust ka teisest vaatevinklist, siis arvake uuesti. Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv teatas, et võin pakkuda oma artiklit kuhugi mujale, sest nemad seda avaldada ei kavatse. Mingit sisulist põhjendust artikli tagasilükkamiseks ei esitatud – osutati vaid napisõnaliselt sellele, et Postimehel olevat temaatilisi arvamuslugusid niigi piisavalt.

Peavoolumeedias jõupositsioonidel olevad inimesed räägivad avatusest ja neutraalsusest ilusaid jutte, aga tegelikult vormitakse "avalikku arutelu" vägagi valikuliselt, teatud seisukohti võimendades, teisi maha surudes.

Kokkuvõtlikult öeldes on siin järjekordne näide põhjustest, miks oleme loonud portaali Objektiiv. Peavoolumeedias jõupositsioonidel olevad inimesed räägivad avatusest, tasakaalustatusest, mitmekülgsusest, objektiivsusest ja usaldusväärsusest ja muust sellisest ilusaid jutte, aga tegelikult vormitakse "avalikku arutelu" vägagi valikuliselt, teatud seisukohti võimendades, teisi maha surudes.

Nagu selgitasime hiljutises saates "Fookuses", ei ole küsimus mitte ainult selles, kas teatud teemad vaikitakse maha või mitte, vaid ennekõike selles, et sageli kajastatakse asju – eriti ideoloogiliselt tundlikke asju – piinlikult ühekülgselt. Meenutagem kasvõi kooseluseaduse "arutelu" suurtes meediakanalites.

Tulemuseks on arvamusplatsil täiesti moonutatud "avalik arvamus", millega suunatakse inimesi mõtlema nii, nagu jõupositsioonil olijatele meeldib. Lugejaile jääb mulje, et teistmoodi keegi ei arvagi (kui arvaks, siis ju kirjutaks!) ning isegi kui avaldatud artiklites esitatud mõttekäigud tunduvad väärad, ei pea keegi vajalikuks neid kummutada (kui peaks, siis ju kummutaks).

Sellised asjad ei pane mind enam ammu vihastama, sest selles pole midagi uut. Aga sügavalt ebameeldiv on see küll, kuidas asjad tegelikult käivad.

Seejuures selgitas Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik mõne nädala eest toimunud Ühiskonnauuringute Instituudi seminaril selgesõnaliselt, et Postimees ei ole ideoloogiliselt kallutatud ning kujutab endast ühiskonna keskpõrandat, kuhu on oodatud arvamust avaldama erinevate maailmavaateliste taustadega inimesed ja huvigrupid. (Täpselt sama seisukohta kordas Aavik mõne päeva eest Vikerraadio saates "Meediatund", alates 6:03.)

Mind pani see väide varasemaid kogemusi silmas pidades muigama, aga väite paikapidavuse kontrollimiseks olen saatnud Postimehele nimetatud seminari järgselt kaks täiesti erinevat teemat käsitlevat argumenteeritud arvamuslugu – lisaks eelnevalt nimetatule ka lugu rahvaalgatuse taastamise vajlikkusest –, millest mõlemad on tagasi lükatud. Huvitav, mitu lugu peaksin Postimehele saatma, enne kui üks neist ka avaldamiseks vastu võetaks?

Kui keegi ütleb selle taustal, et Postimees ei ole ideoloogiliselt kallutatud ja kujutab endast nö keskpõrandat ausaks ja avatud ühiskondlikuks aruteluks, siis … lubage naerda.

Nagu ma kirjutasin ka Postimehe arvamustoimetuse juhatajale, ei ole mul midagi selle vastu, kui Postimees ei anna oma toimetuses prevaleerivale ideoloogiale vastanduvatele inimestele arvamuse väljendamise võimalust, aga ärgu siis vähemalt valetagu avalikkusele, nagu kujutaks nimetatud ajaleht endast kõigile avatud ühiskonna keskpõrandat, ühise hüve teenistuses olevat ajakirjandusliku südametunnistuse kõrgeimat taset.

Postimehe arvamustoimetaja Marti Aaviku poolt "Meediatunni" saates väidetu (alates 19:53), et Postimehel ei ole lihtne leida konkreetsetes küsimustes seisukohta väljendama ka konservatiivse vaate esindajat, aga seda siiski tehakse, kõlab siinses kontekstis lausa tragikoomiliselt valelikult:

"Ma arvan, et esimene sõnum on see, et konservatiivset vaadet ei tohi aruteluruumist välja tõrjuda, kuigi see on kerge juhtuma. Aga inimesed võivad ju väljendada sotsiaalselt konservatiivseid seisukohti sotsioloogilistele küsimustele vastates, aga teistpidi selliseid väga selgelt sotsiaalselt konservatiivseid kirjutajaid ei ole leida sugugi kerge, kes teeksid seda põhjendatult ja argumenteeritult, aga neid siiski on. Aga mul on hea meel selle üle, et Postimehes, tänu sellele, et meil on palju võimalusi, on ikkagi mõlemad pooled esindatud, nii toimetuse arvamustes kui ka väljastpoolt tulevates arvamustes."

Postimehe funktsionäärid võivad rääkida ja kirjutada mida iganes, lehvitades kuitahes ilusaid ja ülevaid loosungeid, aga kogemusele tuginedes on selge, et nende arvamusplats, mis pidavat olema kõigile avatud ühiskonna keskpõrand, on minu kui persona non grata ja paljude sarnaselt mõtlevate inimeste jaoks suletud. Samal ajal pole Postimehel mingit probleemi avaldada artiklit, milles mind otseselt laimatakse, justkui ma oleks kusagil vabariigi presidendi rämedustega üle külvanud (vt alltoodud videoklippi). Vastupidi, kui küsisin Neeme Korvilt, miks selliseid valesid avaldatakse ja levitatakse, jäi tal õigust ülegi.

Kui Postimees võtab avaldada mu kolleegi Ene Andreseni arvamuse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kohta, aga minu oma lükkab tagasi, olgugi, et me mõlemad oleme Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lektoritena eelduslikult kõnealuses küsimuses asjatundlikud, siis ilmselgelt ei ole probleem minu artikli ebapiisavas argumenteerituses.

Probleem on lihtsalt selles, et minu argumentidest tulenevad järeldused on Postimehe toimetusele ideoloogiliselt ebameeldivad ja sellisena mittesoovitavad. Küllap soovitakse pakkuda lugejaile mitte ausat arutelu, vaid ideoloogilist propagandat. Kui keegi ütleb selle taustal, et Postimees ei ole ideoloogiliselt kallutatud ja kujutab endast nö keskpõrandat ausaks ja avatud ühiskondlikuks aruteluks, siis … lubage naerda.

Postimees – kvalijandus või libauudiste vabrik?

Kui Postimees avaldab OTSEST VALET sisaldava artikli ning keeldub selle parandamisest või mahavõtmisest ka siis, kui vale levitamisele on selgesõnaliselt toimetuse tähelepanu juhitud, siis on põhjendatud küsida, kas tegu on kvaliteetajakirjanduse või libauudiste vabrikuga.

Posted by Objektiiv on Esmaspäev, 27. märts 2017