Postimehe tendentlikus artiklis jäid mitmed Objektiivi seisukohad ja vastused kajastamata, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi, kes avaldab allolevas oma vastused Postimehe reporterile 

On märkimisväärne, et Objektiivi kohta ulatusliku ja kahtlemata mitu nädalat väldanud meediauuringu tellija Postimees küsib oma uuringu objektilt kommentaare alles artikli avaldamisele eelneval päeval. Saatsin sellest hoolimata eile Postimehe reporterile Helen Mihelsonile omapoolsed vastused, ent artiklis kajastus neist vaid tühine osa.

Kindlasti kommenteerime Postimehe artiklit Objektiivi kohta veel mitmel korral, ent esialgu võib artikli kohta öelda, et see on tendentsliku kajastuse musternäide, kus kordagi konkreetsele valeinfole viitamata heidetakse Objektiivi peale üldises toonis etteheiteid, nagu aitaksime “levitada äärmuslikke sõnumeid, mis pärinevad tahtlike eksitajatena tuntud välismaistest allikatest.”

Sooviksin näha, milline oleks Postimehe kallutatus lääne pahemliberaalse meediapildi poole, kui Postimehe artiklitega läbi viia samalaadne sisu- ja allikate analüüs, nagu Objektiiviga tehti? Vastustes on välja toodud ka Postimehe-poolsed tahtlikult eksitavad artiklid, mis Mihelsoni artiklis loomulikult ei kajastunud.

Allolevas on minu vastused terviklikul kujul Postimehe reporterile Helen Mihelsonile.

Postimees: Analüüsist nähtus, et enim viidatud allikas on Breitbart, mis on sattunud kogu maailmas kriitika alla, sest on levitanud valeinfot, tahtlikult eksitanud ja vandenõuteooriad võimendanud. Miks kasutate te enim just Breitbarti? Kuivõrd te teete ise n-ö faktikontrolli, et veenduda nende edastatava info õigsuses?

Markus Järvi: Esiteks olgu öeldud, et me kasutame täpselt neid allikaid, milliseid me ise heaks arvame. Selles, et vasakliberaaseltes ringkondades on Breitbarti süüdistatud võltsuudiste levitamises, pole midagi uut. Washington Posti algatatud süstemaatiline n-ö libauudiste paljastamise kampaania, mis tugines anonüümse portaali PropOrNot-i raportil, võttis eesmärgiks üha suuremat mõjuvõimu omandavate konservatiivsete ja võimukriitiliste väljaannete häbimärgistamise ja diskrediteerimise, liigitades nende hulka ka näiteks väga head tööd tegeva Ron Pauli Instituudi. Tegelikult on suured meediakontsernid ise tegelenud kahetsusväärselt tihti võltsuudiste levitamisega, olgu näiteks kasvõi Christopher Steele’i väljamõeldud raport Donald Trumpi seiklustest Vene prostituutidega, mida paari päeva jooksul võimendas kogu lääne vanameedia, kaasa arvatud Eesti peamised päevalehed nagu Postimees ja Eesti Päevaleht. Meenutada võib ka seda, kuidas Postimees koos paljude teiste juhtivate „kvaliteetväljaannetega“ üle maailma levitas kevadel kindlas kõneviisis süüdistust, nagu oleks Süüria valitsusväed kasutanud 7. aprillil Douma linnas keemiarelva, olgugi et sellise väite esitamiseks polnud toona ja pole ka praegu ühtegi usaldusväärset tõendit. Kõik vastavad väited pärinesid terroristidega tihedaid sidemeid omavalt Valgete Kiivrite organisatsioonilt, mis kujutab endast ilmselgelt ebausaldusväärset ja erapoolikute huvidega (sisuliselt konflikti osapooleks olevat) allikat. Postimees ei näinud selles aga mingit probleemi, hoolimata tõsiasjast, et Valged Kiivrid on varem keemiarelvarünnakute lavastamisega vahele jäänud ning tegutsesid aprillikuuski teadlikult Süüria valitsusele suurema sõjalise kallaletungi õhutamise nimel. Objektiiv oli seevastu Eesti meediamaastikul ainuke väljaanne, mis kutsus säilitama kainet meelt ning mitte ruttama võimendama tõenditega põhistamata väiteid, seda enam, et olukord oli sõjaliselt plahvatusohtlik.

Enamik Objektiivi poolt tsiteeritud või parafraseeritud Breitbarti artikleid ja uudiseid tuginevad veidi põhjalikumal uurimisel peavoolumeedia algallikatele.

Siia võiks lisada juhtumi, kus Der Spiegeli reporter, kelle CNN nimetas aasta ajakirjanikuks, jäi vahele otseste libauudiste vorpimise ning intervjuude väljamõtlemisega. Pole kuulda olnud, et Breitbart nii madalate asjadega oleks tegelenud. Mida sellest nüüd võiks järeldada? Kas ehk seda, et Der Spiegelit ja CNNi ei tohiks enam allikatena kasutada?

Tiitlitega pärjatud Der Spiegeli ajakirjanik vorpis libauudiseid

Postimees: Analüüs näitas, et Breitbarti kõrval on esindatud ka teised portaalid (näiteks ZeroHedge, Trunews, Infowars), mille kohta on meediauurijad varem öelnud, et need on paremäärmuslikud ja levitavadki oma agendat, sekka ka puhast valeinfot. Samal ajal väidab Objektiiv, et kajastab maailmas toimuvat ausalt ja omakasupüüdmatult. Kuidas te seda lahkheli kommenteerite?

Markus Järvi: Lahkheli tekib vaid sellisel juhul, kui eeldada pahatihti ideoloogilisest krambist lähtudes, et mainitud allikad on valelikud. Nagu Breitbartil, nii on ka nende kanalite poolt edastatav info valdavas enamuses avalikele allikatele ja n-ö peavoolule viitav. Hinnangud, mida meediauurijad nendele kanalitele annavad, on paljuski tendentslikud ja pahatahtlikult sildistavad, kui InfoWars välja arvata, mis minu hinnangul on tõepoolest mitte kõige parem läte. Samas võiksite ausameelselt ka esile tuua, mitmes artiklis terve aasta jooksul on Objektiivis InfoWarsile tuginetud? Minu teada ei ole selliseid juhtumeid rohkem kui mõned üksikud. Printsipiaalselt on aga oluline mitte niivõrd see, millistele allikatele ühes või teises loos tuginetakse, vaid see, kas allikate väidetu on tõene või mitte. Ka kõige parema mainega allikatele tuginedes valede levitamine on tunduvalt halvem kui halva (või halvana näidatud) mainega allikale toetudes tõe esiletoomine.

Postimees: Ka nähtus analüüsist, et Euroopa Liitu kujutatakse valdavalt negatiivses valguses. Kuivõrd ongi see Objektiivi toimetuse teadlik valik/poliitika?

Markus Järvi: Euroopa Liit on pahempoolse ideoloogilise suunitlusega ebademokraatlik ja bürokraatlik poliitiline kehand, mille tegelik pale on välja tulnud käitumises oma rahvuslikku suveräänsust kaitsvate Poola ja Ungariga. Kuigi Objektiiv pole põhimõtteliselt Euroopa liitmise vastu, on meile siiski vastuvõetamatu Euroopa Liidu üha selgemini föderaliseerumise ja ideoloogilise diktatuuri poole liikuv suundumus, mis meie hinnangul ohustab ja surub alla rahvusriikide, nende hulgas ka Eesti, suveräänsust. See, et Euroopa Liidu võimuringkonnad käsitlevad rahvusriike väljajuurimist vajava ajaloolise igandina, ei ole isegi mitte avalik saladus – see on avalike väidetega pidevalt kinnitatud ja ülekorratud positsioon, mis vaatab mh vastu Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi poolt kirja pandud ning Indrek Tarandi eestvedamisel ka eesti keeled tõlgitud “Euroopa manifestist”. Selline ideoloogiline ja poliitiline programm on aga otseselt suunatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete vastu. Meie kohus Eesti Vabariigi kodanikena on kaitsta põhiseaduse aluspõhimõtteid, sõltumata sellest, kas rünnak nende vastu lähtud idast või läänest.

Postimees: Teil lõppes äsja annetuskampaania, mille käigus kogusite üle 45 000 euro. Kui palju oli annetajate seas eraisikuid, kui palju juriidilisi isikuid? Kui suur osa kõigist SAPTKi annetustest (mullu näiteks 300 000 euro ringis) läheb Objektiivi ülalpidamisele?

Markus Järvi: Objektiivi näol on tegu Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kõige töömahukama ja samas ka kulukama projektiga. Objektiivi toimetusse kuulub parasjagu kolm püsitoimetajat ja üks videotoimetaja. Mina peatoimetajana jagan osaliselt, ent üha vähemal määral, oma tööaega ka SAPTK teiste projektide vahel. Samuti panustab Objektiivi töösse igapäevaselt minu kolleeg Varro Vooglaid. Objektiiv saab oma sissetuleku valdavalt eraisikute väikeannetustest ning on sellisena ainus Eestis toimiv ja tõeliselt kodanikuühiskonna poolt üleval peetud meediakanal. Kampaania kokkuvõtteid ei ole me veel jõudnud teha, aga juriidiliste isikute poolt on tehtud vaid mõned üksikud annetused ning hinnanguliselt ei ületa nende kogusumma kampaania raames tehtud annetustest 1-2 protsenti. Kõik SAPTK tegevuse rahalisse poolde puutuv kajastub organisatsiooni majandusaasta aruannetest ning organisatsiooni majandamise korrektsust kontrollib igal aastal audiitor. Täiendavaid selgitusi selle kohta ei pea me vajalikuks jagada – eriti veel meie suhtes vaenulikult meelestatud väljaannetele, nagu Postimees, mis mäletatavasti „õnnitles“ meid 2014. aastal Aadu Luukase missioonipreemia saamise järgsel päeval sügavalt ebaõiglast ja solvavat pealkirja „Putini preemia“ kandva artikliga.

Postimees: Artiklites saavad palju tähelepanu ka kristlikud väärtused. Millised on teie sidemed kirikutega Eestis?

Markus Järvi: Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks juhatuse liikmed ja kaks Objektiivi toimetajat on katoliiklased. Formaalseid sidemeid meil ühegi usuühendusega ei ole. Sisulises plaanis on suhted usuühendustega sõbralikud, aga koostöösuhted kahjuks puuduvad.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.