Professor meenutab Sorose “misjonäride” pajatusi kukutatud valitsustest

George Soros (paremal) 2015. aasta 13. jaanuaril Kiievis koos Ukraina uue läänemeelse presidendi Petro Porošenkoga (vasakult teine). Foto: Scanpix

Pärast George Sorose poolt Brexiti tühistamiseks tehtud rahasüstide ilmsikstulekut on ungarlasest sotsioloog ja Kenti ülikooli emeriitprofessor Frank Furedi kirjutanud The Telegraphis oma kohtumisest miljardäri “misjonäridega” 2013. aastal Budapestis.

“Soros usub, et kui inimesed on valesti hääletanud, on tal õigus nende otsused nurjata,” kirjutas Furedi. “Soros ei usu piiride õiguspärasust ega riikide valijaskondade meelevalda. Seetõttu tunneb ta endal olevat õiguse mõjutada ja võimalusel suunata ühiskondade poliitilist saatust kõikjal maailmas.”

Nagu vahendab Breitbart, kirjeldab Foredi (87) oma kokkupuudet “Sorose operatsiooniga” Avatud Ühiskonna noortevahetuse üritusel järgnevalt:

“Enamjaolt koosnes kuulajaskond haritud, noortest ja idealistlikest inimestest, kes paistsid olevat pühendunud maailmaparandajad. Murelikuks tegi mind aga viis, kuidas koosviibijaid võeti kui demokraatia misjonäre, kes olid valmis minema tagasi koju head sõnumit levitama.

Hiljem, õhtusöögil peenes Budapesti restoranis, tabas Sorose organisatsioonide poolt propageeritav arrogantne vaim mind oma täie jõuga. Lauas istudes oli mul võimalus kuulata, kuidas Sorose valitsusväliste organisatsioonide esindajad Hollandis, Ameerikas, Britannias, Ukrainas ja Ungaris hooplesid oma saavutustega. Mõned väitsid, et nad mängisid suuremat rolli Egiptuse araabia kevades. Teised rääkisid uhkusega oma panusest Ukraina demokratiseerimisse. Mõned suurustasid oma mõjuga pinnase ettevalmistamisel [Muammar] Gaddafi režiimi kukutamiseks Liibüas.

Ma istusin seal vaikselt ja tundsin end ebamugavalt inimeste seltsis, kes otsekui möödaminnes omistasid endale õiguse kõikjal maailmas Jumalat mängida. Mingil hetkel pöördus mu poole laudkonna juht – ja Sorose käepikendus Ukrainas –, kes küsis, mida ma nende tegevusest arvan. Ma ei tahtnud kedagi solvata ja märkisin vaikselt, et ma polnud kindel, kas liibüalastele oma arusaama pealesurumine demokraatiast oli legitiimne ning kas see toimiks. Sekunditki kõhklemata tulistas ta (naisterahvas – toim) mulle vastuseks: “Ma ei usu, et meil oleks luksust oodata, kuni liibüalased omaenda [Thomas] Jeffersoniga lagedale tulevad!”

Välismaine sekkumine on teinud Liibüast läbikukkunud riigi, kus džihadistid vabalt ringi lippavad, mustanahalisi aafriklasi avalikult orjaturgudel müüakse ning inimkaubitsejad illegaalide Euroopasse laevatamiselt hea kopika teenivad – sageli Sorose organisatsioonide abiga.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!