Matthew Cullinan Hoffmani artikkel kõneleb sellest, et seksuaalse hedonismi ideoloogia on kaaperdanud Ameerika psühholoogia ja psühhiaatria ning et debatt homoseksuaalsuse parandusliku teraapia üle on tegelikult debatt kogu psühholoogia tuleviku üle.
Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde ja ütleb: "Doktor, ma kannatan kohutavalt, sest tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks."
Psühholoog vastab: "Pole probleemi. Me võime seda mõtet mõnda aega arutada ja kui olete ikka kindel, et tahate saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada teie peenise, anda teile rindu suurendavaid hormoone ja teha teie keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud."
Esimene patsient lahkub rahulolevana. Talle järgneb teine, kes pöördub sama arsti poole: "Doktor, ma kannatan kohutavalt, sest olen mees, aga tunnen seksuaalsete tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid kalduvusi muuta, homoseksuaalsetest kiusatustest vabaneda ning saada heteroseksuaalseks." Psühholoog vastab: "Oh ei, kindlasti mitte – see oleks ebaeetiline! Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomuomadus!"
Iroonilisel kombel võib see väike lugu kõlada naljana, ent tegelikult on tegu praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpse kirjeldusega. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge võtnud vastu "soovahetuse" idee ja ühes sellega protseduuri, mis ei tee midagi muud kui moonutab patsiendi keha tema segaduses tunnete rahustamiseks.
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon põlistab hulluse
Äsjases sõnavõtus selle teema kohta on Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) pisut pehmendanud oma tooni nende psühholoogide vastu, kes praktiseerivad homoseksuaalselt käituvate inimeste ümberorienteerimise teraapiat. Sellegi poolest väidetakse, et "vastupidiselt seksuaalse orientatsiooni muutmise õigustajate ja praktiseerijate väidetele on tõestusmaterjal psühholoogilise sekkumise kasutamise heakskiitmiseks seksuaalse orientatsiooni muutmisel puudulik."
APA keeldumine enda positsioonile vastukäiva, kuid aina tugevneva tõestusmaterjali tunnustamisest on järjekordne meeldetuletus sellest, kui juurdunud on seksuaalse hedonismi ideoloogia organisatsiooni juhtkonna seas.
Viimastel aastatel on asjatundjate poolt retsenseeritud väljaannetes avaldatud mitmeid uurimusi, mis näitavad, et hulgaliselt patsiente, kes osalesid vabatahtlikult teraapias oma seksuaalse orientatsiooni muutmiseks, on edukad ja tulemustega rahul. Ühendatuna arvukate homoseksuaalse eluviisi mahajätnud inimeste isiklike tunnistustega, on seda praktikat toetav tõendusmaterjal lausa ülevoolav.
Sellegipoolest teatab APA juhtkond oma uues aruandes, et kõik need uurimused võib tähtsusetuks tunnistada, sest nende sõnul "ei ole viimase aja (1999–2007) uurimused kooskõlas metodoloogiliste standarditega, mis lubaksid teha järeldusi tõhususe või ohutuse kohta."
Niisiis vabaneb aruanne mugavalt viimastest uurimustest selles vallas – nimelt neist, mis õõnestavad APA positsiooni. Ainsad järelejäävad uurimused on need, mis tehtud enne parandusliku teraapia liikumise tagasitulekut, 1970. aastatel, kui APA väitis, et homoseksuaalsus ja sodoomia ei olegi tegelikult ebatervislikud. Uued uurimused lükatakse tagasi, eelistades neid, mis on praegu juba üle kolmekümne aasta vanad ja kehtivad terapeutiliste praktikate kohta, mida enam ei kasutata.
Meditsiinikoolide standardteksti Essential Psychotherapy and its Treatment autorid APA juhtkonnaga aga ei nõustu ja ütlevad, et uuemad uurimused tõestavad seksuaalse ümberorienteerimise teraapia ohutust.
Uusim väljaanne (2009) märgib leheküljel 288, et "ehkki paljud vaimse ravi pakkujad ja professionaalsed assotsiatsioonid on väljendanud märgatavat skepsist selle suhtes, et seksuaalset orientatsiooni saaks psühhoteraapiaga muuta, eeldades, et terapeutilised ümberorienteerimispüüded teeksid kahju, on hiljutine empiiriline tõendusmaterjal näidanud, et homoseksuaalsust saab motiveeritud klientide puhul tõepoolest terapeutiliselt muuta ja et ümberorienteerimisteraapiad ei tekita üritamise korral emotsionaalset kahju (nt Byrd ja Nicolosi, 2002; Byrd jt, 2008; Shaeffer jt, 1999; Spitzer, 2003)."
APA viimane aruanne, koostatud pikaajalise homoseksualismi toetava tegevuse poolest tuntud psühholoogidest koosneva rakkerühma poolt, esitab "teaduslike faktidena" ka seda, et "samasooline seksuaalne külgetõmme, käitumine ja orientatsioon per se on normaalsed ja positiivsed inimese seksuaalsuse variandid – teiste sõnadega, need pole vaimsete või arenguliste häirete tunnused" ja "ükski empiiriline uurimus või asjatundjate poolt retsenseeritud uuring ei toeta samasoolise orientatsiooni sidumist perekondliku väärtalitluse või traumaga."
Need uskumatud väited virutavad vastu vahtimist enam kui sajandi kestnud uurimistööle ja kliinilisele vaatlusele, mis näitavad, et paljuski tuleneb homoseksuaalne käitumine puudulikest perekondlikest suhetest ja on seotud paljude erinevate haiguste ja patoloogiliste käitumistega.
Uurimused on näidanud, et homoseksuaalselt käituvad inimesed pärinevad ebaproportsionaalselt tihti peredest, kus poegadel või tütardel puudub terve suhe ühe või mõlema vanemaga (vt siit), või situatsioonidest, kui homoseksuaalselt käituvat inimest kasutas lapsena seksuaalselt ära samasooline täiskasvanu.
Homoseksuaalne käitumine on statistiliselt seotud hulga haiguste, häirete ja patoloogiliste käitumistega, sealhulgas suguhaigused ja muud haigused, juhuslikud vahekorrad ja ebastabiilsed suhted, ärevushäired, depressioon ja enesetapp, alkoholism ja narkomaania, koduvägivald, pedofiilia ning varane surm.
Isegi Geide ja Lesbide Meditsiiniline Assotsiatsioon tunnistab, et homoseksuaalselt käituvad inimesed kannatavad ebaproportsionaalselt palju haiguste ja enesehävitusliku käitumise tõttu.
Kuigi homoseksuaalide juhtkond APA-s üritab neid asjaolusid seletada, väites, et neid põhjustavad sotsiaalne häbimärgistamine või muud faktorid, kõlavad nende väited õõnsalt. Paljud häbimärgistatud ühiskonnagrupid ei ilmuta mingeid homoseksuaalidele omaseid patoloogilisi suundumusi, ja need suundumused ilmnevad isegi riikides, kus ollakse homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes väga tolerantsed, näiteks Hollandis.
Homoseksuaalsus kaitsepositsioonil
Kõigest hoolimata on juba aruande olemasolu ise tõestuseks, et praegu APA-s võimul olev homoseksuaalide klikk on kaitsepositsioonil ja püüab psühholoogia paradigmana säilitada oma seksuaalse sallivuse ideoloogiat.
Pärast hedonistlikule eetikale allaheitmist 1970.–1980. aastatel on Ameerika psühholoogia praktika muutunud patsientidele vahendiks enese rahustamiseks ja lepitamiseks oma enesehävitusliku, mõistusevastase ja nartsissistliku käitumisega. Patsiendid maksavad "eksperdile", et too nende südametunnistust rahustaks, kinnitades, et "teadus" on nende poolel.
Praegu on aga kasvav hulk vaimse tervise eksperte, kellelt poliitilised aktivistid 1970ndatel nende asutused varastasid, tõelise teaduse ja patsientide tervise nimel tagasi ametisse asumas.
Endine APA president dr Robert Perloff on avalikult toetanud Riiklikku Homoseksuaalsuse Uurimise ja Ravimise Organisatsiooni (National Organization for the Research and Treatment of Homosexuality, NARTH) – suurimat Ameerika organisatsiooni, mis on pühendatud soovimatute homoseksuaalsete kirgede ravile – ja on APA sellise ravi vastase kampaania hukka mõistnud.
"SSA – s.t samasoolise seksuaalse külgetõmbe (Same Sex Attraction) – heteroseksuaalsuseks muutmiseks tehtavate pingutuste vastaste ideoloogia ei tohi, ei tohi saada takistuseks neile homoseksuaalidele, kes soovivad oma elu elada heteroseksuaalselt – valik, mis on vaieldamatult nende teha," ütles ta videosalvestatud seisukohavõtus, mida näidati NARTH-i 2008. aasta koosolekul.
Dr Robert Spitzer, keda on nimetatud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioonis 1970. aastatel toimunud homoseksuaalsuse normaliseerimise arhitektiks, kutsus esile homoseksuaalide kogukonna raevupurske, kui tunnistas 2001. aastal, et ta enda uuringud olid teda veennud, et seksuaalse ümberorienteerimise teraapia võib olla efektiivne.
Tema uurimuses, mis avaldati aastal 2003 ekspertide poolt tunnustatud ajakirjas Archives of Mental Health, leiti, et enamusel tema 247 inimesest koosnevast valimist olid tekkinud heteroseksuaalsed ihad või nad lakkasid olemast valdavalt homoseksuaalsed vaid üheaastase teraapia järel. Ükski uuritavatest ei kurtnud, et oleks protsessi käigus kuidagi kannatada saanud.
Pärast oma töö esitamist 2001. aastal Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioonis ütles Spitzer: "Inimesed, keda ma intervjueerisin, on mind veennud… paljud neist… on teinud läbi olulisi muutusi teel heteroseksuaalseks saamise poole. Ma alustasin neid uuringuid skeptiliselt. Nüüd väidan ma, et need muutused on püsivad."
Protesteerinud on ka teised psühhiaatria ja psühholoogia tuntud isikud, sealhulgas dr Jeffrey Satinover, psühhiaater ja füüsik, kes on Kongressi ees parandusliku teraapia kasuks tunnistanud ja mõistnud oma raamatus "Trojan Couch" hukka vaimse tervise eest hoolitsevate alade kaaperdamise, mida teevad homoseksualismi ideoloogid.
"Mõned mu psühhiaatritest ja psühholoogidest kolleegidest on kudunud endale oma illusoorse autoriteedi rüü ja kuulutanud viimased 35 aastat avalikkuse ees doktriine, mis sõltuvad autoriteedist, mis tuleneb avalikkuse usust, et need rüüd eksisteerivad," sõnas Satinover hiljutises intervjuus.
"Diagnostiline muutus – homoseksuaalsuse kui ametliku häire eemaldamine Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni "Vaimsete häirete diagnostilisest ja statistilisest käsiraamatust" (Diagnostic and statistical Manual of Mental Disorders, DSM) aastal 1973 – on muutus, millega paljud lepivad kui vaieldamatuga, hoolimata faktist, et see põhines täielikult väljamõeldistel," lisas ta.
"Küsimus pole ainult homoseksuaalsuses," ütles Satinover, "vaid pigem igasugustest seksuaalsetest piirangutest vabanemisel. See on tuhandeid aastaid olnud üks inimkultuuri küsimusi… Nüüd on meil moraalsest kompassist nii vähe alles, et, oleme tõesti täiesti avamerel. Me oleme piiramatute instinktiivsete käitumiste tõusuvee poolt minema uhutud, ning kõik need käitumismaneerid kannavad silti "OK", sest kellelgi pole enam arusaamist sellest, mis on õige ja mis vale."
Quo vadis, psühholoogia?
Debatt homoseksuaalsuse parandusliku teraapia üle on sügavam kui see teema üksi. See on väidetavalt debatt kogu psühholoogia tuleviku üle.
Kuigi on märke, et kasvav hulk vaimse tervise eksperte hakkavad homoseksuaalset käitumist ja seksuaalse orientatsiooni teraapiat puudutavaid fakte selgema pilguga nägema, on ka teisi märke, mis kuulutavad sellele tegevusalale süngemat tulevikku.
1998. aastal avaldas APA kolme Temple'i, Pennsylvania ja Michigani ülikooli psühholoogiauurija teadustöö, mis väitis, et täiskasvanu ja laste vahelise seksuaalsuhte "negatiivne potentsiaal" oli "ülehinnatud" ja et "valdav enamus nii meestest kui naistest ei teatanud, et oleksid kogenud oma lapsena kogetud seksuaalsest ahistamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi". See väitis isegi, et suur hulk ohvreid pidas oma kogemusi "positiivseteks", ja soovitas väljendi "lapse seksuaalne ahistamine" asendada väljendiga "täiskasvanu-lapse seks".
APA mitte ei lasknud ainult seda tööd läbi oma ekspertide kontrollist, kus see mitmete organisatsiooniga seotud psühholoogide poolt heaks kiideti, vaid ka lausa avaldas selle oma ajakirjas Psychological Bulletin. Veel enam, kui raadi jutusaate juht dr Laura Schlessinger ja mitmed peretpooldavad grupid vastuväiteid esitasid, kaitses organisatsioon seda artiklit terve aasta jooksul. Seda kaitses ka Ameerika Teaduse Edendamise Assotsiatsioon (American Association for the Advancement of Science), teatades judinaid tekitaval kombel, et "ei näinud mingeid selgeid tõendeid autorite poolt ebasobiva metodoloogia kasutamise või muude küsitavate tegevuste kohta."
Kuigi juba sisupaljas hullumeelsus ja hävituslikkus oleks pidanud APA-t artiklit avaldamast takistama, avaldasid organisatsiooni juhtivad seksuaalsed vabamõtlejad vaid summutatud vabanduse, sedagi alles siis, kui vaidlusega ühines USA Kongress ja väljastas pretsedenditu resolutsiooni, mis uurimuse hukka mõistis.
Selle töö avaldamine oli vaid üks näide hullusest, mis on vaimse tervise eksperte tunnustatud ajakirjades vallanud. Üks töö kolmest autorist, Robert Bauserman, on avaldanud mitmeid pedofiiliat propageerivaid "uurimusi", sealhulgas üks praegu ilmumise lõpetanud ajakirjas Paidika, The Journal of Paedophilia, mille autorid tunnistasid, et on pedofiilid.
1998. aasta artikli ilmumisest peale on Bauserman ja ta kaasautor Bruce Rind jätkanud laste seksuaalset ahistamist toetavate artiklite kirjutamist, ning need artiklid on ilmunud sellistes peavoolu ajakirjades nagu Archives of Sexual Behaviour (2001) ja Clinical Psychology (2003). Nähtavasti peetakse psühholoogia alal Bausermani ja Rindi töid sobivaks ja nende avaldamist kavatsetakse jätkata.
Teine laste seksuaalse ahistamise toetaja ja kaitsja, kellele on vaimse tervise alal osaks saanud heakskiit, kinnitus ja tunnustus, on dr Theo Sandfort, hetkel Colombia ülikooli kliiniliste sotsiomeediliste teaduste kaasprofessor. 1981. aastal avaldas Sandfort uurimuse, mis väitis, et noored, 10-aastased poisid kogesid "seksuaalsuhteid" täiskasvanutega kui "positiivseid".
Olles Hollandis Utrechti ülikooli gei- ja lesbiuurimuste osakonna uuringuprogrammi kaasdirektor, intervjueeris Sandfort kahtkümmend viit poissi vanuses 10–16, kes olid sellistes "seksuaalsuhetes" – s.t täiskasvanud ahistasid neid seksuaalselt. Tegelikult viisid ahistajad Sandforti ise oma ohvrite juurde, et ta saaks neid küsitleda. Kui ohvrid Sandfortile oma "positiivseid" vastukajasid andsid, kirjutas ta need korralikult üles.
"Praktiliselt kõik poisid kogesid seksuaalset kontakti ennast positiivselt," kirjutas Sandfort vähimagi irooniata.
Tõsiasi, et Sandfort propageeris alaealiste seksuaalset ärakasutamist ahistajate endi abiga, ei paistnud teda häirivat. See ei häirinud ka tema tookordseid tööandjaid Utrechti ülikoolis. See ei häirinud ka prestiižset Colombia ülikooli, mis andis talle hiljem professorikoha, isegi pärast seda kui ta jätkas selliste artiklite kirjutamist nagu "Pedofiilsed suhted Hollandis: Alternatiivsed elustiilid lastele?" ja raamatuid nagu "Seksuaalsus lapsepõlves: Normaalne seksuaalne käitumine ja areng" (2000).
See ei näi häirivat ka APA-t, mis on nimetanud Sandforti oma organisatsiooni liikmeks alates 2002. aastast.
Laste seksuaalset ahistamist kaitsvate vaimse tervise ekspertide kaitsmine ja isegi toetamine on õudusttekitav, kuid etteaimatav samm allakäiguteel mööda seksuaalse hedonismi libedat kallakut, mille APA võimud on omaks võtnud. See ei ähvarda mitte ainult homoseksuaale, keda petavad ahvatlevad väited, et nende orientatsioon pole üldsegi põhjus muretsemiseks, vaid ka psühholoogiat ja psühhiaatriat ennast.
Praeguse homoseksuaalsuse üle käiva teadusliku lahingu tulemus võib määrata kogu vaimse tervise ala tuleviku. Kas nad suudavad pervelt tagasi pöörata või sööstavad kuristikku? Ja mis saab ühiskondadest, kes nende nõu järgivad?
Artikkel avaldati algselt portaalis LifeSiteNews.com.