Hundi kujutis Püha Peetruse basiilikal, 8. detsember 2015. Foto: Stefano Rellandini, Reuters/Scanpix

Itaalia katoliiklasest ajaloolane ja publitsist Roberto de Mattei vaatleb oma artiklis 8. detsembril Vatikanis korraldatud suurejoonelist spektaaklit ja nendib, et Jumalaema suurpühal kallati San Pietro ehk katoliikluse üks peamistest pühakodadest üle panteistliku uuspaganluse valevalgusega.

Pilt, mis jääb meenutama erakorralise Halastuse juubeliaasta avamist, ei ole antitriumfalistlik tseremoonia, mille paavst Franciscus pidas 8. detsembri hommikul, vaid hoopis selle päeva lõpetanud ambitsioonikas spektaakel "Fiat lux: heites valgust meie ühisele kodule" (fiat lux: saagu valgus – tlk), mis ujutas Püha Peetruse basiilika fassaadi ja kupli üle valgusvihkude ja helidega.

Maailmapanga toel korraldatud vaatemängu kestel projekteeriti Peetri kirikule lõvide, tiigrite ja leopardide gigantsed kujutised – kirikule, mis on ehitatud Nero aegse tsirkuse rusudele, kus raevukad metselajad kunagi kristlasi õgisid. Valgusemängu tõttu tundus basiilika end ümber keeravat, vajuma hakkavat ja hajuvat, sellal kui tema fassaadile ilmusid meriroosahvenad ja merikilpkonnad, pannes püsivuse kaotanud kirikuhoone otsekui veelduma. Ümber kirikukupli lendlesid tohutusuur öökull ja veidrad tiivulised valgusolendid, edasirühkivad budistlikud mungad aga tundusid näitavat ristiusule alternatiivset pääseteed. Mitte ühtki ususümbolit, mitte ainsamatki viidet kristlusele. Kirik taganes "kõrgeima looduse" ees.

Andrea Tornielli kirjutas, et me ei peaks laskma ennast sellest häirida, sest sajandite jooksul on paljud kunstnikud Püha Peetruse haua läheduses rikkalikku faunat kujutanud – nagu dokumenteerib kunstiajaloolane Sandro Barbagallo oma raamatus "Loomad religioosses kunstis. Püha Peetruse basiilika" (Vatikan, 2009). Aga kui Püha Peetruse basiilika olekski "püha loomaaed", nagu nimetatud teose autor seda kohatult määratleb, siis mitte selle pärast, et kirikus kujutatud loomad on suletud pühasse ruumi, vaid seetõttu, et neile on antud transtsendentne tähendus.

Kristluses ei jumalikustata loomi, kuid hinnatakse nende otstarvet, milleks on Jumala poolt määratud seisund inimese teenistuses. Psalmides öeldakse: "Sa tegid ta [inimese] pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, lambad, kitsed ja härjad, kõik, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub" (Ps 8:7–9). Jumal on seadnud inimese kogu loodu tipuks ja valitsejaks, kellele on allutatud kõik, kuni ta kõik Jumalale allutab, tegutsedes korrastatud maailma esindajana (1Ms 1:26–28). Jumal on universumi lõppsiht, kuid füüsilise universumi esmane lõppsiht on inimene. "Teatud mõttes oleme ka meie kõikide asjade lõppsiht," ütleb Püha Thomas Aquinost (II Sent, d. 1, q. 2, a. 4), sest "Jumal tegi kõik asjad inimese jaoks" (Super Symb. Apostolorum, art. 1).

Kristlik sümboolika omistab muuhulgas ka loomadele sümboolse tähenduse. Kristlus ei tegele ei loomade väljasuremise ega nende heaoluga, vaid nende olemasolu kõrgeima ja sügavaima tähendusega. Lõvi sümboliseerib jõudu ja tall leebust, meenutamaks meile erinevate vooruste ja selle täiuse olemasolu, mida vaid Jumal omab nende terviklikkuses. Maa peal eksisteerival loodud asjade ja olendite määratul skaalal alates anorgaanilisest mateeriast kuni inimeseni on olemus ja seesmine täius, mis leiab väljenduse sümbolite keeles.

Keskkonnaideoloogiat esitatakse kui nägemust maailmast, mis pöörab selle hierarhia peapeale, kõrvaldades Jumala ja tõugates troonilt inimese. Inimene tehakse loodusega täiesti võrdseks ja asetatakse sellega vastastikkuse sõltuvuse suhtesse – mitte ainult loomadega, vaid ka inimest ümbritseva keskkonna mitteloomsete komponentidega: mägede, jõgede, merede, maastiku, toiduahela ja ökosüsteemiga. Seesuguse kosmoloogilise eelduse visiooniks on kõikide inimest ja maailma eraldavate piiride kaotamine. Planeet Maa koos oma biosfääriga moodustab teatavas mõttes unitaarse kosmilis-geoloogilis-ökoloogilise terviku. Sellest saab midagi enamat kui "meie ühine kodu" – ta kujutab endast jumalust.

Viiskümmend aastat tagasi, kui lõppes Teine Vatikani kirikukogu, ilmus välja tolle ajajärgu dominantne teema: eripärane "inimesekultus", millele vihjab Jacques Maritaini formuleering "terviklik humanism". (Selle all on mõeldud n-ö kristlikku humanismi, mis erinevalt sekulaarsest humanismist arvestab ka inimese vaimse poolega – tlk). Sellise pealkirjaga Prantsuse filosoofi raamat pärineb aastast 1936, kuid saavutas oma suurima mõju alles siis, kui üks selle kõige innukamaid lugejaid, Giovanni Battista Montini, kellest sai paavst Paulus VI, tahtis selle võtta oma pontifikaadi kompassiks. 7. detsembril 1965 meenutas Paulus VI missal peetud jutluses, et Teisel Vatikani kirikukogul põrkusid "inimeseks saanud Jumala religioon" ja "ennast Jumalaks teinud inimese religioon (sest seda see on)".

Viiskümmend aastat hiljem oleme tunnistajateks sellele, kuidas "terviklik humanism" on muutumas "terviklikuks keskkonnaideoloogiaks" ja inimõigused looduse õigusteks. 16. sajandil lükkas humanism antropotsentrismi nimel tagasi keskaegse kristliku tsivilisatsiooni. 20. sajandil aga kukkus katse rajada Jumala Linna rusudele Inimese Linna traagiliselt läbi ning antropotsentrismi kristianiseerimise püüdlused "tervikliku humanismi" sildi all ei ole kuhugi välja viinud.

Inimesekultus on asendatud Maa kultusega. Antropotsentrism, mida kritiseeriti selle kõrvalekallete pärast, on asendatud uue, ökoloogia-keskse nägemusega. Gender-ideoloogia, mis hajutab igasuguse identiteedi ja asjade olemuse, sobitub hästi sellesse panteistlikku ja egalitaarsesse perspektiivi.

See on radikaalne evolutsiooniline kontseptsioon, mis langeb suurel määral kokku Teilhard de Chardini omaga. Jumal on universumi "eneseteadvus", mis arengu jooksul saab oma evolutsioonist teadlikuks. Tsitaat Teilhardilt paavst Franciscuse entsüklika Laudato si' 83. paragrahvis ei ole juhuslik – filosoofid nagu Enrico Maria Radaelli ja Arnaldo Xavier da Silveira on juhtinud tähelepanu kohtadele, mis pole katoliikliku traditsiooniga kooskõlas. Ja vaatemängu Fiat lux esitleti kui keskkonnaideoloogilist manifesti, mis pidi tõlkima entsüklika Laudato si' kujutiste keelde.

Liberos määratles Antonio Socci seda "gnostilise, uuspaganliku sceneggiata'na, millel on otsene ideoloogiline, antikristlik sõnum", juhtides tähelepanu sellele, et "Püha Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise suurpühal eelistati Püha Peetruse basiilikas Jumalaema asemel austada Ema Maad, et propageerida dominantset ideoloogiat, nimelt kliima- ja keskkonnaideoloogilist, uuspaganlikku ja uusmaltusiaanlikku religiooni, mida toetavad maailma suurvõimud. See on vaimne profaneerimine (sest ärme unusta, et see koht on kristlike martüüriumide paik)."

Aga Alessandro Gnocchil oli Riscossa Cristianas öelda järgmist: "Niisiis – see polnud mitte ISIS, mis profaneeris kristluse südame; need polnud äärmussekularistid, kes kahjustasid katoliiklikku usutunnistust; need polnud tavapärased koprolaalia all kannatavad jumalapilkajatest kunstnikud, kes paljude kristlaste jaoks rüvetasid usu. Polnud mingit abi läbiotsimistest ega metallidetektoritest, et sulgeda vandaalidele pääs Jumala tsitadelli: nad olid juba seespool müüre ning lõhkasid oma soojast ja mõnusast kabiinist kirevavärvilise ja maailmavaatelise pommi."

Fotokunstnikud, graafikud ja reklaamikujundajad, kes lõid Fiat lux'i, teavad, mida Püha Peetruse basiilika – Kristuse müstilise ihu, see on Kiriku materialiseerunud kuju – katoliiklaste jaoks esindab. Basiilikat valgustanud valgusemängul on sümboolne tähendus, kuid vastupidine sellele, mida väljendavad kõik need suured kujud, lambid ja tuled, mis on läbi sajandite edasi kandnud jumaliku valguse tähendust. See valgus kustutati 8. detsembril. Basiilikale näidatud kujutiste ja valgusvihkude hulgast puudusid meie Issand ja Jumalaema – ja ometi oli ju tema püha (8. detsember on katoliku kirikus Püha Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise suurpüha – tlk). Püha Peetruse basiilika kallati üle valevalgusega, mille on toonud mässuline ingel – selle maailma isand ja Pimedusevürst Lucifer.

Sõnad "jumalik valgus" ei ole ainult metafoor, vaid reaalsus, nagu on reaalsus ka pimedus, mis tänapäeval maailma katab. Ja jõulupühade liginedes ootab inimkond hetke, mil öö saab valgeks nagu päev, nox sicut dies illuminabitur (Ps 139:11), ja Pärispatuta Jumalaema Fátimas antud tõotused täituvad.

Veebilehe Rorate Caeli vahendusel tõlkinud Veiko Vihuri