Mille vastu me inimesi ette valmistame, kujutades sõjapidamist nalja ja naeruga, küsib ettevõtja, sotsiaalteaduste magister ja Nõmme Raadio omanik Harry Raudvere ning pakub, et kui keegi tahab puhata militaarselt, siis ostku üheotsapilet Süüriasse, näiteks Alepposse, ja puhaku täiel rinnal.
Kuulsin sõbralt, et Valga linnas kutsutakse rahvast puhkama militaarselt. Esmapilgul arvasin, et tegu on naljaga, aga kui ta mulle edastas majaseinale riputatud üleskutse ja ma vaatasin internetist selleteemalist reklaamklippi, hakkas mul halb.
Mõtlesin endamisi, et mida paganat me teeme ja mille vastu me inimesi ette valmistame, kujutades sõjapidamist nalja ja naeruga. Kenad noored jooksevad, relvad käes, ja tulistavad teineteist lõbusalt. Keegi ei saa viga ja tegemist on tõepäraste lahingustseenide matkimisega. Pärast mängu on kõik õnnelikud, et sai kenasti ja militaarselt puhatud.
Sarnane teema on ka militaarmängudega. Saad tabamuse, tõused üles ja alustad põmmutamist otsast peale. Kuni järgmise tabamuseni. Nägin oma poega sellist mängu mängimas ja küsisin, et kas ta saab ka tegelikult aru, mis juhtub sellise inimesega, kui too saab kuulitabamuse rindu. Tabamusesaanu ei tõuse enam ja tema jaoks on kõik igavesti lõppenud.
Väikestes silmades peegeldus nõutus. "Aga isa, see on ju ainult mäng," vastas ta mulle. Leppisime kokku, et järgmise tabamuse korral lülitame mängu välja. Mõne hetke pärast oligi tabamus saadud ja mäng katki. "Kas mind pannakse nüüd mulla alla?" küsis ta ebalevalt. "Ei, praegu loomulikult ei panda, aga pärissõjas kindlasti. Ja siis oleks sinu jaoks kõik lõppenud," andsin vastuseks.
"Tule puhka militaarselt!" Tulista karistamatult oma kaaslaste pihta ja tekita eneses veendumus, et sõda ongi lustlik tegevus, kus vaenlasi langeb kui loogu, pidu ning rõõmu jääb aga ülegi! Miks me ei räägi oma inimestele, kes ei ole üle elanud sõjakoledusi, sõja tõelisest olemusest? Me näeme sõdu teleekraanil ja pealesunnitud riiklik propagandamasin korrutab pidevalt, et me oleme õilsad ning ausad, käime rahutagamisoperatsioonidel ja peame sõdu ainult teiste riikide ja rahvaste päästmiseks.
Tahaks küsida: kelle eest me neid nende kodus kaitseme? Kas praegune terrorilaine ja põgenikevool ei olegi tingitud sellest, et mõned relvaomajad on jätkanud ka päriselus sõdimist kaitsetute vastu ja sellega toonud sõja oma koju? Ülekohus kotis ei seisa ja veri nõuab vere hinda. Meie palgasõdur näeb välisoperatsioonidel võõraid maid, teisi kultuure ja huvitavaid inimesi ning… tapab neid. Miks ja mille nimel? Sellele ei ole vastust ega õigustust.
Kas tänapäeval sõjamänge mänginud noor inimene taipab, et ühel hetkel võib sõda olla tema tänaval, pommidest puruksrebitud lähedaste kehad ümberringi vedelemas? Kas taipab, mis tunne on hoida oma käte vahel viimseid hingetõmbeid tegevat kallist inimest või näha enne surma, kuidas võõrsõdurid su naist ja tütreid vägistavad?
Sõjas on võim sellel, kelle käes on relv, ja temal on oma seadused. Kas ei oleks targem jätta panustamata sõjalisele üleolekule või tingliku vaenlase heidutamisele? Ükskõik, kelle provokatsioonist sõjavanker veerema hakkab, rullib ta mitmed korrad üle Eesti, tuues enesega kaasa kõik sõjakoledused. Tundub, et seda me valitsus ootabki.
Kui keegi tahab puhata militaarselt, siis ostku üheotsapilet Süüriasse, näiteks Aleppo linna, ja puhaku täiel rinnal. Seal on kõik teenused hinnas ja olen kindel, et puhata saab täie raha eest. Kas alustaksid äkki need, kes tõid selle militaarpuhkuse-mõtte rahva ette?