Põhimõtteliselt kõik Eesti riigijuhtide kõned on taandunud tuimadeks tehnokraatlikeks operatsioonideks, suhtekorraldajatest sofistide käsitöö väljanäitusteks, kirjutab Varro Vooglaid oma repliigis, tuues esile president Putini ja president Kaljulaiu uusaastatervituste karjuva kontrasti.
Ilmselt peab nii mõnigi järgnevat tähelepanekut poliitiliselt ebakorrektseks, aga sellegipoolest soovitan teha sama, mida mina ühe tuttava soovitusel tegin – võtta mõned minutid, et vaadata president Putini uusaastatervitust ja võrrelda seda president Kaljulaiu sõnavõtuga Vabaduse väljakul. Jätkem seejuures kõrvale igasugused isiklikud sümpaatiad-antipaatiad ja poliitilised hoiakud ning keskendugem eelarvamusteta üksnes kõnede sisule ja vormile.
Tõele au andes tuleb isegi kõige paadunumal venevihkajal või programmilisel Kremli-kriitikul tunnistada, et kui ühes kõnes räägib inimene, siis teises justkui robot; kui ühes on siiras ja südamlik sisu, siis teises üksnes loosungid; kui ühes üleüldse räägitakse rahvaga, siis teises tegeletakse tehisliku poliitilise kommunikatsiooniga.
Seal, kus Putin räägib perekondlikkusest ja perekondade ühtehoidmise olulisusest, lasterikkusest kui suurimast kingitusest, isamaa-armastusest, ühtehoidmisest ja hoolivusest, venitab Kaljulaid pingutatud naeratusega sõnu Euroopa Liidust ja NATO-st ning pajatab arulagedat juttu sellest, kuidas igaühe mõte lugevat, kuidas meie ühiskond olevat meie kõigi tegude summa ja kuidas kõigi inimeste võimalused teha midagi suurt olevat korraga saanud Eestis võrdseks.
Kõige hullem on seejuures asjaolu, et Putini kõne kutsub end kuulama ja seda on lihtne uskuda, samal ajal kui Kaljulaiu kõne on äratuntavalt võlts ja sellisena ka ilma igasuguse potentsiaalita kellegi südant kõnetada.
Ma ei tea, kes on kirjutanud ühe või teise kõne, aga küsimus ei ole selles, et üks kõne on natuke parem kui teine, vaid selles, et siin ei teki võrdlusmomentigi. Kõige hullem on seejuures asjaolu, et Putini kõne kutsub end kuulama ja seda on lihtne uskuda, samal ajal kui Kaljulaiu kõne on äratuntavalt võlts ja sellisena ka ilma igasuguse potentsiaalita kellegi südant kõnetada. Bürokraadile võib anda rahvajuhi tiitli, aga sellest hoolimata jääb ta ilma sisulise autoriteedita bürokraadiks, sest autoriteet võrsub inimese sisust, mitte tema tiitlitest.
Tähelepanuväärne on ka see, et Putini kõnele järgnes suurelt, vägevalt ja väärikalt vabas õhus esitatud riigihümn – jah, riigihümn, mis meil jäeti teatavasti rahvusringhäälingu, presidendi kantselei ja linnavalitsuse kokkuleppel mängimata, kuna see polevat vabaõhuüritusel kohane.
Kokkuvõttes tulebki nii välja, et naaberriikides saadakse suurepäraselt hakkama asjadega, mis meie juhtidele käivad üle jõu, olgu jutt hümni mängimisest-laulmisest või presidendi poolt vähegi arvestatava kõne pidamisest. Kõige hullem on seejuures tõsiasi, et nüüdseks oleme jõudnud nõukogude ajaga sarnanevasse olukorda, kus ilmselt mitte keegi ei ootagi enam, et üksi poliitiline juht suudaks või tahaks rahvaga ausalt, siiralt, lihtsalt ja inimlikult rääkida, puudutades inimeste südant, selle asemel et kanda ette ideoloogilist programmi.
Olgu jutt presidendist, peaministrist või riigikogu esimehest – iga viimane kui kõne on taandunud teflonlikult tuima ja võltsi ilmega ettekantud tehnokraatlikuks operatsiooniks, suhtekorraldajatest sofistide põhimõttelageda käsitöö väljanäituseks. See omakorda panustab pidevasse rahva võõrdumisse oma riigist, mille tunnistajaks oleme juba pikemat aega. Olgem ausad, niimoodi jätkates ei ole erilist mõtet koos president Kaljulaiuga Eesti Vabariigi 200. aastapäeva juubelipidustustest fantaseerida.
Pole just ilus tõdemus, millega Eesti Vabariigi juubeliaastasse astuda, aga mis parata. Fakt on see, et elame taas justkui okupatsiooni tingimustes, kus rahval ja poliitilisel juhtkonnal on üha vähem ühisosa. Kontrastis teistes riikides toimuvaga torkab see eriti teravalt mitte ainult silma, vaid ka südamesse – seda enam, et asjade niisuguses seisus pole mitte midagi paratamatut.
Inimesed on hümni ärajätmise pärast nördinud: kellele seda juubeliaastat üldse korraldatakse?