Samasooliste “abielu” ei mõjuta teid kuidagi, öeldi kristlastele. Kristlike pagariäride sulgemine oli juba päris halb, aga raamatute keelamine – see on hoopis uus reaalsus, kirjutab Jonathon van Maren.

2010. aastal avaldati dokumentaalfilm “8: The Mormon Proposition”, millega taheti paljastada mormoonide rahastus ja aktivism, mis oli eduka Propositsioon 8 kampaania taga, eesmärgiga tühistada samasooliste “abielude” õiguslik tunnustamine Californias.

Dokumentaalfilmi autorid püüdsid kõikvõimalike valguse- ja helitrikkidega näidata, et mormoonid ja nende liitlased on nurjatud ja vihkamist täis inimesed ning tõstsid esile mitmed samasoolised paarid, keda Propositsioon 8 vastuvõtmine mõjutaks. Kuna vasakpoolse filmi kohta on selline lähenemine üsna tavapärane, ei pööranud ma sellele toona suuremat tähelepanu.

Sellest filmist meenub mulle sageli intervjuu nn homoõiguste aktivistiga, kes kritiseeris samasooliste “abielude” vastaste väiteid usuliste vabaduste piiramisest, vanemlike õiguste ohustamisest ning LGBT materjalide lisamisest koolide õppekavadesse. Need inimesed valetavad ja nad teavad, et nad valetavad. See ei ole absoluutselt tõsi, kinnitas aktivist intervjueerijale veendunud nördimusega.

Nüüdseks on see dokumentaalfilm kaheksa aastat vana ning iga viimane kui asi, mille eest samasooliste “abielu” vastased hoiatasid, on saanud tõeks. Muidugi on LGBT aktivistid edasi liikunud ja oma pettused unustanud. See oligi nende enamiku plaan.

California on olnud seksuaalse revolutsiooni seadustesse raiumise eesliinil juba mõnda aega, kuid miski ei ole olnud nii hirmuäratav kui seaduseelnõu 2943 vastuvõtmine California esinduskogus eelmisel nädalal. Et mitte paista lihtsalt hirmuõhutajana, tsiteerin pärast põhjalikku uurimist siinkohal ajakirja National Review alati tasakaalukat kolumnisti David Frenchi, kes on juhtumisi ka jurist. Tema kokkuvõte olukorrast on, kui päris aus olla, lihtsalt jahmatav:

“Eelnõu 2943 teeks osalemise “tehingus, mille plaanitud või tegelikuks tulemuseks on toodete või teenuste müük või laenamine kliendile”, mis reklaamivad, pakuvad osalust või osalevad “indiviidi seksuaalse orientatsiooni muutmise katses”, “ebaseaduslikuks äritegevuseks”.

Eelnõu defineerib seejärel “seksuaalse orientatsiooni muutmise katse” kui “mistahes tegevuse, mille sihiks on muuta indiviidi seksuaalset orientatsiooni. Sealhulgas katsed muuta käitumist või soolist eneseväljendust, või kõrvaldada või vähendada seksuaalset või romantilist külgetõmmet või tundeid samast soost indiviidi suhtes”.

See on erakordselt radikaalne. Kristlik õige usk on lihtne – inimese ihadele (nende “orientatsioonile”) vaatamata on õige käitumise standard kristallselge. Seks kuulub ainult mehe ja naise vahelisse abielusse. Mis puutub “soolisse eneseväljendusse” [gender expression], siis ei ole vahet sotsiaalsel [gender] ja bioloogilisel [sex] sool, ja kristlik vastus soodüsfooriale on kaastunne ja ravi, mitte järeleandmine ja [kirurgiline] sandistamine.”

Sisuliselt kriminaliseerivad California seadusandjad igasuguse kristliku reaktsiooni samasoolisele kiindumusele – isegi kui kiindumust kogev mees või naine soovib sellest vabaneda. On oluline märkida, et ajal kui teised Põhja-Ameerika seadusandlikud kogud on teinud sarnaseid samme, võib California seadusest saada kanaarilind söekaevanduses, sest see on seni nähtust oluliselt radikaalsem ja piiravam. Nagu French täheldab:

“Keegi ei kahtle, et kristlik õige usk on vastuoluline. Keegi ei kahtle, et selle õpetused seksuaalmoraalist on järjest ebapopulaarsemad. Kuid nad on jätkuvalt põhiseaduslikult kaitstud, ja ühegi osariigi seadusandlus ei tohiks keelata “toodet” (nagu raamatut) või “teenust” (nagu nõustamist), mis esitab neid argumente tahtelistele, nõusoleku andnud klientidele. Tegelikult kindlustaks seadus seksuaalrevolutsioonilise “õige usu”, mis liiga tihti teeb kahju samadele inimestele, keda püüab kaitsta.”

Lugege tähelepanelikult, mida French siin ütleb – ja seda küllalt selgesõnaliselt –, et California keelab seksuaalsuse kristlikku käsitust toetavate raamatute müügi. Kui kristlased oleksid enne samasooliste “abielu” ülemkohtulikku pealesurumist kõigile viiekümnele osariigile hoiatanud, et maailmavaatelised progressiivid hakkavad seda võitu kasutama raamatute keelamiseks, oleks kristlasi mõnitatud ja naeruvääristatud kui vihkavaid hirmuõhutajaid. Samasooliste “abielu” ei mõjuta teid kuidagi, öeldi kristlastele. Lihtsalt ela ja lase elada. Ja nüüd püüavad nad keelata raamatute müüki, millega sisuga nad ei nõustu.

Ma tunnistan, et mõnede samasooliste “abielu” pooldavate aktivistide jaoks oli see vastik – nagu näiteks Andrew Sullivan ja Jonathan Rauch. Aga isegi need kaks – mehed, kes pühendasid aastaid samasooliste “abielu” seadustamise kampaaniale – on nende toetuse tõttu sõna- ja usuvabadusele laiema LGBT liikumise poolt tõrjutud ja marginaliseeritud. Veel halvaendelisemalt paljastas Sullivan, et kui ta püüdis neid vabadusi konverentsidel rõhutada, avastas ta, et LGBT aktivistid ei pea usuvabadust isegi paikapidavaks ideeks – vaid arvavad, et see on lihtsalt mugav ettekääne kitsarinnalisuseks.

Me peaksime tähelepanelikult jälgima Californias toimuvat ja LGBT aktivistide reaktsiooni sellele. Ma tõemeeli arvan, et see seadus toimib kui kanaarilind söekaevanduses ja aktivistid püüavad teistes seadusandluslikes piirkondades samuti midagi sarnast läbi suruda, kui nad usuvad, et see võib läbi minna ja leida kohtus toetus (ei peaks leidma, aga kes teab?).

Kristlike pagariäride sulgemine oli juba päris halb. Aga raamatute keelamine – see on hoopis uus reaalsus.

Portaalist LifeSiteNews.com tõlkinud Oto Tuul

Päisefotol: politseinik San Francisco homoparaadil (Scanpix)

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 2 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!