Raport abordisõjatandrilt

Iiri referendumi eel, hoone seinal on tekst: "Naise keha, naise otsus". Foto: Scanpix

Inimõiguste ja liberaalsete vabaduste eest seisva väljaande Helsingin Sanomat kajastust Iirimaa abordireferendumi teemal kommenteerib Roland Tõnisson.

24. mail avaldas Objektiiv Martin Vaheri tõlkes väga olulise artikli Jonathan van Marenilt. See ilmus päev enne seda, kui Iirimaal peab rahvas juba viiendat korda hääletama abordiseaduse muutmise vastu. Ehk – mõrvarliku aborditööstuse teenistuses olevad tegelased ja ettevõtted, sealhulgas ajakirjandus, ei taandu, vaid jätkavad oma pealetungi, kuni eesmärk on saavutatud – pattu ei nimetata enam patuks ja inimene võib enda silmis seaduslikult heita Looja loodusele väljakutse, sundides looduse armu paluma, nagu sellest hiljuti unistati veel Nõukogudemaal.

Tänase seisuga (24.05) ei räägi Eesti õukonnameedia tulevast sündmusest midagi. Põhjanaabrite suurim leht Helsingin Sanomat (HS) on aga rubriigis “Välismaa” pühendanud paberväljaandes olulisima loo just nimelt sellele ja on sellisena heaks näiteks globalistliku meedia võtetest. Netiväljaandes on see pealkirjastatud järgmiselt: “Iirimaal on lehmalgi rohkem õigusi kui naisel, sest abordikeeld on peaaegu tingimusteta”. (Jääb selgusetuks, kas Iirimaal on nimetud koduveistel vaba juurde pääs aborditeenusele?) Esimeste seas mainitakse ära paremtsentrist peaminister Leo Varadkar, kes võitleb valitsuse võimaluse eest esitada parlamendile uut, endisest (praegust seadust nimetatakse artiklis juba “endiseks”) liberaalsemat (liberaalsus: see on kui “leninism” endisel ajal ja selle lisamine ettevõtmisele või arvamusele peaks juba eos välistama igasuguse kriitika) abordiseaduse muutmise eelnõu.

On hea kõrvutada omavahel van Mareni ja HS-is avaldatut. HS-i paberväljaandes avaldatud lugu pealkirjaga “Enne abordihääletust kaigub Iirimaal: “mõrvar!”” võib näida isegi neutraalsena, ent on ometigi üles ehitatud selliselt, et jää kahtlust, kes on selles loos “hea” ja kes on eksinud “healt teelt liberaalsete inimõiguste poole.” Siin on ära toodud ka van Mareni nimetatud Savita Halappanavari juhtum, mis asetab abordikeeluseaduse eriti halba valgusse. HS väidab, et Savita Indias elavad vanemad on nüüd Iirimaal võitlemas seadusekummutajate poolel. Lugu ise on illustreeritud kuue fotoga. Kahel väikseimast neist, viimastel, on kujutatud kahte abordiseaduse pooldajat ehk muutuste vastustajat. Nad kannavad riietusel märke sõnaga “NO” ehk siis on eitaval seisukohal abordiseaduse muutmise suhtes. Neile antakse isegi paari lause ulatuses sõna.

Kahel veidi suuremal fotol on kujutatud kõrvutiasuvaid “eitajate” ning “jaatajate” agitatsiooniplakateid. Eelneb veel foto kahest isikust, kes võitlevad tüüpilise feministide õiguse eest ise otsustada, mida oma kehaga teha. Nendeks edumeelseteks inimesteks on Trinity College’i õppejõud ja üliõpilaskonna esindaja. HS märgib kahetsusega ära, et need mõistvad inimesed (“Meil on aeg usaldada naiste valikuid”) on saanud häirivalt ahistavaid telefonikõnesid, ent ei kaota lootust, et reedel tõuseb ka Iirimaa valgustatud lääneriikide väärikasse seltskonda: “Iirimaal on lehmadelgi rohkem õigusi kui naistel.”

Järgmisel suuremal fotol on kujutatud kahte abordiõiguse eest võitlevat naist, kes on HS sõnul kogenud verbaalset vägivalda ja seksuaalset ahistamist ehk käperdamist tagurlike katoliiklaste poolt. HS ei kahtle nende õigluse eest kannatavate naiste sõnades ning toob need ära värvikalt, väidete õigsust kontrollimata.

Veerand kogu artikli pinnast on aga kaetud kena fotoga valgetes rõivastes naistest, kelle selgadele on kinnitatud inglitiivad. Tegemist on liikumisega “Angels4Yes”, mille asutajal Maria Flemingil sai mõõt täis siis, kui abordivastustajad riputasid fotosid lõigutud loodetest ühe sünnitushaigla naabrusesse. (Kas ei peaks me pigem siiski lugema siit välja, et aktsioon võeti ette abordikliiniku juures, sest nii sünnitamine kui loodete tapmine toimub ju enamasti ühe katuse all?) Nende “inglite” ülesanne on katta need koledad ja demagoogilised pildid kinni oma valgete tiibadega. Valgetesse valguserõivastesse riietatud naised liiguvad ringi kuuekesi ning neid on alati saatmas suurt kasvu turvamees, et kaitsta inglikesi usuhullude eest. Kui mitu korda, ja kas üldse, on neid “valgusolendeid” rünnatud, sellest leht ei räägi.

HS nendib, et kahetsusväärsel moel abordiseaduse muutmise vastalisi isegi noorte seas. Samas tuuakse lootusrikkalt ära seigad, mil vanemad mehed ja naised on avaldanud tänusõnu inimõiguste eest võitlejatele. Kui mitmel korral on need mehed oma naisi ja sõbrannasid sundinud aborte tegema või kui mitmel korral on need vanemad naised ise sõitnud Inglismaale oma lapsi tapma, seda ajaleht ei maini.

Igatahes jätkab HS endale truuks jäädes liberaalse agenda eest võitlust riietades ka ennast valguseingliks. Sellises demagoogilises maailmas elamegi. Sellises mõttehägus peamegi ellu jääma, sest allajäämine on võrdne rahvaste, riikide ja kogu tsivilisatsiooni surmaga.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!