Elupooldava organisatsiooni Human Life International president ja katoliku preester isa Shenan J. Boquet lükkab teaduslikele uuringutele tuginedes ümber väärarusaama, nagu aitaksid rasestumisvastased vahendid aborte vähendada, ning näitab loogiliselt arutledes, kuidas nende vahel eksisteerib tegelikult "põrgulik sümbioos", mis aitab hoopis kaasa abortide arvu suurenemisele.

"Kuigi meil on vaja, et erinevad elupooldavad ühingud ründaksid eluvastast koletist, siis on tohutult kasutu ja tegelikult äärmiselt lühinägelik eirata lapsetapu peamist põhjust, milleks on rasestumisvastased vahendid." – isa Paul Marx, OSB

Ma olen ka varem kirjutanud rasestumisvastaste vahendite ja abordi vahelisest seosest ehk siis sellest, et statistiliselt rasestumisvastased vahendid tegelikult suurendavad abortide arvu, mitte ei vähenda seda. Mingil põhjusel reageeritakse sellele väitele endiselt šoki ja uskumatusega, kuigi abordiliikumise prominentsemad juhid on seda tõsiasja – mis on ilmselge igaühele, kes faktidega tutvub – juba alates 1960ndatest tunnistanud.

Kuid mõned Suurbritannia juhtiva abordipakkuja Briti rasedusnõustamise keskuse (British Pregnancy Advisory Service (BPAS)) poolt läbi viidud uued uuringud on andnud meile uue ja veel kohutavama arusaama põrgulikust sümbioosist, mis ühendab rasestumisvastaseid vahendeid ja aborti.

Esimene uuring tuvastas, et üle poole (51,2%) enam kui 60 000 naisest, kes tulid 2016. aastal nende keskustesse aborti sooritama, kasutasid rasestumise ajal vähemalt ühte rasestumisvastast vahendit. See esimene tulemus ei ole üllatav. Tegelikult on selle juures ainsaks šokeerivaks asjaks see, et tulemuseks oli "ainult" 51% – teised hiljutised BPASi uuringud on tuvastanud, et kuni 66% naistest, kes nende keskustesse aborti sooritama tulid, kasutasid rasestumisvastaseid vahendeid.

Nii palju siis väitest, et rasestumisvastased vahendid on "turvalised, odavad ja tõhusad"!

Kuid teine uuring on küll selline, mis ajab tõesti südame pahaks. Kuna BPAS oli üllatunud tõsiasjast, et naiste arv, kes soovivad sooritada aborti pärast 20 rasedusnädalat (s.t siis kui beebi on sisuliselt täielikult välja arenenud ning võib olla koguni võimeline üsaväliselt ellu jääma) ei ole viimase aastakümne jooksul vähenenud, algatasid nad uuringu, et teada saada, miks naised abordiga nii kaua viivitavad. Mis on põhjus? Nagu arvata võiski: rasestumisvastased vahendid.

Tuleb välja, et kui naised kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid, siis märkavad nad oluliselt suurema tõenäosusega raseduse märke äärmiselt hilja. BPAS tuvastas, et esiteks katkestavad hormonaalsed rasestumisvastased vahendid naise menstruaaltsükli, eemaldades seeläbi ühe kõige ilmsema raseduse näitaja. Sellest on aga veel olulisem see, et kuna naistele räägitakse pidevalt, kui "tõhusad" rasestumisvastased vahendid on, siis nad lihtsalt eeldavad, et on "võimatu", et nad võiksid rasedaks jääda. Seetõttu nad kas lihtsalt eiravad kogetavaid raseduse märke või tõlgendavad neid valesti.

Rasestumisvastased vahendid ja mõrvarlik meeleheide

BPASi aruande kohaselt olid rasestumisvastaseid vahendeid kasutavad naised rasedusest teada saades "šokeeritud" ja "rusutud".

Mõelgem korraks sellele. Ma mõistan, et rasedus võib olla haavatav aeg, isegi naistele, kes soovisid rasedaks jääda. Kuid sellegipoolest, kui kohutav on, et uudist uue inimolendi olemasolust – mis on objektiivselt vaadates erakordne ja ilus ime – tervitatakse ema poolt mitte rõõmu, vaid meeleheitega! Ning mitte pelgalt ükskõik millise meeleheitega, vaid meeleheitega, mis on nii kõikehõlmav, nii sünge, nii trööstitu, et vastuseks on soov üritada last hävitada.

See on see, mida rasestumisvastaste vahendite vale on meiega teinud: see on röövinud meilt meie inimlikkuse väärtusliku osa. Luues vale ootuse seksuaalsetest naudingutest, mis on vabastatud suguühte loomulikest tagajärgedest, on see mõjutanud emasid ja isasid oma lihase lapse olemasolu tervitama mitte rõõmu, vaid sünge, mõrvarliku meeleheitega!

BPASi uuring sisaldab mõningaid südantlõhestavaid kirjeldusi. Rääkides ühest "Catriona" nimelisest naisest, kes soovis sooritada hilist aborti, on BPASi uuringus kirjas: "Ta on ärritunud kuna ta tunneb nüüd oma rasedust, kuid tunneb, et abort on tema jaoks parim lahendus."

"Catriona" on "ärritunud", kuna ta "tunneb oma rasedust". "Rasedust"! See, mida ta tunneb on oma lapse väikesed sõrmed ja varbad, mis vastu tema üsa sisemust puutuvad. Ta tunneb oma täiesti väljaarenenud, kasvavat, tervet last oma keha sirutamas, oma vastavastatud jõudu katsumas, täites kahaneva ruumi tema üsas oma lihavate jäsemetega, surudes oma kallist pead vastu tema ribisid, lüües oma jalgadega.

"Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus." – Psalm 139:13.

Rasestumisvastaste vahendite mittetoimimine: palju levinum kui arvatakse

BPASi väga tagasihoidlikuks tunnustuseks saab öelda, et nad on üks väga vähestest aborte pooldavatest organisatsioonidest, mis on aus selle osas, kuidas rasestumisvastaste vahendite propaganda tekitab surmavalt valesid ootusi. Oma viimases aruandes kurdab BPAS, et hoolimata tõsiasjast, et kõik praegused rasestumisvastased vahendid ei tööta mõnikord, "annavad avalik diskursus ja mõned pereplaneerimise algatused sageli mõista, et aborti on võimalik rasestumisvastaste vahendite kasutamisega alati ära hoida."

See ei vasta kaugeltki tõele. Nagu BPAS selgelt välja toob, siis "jääb igal aastal rasedaks üheksa naist 100st, kes kasutavad rasestumisvastast tabletti, mis on kõige populaarsem raseduse vältimise viis Suurbritannias, kuus naist 100st, kes kasutavad rasestumisvastast süsti ning peaaegu üks naine 100st, kes kasutavad vaskspiraali."

Ma soovin, et võtaksite hetke ja mõtleksite selle statistika üle väga hoolikalt järele. Kuna see on palju hullem, kui enamus inimesi esmalt mõistab.

Meestele ja naistele räägitakse pidevalt, alates sellest, kui nad veel algkoolis on, et parim (ning isegi ainus) viis soovimatu raseduse vältimiseks on rasestumisvastaste vahendite kasutamine. Tegelikkuses jääb aga kuni 9% rasestumisvastast tabletti kasutavatest seksuaalselt aktiivsetest naistest rasedaks… igal aastal! See tähendab, et kui naine kasutab oma (keskmiselt) 31–35 viljaka aasta jooksul raseduse vältimiseks hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, siis ei ole tõenäosus, et ta kogeb mingil hetkel soovimatut rasedust, kindlasti "väikene". Tegelikult on praktiliselt kindel, et see juhtub!

Ning kui see soovimatu rasedus juhtub? Mida ta siis teeb? Siinkohal võtab BPAS kasutusele saatanliku loogika. "Lahendus ohtlikele abortidele ei ole rasestumisvastased vahendid, vaid ohutud abordid," ütleb BPASi tegevjuht Ann Furedi hiljutises uurimuses.

Suur rasestumisvastaste vahendite vale

Enne kunstlike rasestumisvastaste vahendite leiutamist mõistsid kõik, et soovimatu raseduse vältimiseks on ainult üks kindel viis: hoiduda lapsetegemise harrastamisest kõigiga, kellega sa ei ole valmis last saama.

See ei tähenda muidugi, et kõik oleksid seda põhimõtet järginud. Ega inimkond hooramist ja abielurikkumist nüüd 20. sajandil ei leiutanud. Kuid see ei vähenda argumendi kaalu: kõik teadsid seksimise tagajärgi, isegi kui nad otsustasid siiski mõnikord nende tagajärgedega riskida. Valdav enamus inimestest otsustas seda riski mitte võtta, välja arvatud juhul, kui nad olid stabiilses, pikaajalises suhtes – s.t abielus – ning valmis last ilmale tooma. Kui nad võtsidki riski kellegagi, kellega nad ei soovinud last saada ning said hiljem teada, et on rasedaks jäänud, siis võisid nad olla pettunud või isegi hirmunud, kuid nad ei oleks kindlasti olnud üllatunud. Nad teadsid, et bioloogia toimis, isegi kui nad ei teadnud täielikult, kuidas see toimis.

Meie kui "arenenud" kaasaegsed inimesed oleme endale välja mõelnud ilusa muinasjutu: muinasjutu oma piiritust võimest loodust tehnoloogia abil kontrollida, mistõttu võime seksuaalselt käituda täpselt nii nagu heaks arvame ning ilma mingite tagajärgedeta. Aastakümneid tagasi tuvastas elupooldava organisatsiooni Human Life International asutaja isa Paul Marx selle vale ning veetis terve oma elu püüdes maailma selle surmavate tagajärgede eest hoiatada. Oma raamatus "Surma müütajad" (The Death Peddlers) hoiatas ta:

"Lollikindlat rasestumisvastast vahendit ei ole olemas ning sotsioloogilised uurimused on peaaegu eranditult tõestanud, et intensiivsed rasestumisvastased programmid, mis keskenduvad soovimatute raseduste ärahoidmisele, kinnistavad ühtlasi hoiakut mitte mingil juhul soovimatut last ilmale tuua; see tähendab, et suureneb tõenäosus, et rasestumisvastaste vahendite mittetoimimise tõttu rasestunud naised otsustavad abordi kasuks."

Ühes teises kohas kirjutas ta veel mõjusamalt:

"…mida enam külvate rasestumisvastaseid vahendeid, seda enam lõikate seksuaalseid patte, perekondlikke ja ühiskondlikke probleeme, suguhaigusi ja surmavat AIDSi – ning seda enam peate kättesaadavaks tegema "aborditeenuseid", et kõrvaldada "rasestumisvastaste vahendite nurjumise" tagajärgi."

Tõde on, et me ei lõpeta kunagi abordivägivalda, kuni me ei ole välja juurinud selle algpõhjust: rasestumisvastast mõtteviisi, mis on kogu seksuaalrevolutsiooni vundament. Nagu isa Marx korduvalt ütles, pole oluline, kui head on kavatsused ja pingutused abortide lõpetamiseks – kuni me ei tegele süsteemselt algpõhjusega, rasestumisvastaste vahendite ja nendest tuleneva iseka mõtteviisiga, on kõik tühi töö.

Tõlkis Martin Vaher

Päisefoto: Bigstockphoto.com