Malta ja Küpros võiksid reklaamida end lisaks päikeselisele kliimale kui elusat ajalugu. 1565. aasta Suure Piiramise lugu kujundab maltalaste identiteeti tänapäevani. Küprosel on aga võimalik ajamasinat leiutamata näha Euroopa minevikku – ja tulevikku, kirjutab Roland Tõnisson kahe saare ajaloole pühendatud reisikirjas.   

Kanada reklaamib Quebec’i provintsi ahvatlevalt ja paljulubavalt: „Külasta Euroopat lahkumata kontinendilt!“ Ja tõsi see on – vana Montreal ja Quebec City on ilusad linnad ajastust, mil Päikesekuningas rajas siia oma kolooniad ning sellist XVI sajandi Prantsusmaad ei olegi vist võimalik nii ehedal kujul näha mujal kui Uues Maailmas.

Kui Eesti võiks reklaamida Ida-Virumaad ja Läti oma idaosa Latgalet: „Külasta Venemaad lahkumata Euroopa Liidust,“ siis Malta ja Küpros võiksid reklaamida end lisaks päikeselisele kliimale kui elusat ajalugu. Sellega ei eksitaks millegi vastu, sest Küprosel on võimalik näha päris viisavabalt ja ilma ajamasinat leiutamata päris oma silmaga Euroopa minevikku ja tulevikku. Soovitan seega soojalt end talvel vähe soojendada ja laiendada oma silmaringi. Juhul, kui ollakse väga vihane oma rahakoti peale ja reisimise eesmärgiks on naasta koju grillkanana, siis võib muidugi sõita lõunasse suvel, mil näiteks Küproselgi on tavaline temperatuur 40 soojakraadi. Kui aga on soov tutvuda huviväärsustega ajal, mil turistidehordid pikali ei jookse, siis võetagu reis ette talvel.

Meie päevil ei ole, muidugi, suurt mõtet reisikirja teha, kui ei ole käinud just Nepaalis või Amazonase džunglis, sest maailm on väike ja Eesti rahvas rändab üsna usinalt. Sellest hoolimata tahaks heale lugejale tutvustada kahte huvitavat saart, Maltat ja Küprost Vahemeres, mis on sajandeid olnud Euroopa eelpostideks muhameedliku Põhja-Aafrika ja Türgi otomanide vastas. Mõlemad on seotud johanniitide rüütliorduga, mis sai alguse 12. sajandil Jeruusalemmas, mil tekkis vajadus kanda hoolt Euroopast saabunud palverändurite tervise ja julgeoleku eest. Siit ka nende teine nimi – hospitaliidid.  Pärast kristlike valitsejate riikide langemist taandusid nad Rhodosele ja Küprosele. Enim aga tuntakse neid Malta orduna. Selle saare peremeesteks olid nad umbes 260 aastat.

Küprosel on aga olnud umbes 300 aasta jooksul Küprose kuningriigi aeg, mida nimetatakse seal ladinlaste ajastuks ja mõneti on see ortodokside jaoks olnud keeruline aeg. Samas ehitati sel ajal rikkasse Famagusta sadamalinna 365 kirikut ja see oli toona üks hea näitaja, sest linna rikkust mõõdeti kirikute arvuga. Hea lugeja teab kindlasti ka seda, et Gotlandil asuvat kunagist väga õitsvat ja ennastimetlevat Visby linna tuntakse tänapäeval rohkete kirikuvaremete poolest – 14. sajandi lõpus riisuti seda piraatide poolt kolmel korral, kuni see lõpuks Saksa ordu poolt vallutati ja hävitati koos seal pesitsenud vitaalivendadega.

Aga nüüd lähemalt sellest, mida saab näha Küprosel, mütoloogilise armastusejumalanna Afrodite sünnisaarel. Miks minna Küprosele? Põhjuseid on mitu – mingit muud paika kui Küpros on ühe armastusejumalannaks nimetatud tegelase sünnipaigaks raske ette kujutada.  Merevee temperatuur on ka jaanuaris +18, ning näha saab teistmoodi ellu suhtuvaid inimesi. Ja muidugi tasub minna Küprose kultuuripärandi pärast, mille tunnistajad on meie aega jõudnud 4. sajandist enne Kristust. Kui C. R. Jakobson on üritanud seletada, et sakslased veel metsas loomanahkades ringi jooksid, kui eestlaste vanemad käisid Rooma keisritega läbi, siis Küprosel on välja käia päris ehtne iidne lugu oma saarest ja selle inimestest.

Saare nime päritolul on mitu seletust. Esmamainitud on saart juba 15. sajandil eKr. mükeene kultuuri kreeklaste poolt vormis „kupirijo.“ Etümoloogiliselt võib jõuda kreekakeelsete küpressi- ja hennapuu nimetuste juurde, vastavalt „kypárissos“ ja „kýpros“, ent tõenäolisimaks peetakse rauaajal kohapeal räägitud, kreekakeelse kultuuri eelses keeles kasutatud sõna pronksi jaoks – „kubar“ või sumerikeelset väljendit vase jaoks „zubar.“ Sealt ongi tulnud ladina keelde väljend vase jaoks ehk „Cuprum.“ Ja kui hea lugeja kohtab sellist nimevormi nagu Cyprianus või Cyprian siis see nimi on viidanud sellele, et keegi on Küproselt pärit.

Küprosel ja Eestil on see vahe, et kuigi seal soojal saarel on kultuurikiht palju paksem kui meil, siis eestlased on meie maal elanud sama rahvana juba 6000 aastat, Küprosel on aga rahvastik vahetunud või mitmekesistunud mitmel korral ja kõiki neid protsesse ei ole võimalik siin ära seletada. Paphose linnas on võimalik vaadata 4. sajandist pärinevaid hauakambreid (The tombs of the Kings) ja Rooma keisririigi aegseid varemeid, sest saare pealinn asus antiikajal just siin. Kindlasti tasub külastada saare kuberneri väljakaevatud elamut ja vaadata imelisi mosaiikpõrandaid, mis kunagistes häärberites on olnud.

Küprosel asub ainukene pealinn tänapäeva maailmas, mis on jagatud kaheks. Selleks on Nikosia. Sellel jagunemiselgi on oma eellugu. Rooma ajale järgnenud Bütsantsi perioodi vahetas välja „ladinlaste“ aeg. 16. aastasaja keskel müüsid nad selle ettenägelikult Veneetsia Vabariigile. Kaheksakümmend aastat hiljem vallutasid saare türklased ja jätkasid vallutusretke Maltale, ent ordu lõi selle koos kohalike elanikega tagasi. Aga sellest veidi hiljem.

I Maailmasõja ajal lagunes Türgi osmanite impeerium ja Küprose annekteeris Britannia. Enam kui 300 aasta pikkune Türgi ülemvalitsus jättis aga kreeklaste ajaloolisse mällu sügava jälje. Piisab kui öelda, et näiteks 19. sajandil hukati türklaste poolt sadu ja tuhandeid inimesi vastupanu eest. 1821. aastal tapeti iseseisvuspüüdluste eest peapiiskop, 4 piiskoppi ja 424 preestrit-diakoni.

Mälestusmärk Püha Risti kloostri juhile Dositheosele, kes mõrvati türklaste poolt 1821. Foto: Roland Tõnisson

Meie võime vaadata Türgi seriaale ja maiustada šerbetiga, ent moslemite ülemvalitsuse aeg jättis Küprose kreeklaste ajaloolisesse mällu sügava jälje. See oli aeg, mil nad kuulutati „dhimmideks“ – mittemoslemiteks, kes pidid oma usu säilitamise võimaluse eest maksma. Nii toimus see ka Türgi enda territooriumil, kus see ränk maksukohustus pandi peale grusiinidele, armeenlastele, kreeklastele ja teistele kristlastele. Nad võisid säilitada oma elu kas võttes vastu islamiusus või makstes „jizya.“ Sisuliselt oli tegemist katuserahaga, mis anti mullale üle igakuisel tseremoonial, mil juudid ja kristlased andsid oma andami üle põlvitades moslemite ees. Mõnedes kohtades said „dhimmid“ kaela sellekohase märgi, mis kinnitas, et nad on oma „katuseraha“ moslemitele maksnud.

Muidugi ei saa minna mööda ka alistatud rahvaste poeglaste janitšarideks võtmisest. 14. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni eksisteerinud eliitüksuses teenisid kodudest röövitud ja islamisse sunnitud poisid, kellele keelati abielu ja kes muudeti halastamatuteks tapjateks.

Kollane „Taaveti täht,“ mida meie peame natsi-Saksamaa väljamõeldiseks, kinnitati juutide riietusele 9. sajandil Iraagis kaliif al-Mutawakkil’i käsul. Rohelist värvi riiete kandmise õigus, muuseas, oli reserveeritud vaid moslemitele, ning juudid-kristlased pidid tänaval moslemitele teed andma. See on vaid mõni näide sellest, kuidas on elu korraldatud islamistlikus ühiskonnas.

Võrreldes 9. sajandiga ei ole koraanil ja šariaadil (koraanil ja Muhamedi õpetusest lähtuv seaduste-reeglite kogu) põhinevas moslemite ühiskonnas inimsuhete küsimuses midagi muutunud. Piisab, kui mõtleme sellele, kuidas suhtutakse usulistesse vähemustesse Türgis, kus kristlaskond on praktiliselt välja suretatud ja Konstantinoopoli patriarh saab tegutseda-elada väga piiratud tingimustes.

Meie Euroopa muutub kiiresti. Moslemid rakendavad meie kontinendil ellu oma seadusi. Lääne-Euroopa riikides lastakse vabalt tegutseda šariaadikohtutel ning paljudel juhtudel kutsutakse moslemitega konflikti sattunud põliselanikke otsima vargsi lahendust šariaadikohtutes või vestlustes mulladega. Moslemite jaoks on selline hiiliv lömitamine nende ülemvõimu tunnustamine ja loomulikult julgustab see neid võtma ette üha uusi ja kaugemaleulatuvaid samme oma tahtmiste pealesurumisel.

Ei maksa imestada, et Küprose kreeklaste asulates näeb enam lehvimas Kreeka sinivalgetriibulist plagu kui kohalikku valget lippu, millel on kujutatud oliivipuu oksi ja saare kontuure.

Kui Küpros 1960.a. augustis iseseisvus, oli konflikt kreeklaste ja sissesõtnud türklaste vahel juba ammu olemas, kuigi saarel olid olemas ka külad, kus elasid mõlemate rahvaste esindajad. Küprose presidendiks sai peapiiskop Makarios II, asepresidendiks türklane, kellel oli õigus kasutada presidendi otsuste suhtes vetoõigust, mida ta ka usinalt tegi. Erinevad kogukondadevahelised konfliktid viisid sisepoliitilise kriisini ning Kreekas valitsenud sõjaväerežiim korraldas juulis 1974 Küprosel riigipöörde eesmärgiga ühendada saar Kreekaga. Viis päeva hiljem ründas Küprost Türgi mere- ja õhuvägi ning haaras endale umbes kolmandiku saarest, millel elas olulisem osa türklastest. Sellest ajast alates on saar jagatud kaheks.

Mosheeks muudetud Famagusta Nikolause kirik. Foto: Roland Tõnisson

Kuni Küprose astumiseni Euroopa Liitu ei olnud kreekakeelsetel küproslastel lubatud siseneda Türgi poolt okupeeritud territooriumile. Nüüd on eraldusjoonel 9 läbipääsupunkti ning Eesti kodanikud võivad okupatsioonitsooni külastada viisavabalt. Soovitangi võtta ekskursioone saare põhjaossa, kus asub märkimisväärne hulk vaatamisväärsusi. Muuhulgas ka Famagusta lähistel asuva Salamise antiiklinna varemed, kus on võimalik näha säilinud osi linna teatrist, agoraast, termidest ehk saunadest ja isegi latriinist ehk avalikust käimlast.

Okupeeritud alale tasub sõita ka selleks, et näha, milline tulevik võib oodata Euroopat, kui selle haarab enda võimusse islamistlik tsivilisatsioon. Küprose põhjaosas ei tegutse ühtegi kirikut – need on kas purustatud või muudetud mošeedeks. Püha Barnabase kloostrikirik on muudetud ikoonimuuseumiks, ristid on ka tühjalt seisvate kirikute varemetelt eemaldatud. Üldiselt on Famagusta ja Nikosia põhjaosa täis lagunenud asulaid, mille heakord jätab soovida. 1974. aasta invasioonist alates on saarel paljud asulad hüljatud ja kujutavad endast viirastuskülasid. Kuigi Türgi on siia importinud umbes veerand miljonit „uusküproslast,“ ei ole see infrastruktuuri arengule kaasa aidanud, sest need on lihtsalt saanud enda valdusse alad ja eluasemed, kust kreeklased sunniti 1974. aastal lahkuma.

1974. a invasiooni jäljed. Tühjalt seisev purustatud hotell. Foto: Roland Tõnisson

Niisiis – ma ei soovita heal lugejal keskenduda türklaste alal pakutava odava võltskauba kokkukraapimisele, vaid kultuuri- ja konfliktiloole. Saare pealinn Nikosia on niisiis samuti eraldatud kaheks ja kontrolljoone ületamine on omaette elamus, mis õnnestub passi ette näidates ja viisavabalt, ent soovitan võtta ette sõite mujale, et saada parem pilt okupeeritud aladele jäänud vaatamisväärsustest ja võimalikust Euroopa tulevikust.

Hüljatud hoone aastast 1974. Foto Roland Tõnisson

Küprose Vabariigi territooriumil, ms hõlmab praegu umbes 2/3 saarest, on aga samuti palju, mida vaadata. Näiteks Kykkose klooster selle imeliste mosaiikidega ja kuulsate pühakute säilmete suure hulgaga on üks sihtpunkte, mille vahelejätmine on andestamatu.

Kui Küprosel saab külastada Kreekat, selle pinnale kordagi astumata, siis Malta oma keelega, milles on mõjud araabia, inglise ja itaalia keelest, on hoopis omaette nähtus. Alustada võiks sellest, et Malta riik oma kolme peamise saarega on pindalalt ikka väga pisike – kõigest 316 km2. Võrdluseks – Muhu saare territoorium on 198 km2 ja Muhus elab 1697 elanikku. Ehk kui panna Muhu saarele veidi rohkem kui pool juurde ja tuua siia tallinnatäis elanikke, siis saabki ettekujutuse Malta saareriigist, kus elab 440 000 inimest.

Saar on mägine ja asula on asula küljes kinni, põlde ei ole palju ja saarel liikumiseks on kindlasti parimad vahendid mootorratas, helikopter ja mootorpaat, sest ühistransport on äärmiselt aeglane seoses kitsaste ja käänuliste teedega. Jalgrattaga liiklemine on paras väljakutse, sest jalgrattateed puuduvad ja tänavad on ülimalt koormatud. Kahe nädala jooksul nägin vaid kahte jalgratturit ja sedagi vaid pealinnas. Ühistransport ja pidevad ummikud ongi praktiliselt ainuke negatiivne pool, mida Malta saarelt mainida, sest kahe sealviibitud nädala jooksul kaalus kõik muu saareriigist leitav need väikesed ebamugavused kindlalt üles.

Eelmisel aastal oli UNESCO kultuuripärand pealinn Valletta ka Euroopa kultuuripealinn. Linna on vuntsitud omajagu ning linnaväravate juurde on ehitatud uus kiviplaatidest plats koos purskkaevuga. Saar on saanud populaarseks Vene oligarhide seas, kes on ostnud endale kohaliku kodakondsuse. Ka hea lugeja võib selle endale hankida, kui tal on sukasääres liigsed 880 000 eurot.

Saareriigil on kirju ajalugu. Arvatakse, et esimesed asukad saabusid siia Sitsiiliast hõimudevahelise tüli käigus kui kaotajad pidid Sitsiiliast lahkuma. Nad rajasid siia pronksiaegse kultuuri, mille tunnistajaks on hulgalised megaliitidest ehk suurtest kividest laotud templid, mis samuti kuuluvad UNESCO kultuuripärandi hulka. Paola linnas on ehituse käigus avastatud Hypogeum’i (kreeka k. „maa-alune“) nekropol, mis kuulub samuti sellesse auväärsesse seltskonda ja on vanem ehitis kui Egiptuse püramiidid. Selle külastamiseks tuleb end eelregistreerida. Jaanuaris-veebruaris on seda mõistlik teha paar-kolm nädalat enne plaanitavat külastust, suvel 2-3 kuud. „Objektile“ lastakse päevas mitte rohkem kui 100 inimest grupina. Kogemus on unikaalne ja mujalt maailmast seda ei saa.

Peremehi on maltalastel olnud mitmeid. Esimesed võõrvalitsejad olid araablased, kes 7. sajandil saare vallutasid ja jätsid kolme sajandi jooksul jälje ka kohalikku keelde. Maltakeelsest sõnavarast pärineb umbes 40% araabia keelest („habib“ ehk „sõber“, „triq“ ehk „tänav,“ „tee“) ja umbes 50% itaalia keelest („graci,“ „ciao“). On ka mõjutusi inglise ja prantsuse keeltest. Selle saareriigi rikka pärandi eest tasub eelkõige tänada Malta ordut, kuhu kuulusid inimesed Skandinaaviast, Poolast, Inglismaalt, Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt.

Malta saare on kuulsaks teinud apostel Paulus, kes teel Rooma keisri kohtu ette sattus laevaga tormi kätte  ja maabus kohta, mida nüüd kutsutakse Saint Paul Bay. Paulusele pööratakse saarel vahest ehk liigagi tähelepanu, sest näiteks „püha Pauluse sokid“ või pizza vaevalt asjaosalist ennast rõõmustaksid. Tegelikult on tema auks püstitatud hulgaliselt kirikuid ja üks taoline on pealinnas Vallettas ka konkreetselt laevahukule pühendatud.

Kirikul on maltalaste elus oluline roll. Kuurortasula Melliha külakirikus peetakse pühapäeval üks teenistus inglise keeles ja kolm maltalastele. Kirikuid ja kabeleid on Malta saarel 313 ja Gozol 46 (67 ruutkilomeetrit ja 31 400 elanikku), neist kahes teenivad õigeusklikud, kahes anglikaanid, kahes baptistid ja ühes mormoonid. 372 katoliiklikku kogudust teenivad vaimulikud on normaalne osa saare elust ning tänavatel liikuvad nunnad ei sunni kedagi pead pöörama. Kirikuelu ei ole maltalastele mingi müsteerium või anomaalia, vaid iga suguvõsa ja perekonna kindel osa läbi paljude sajandite.

Saarte õitseaeg algas johanniitide (kaitsepühak Ristija Johannese järgi) ehk hospitaliitide, nagu Malta ordut teadaolevalt eelnevalt nimetati, vendade saabumisega. Malta saared andis ordule Hispaania kuningas, kellele lisaks Maltale kuulus ka Sitsiilia.

Malta on katoliiklik maa ja selle üle uhke. Mdina’s, vanas pealinnas, asub püha Laurentsiuse kirik, mida kasutasid johanniidid, kui nad 1530. aastal aastal saabusid. Juhuslikult sai näha selle koguduse kooli näitlikku õppetundi vabas õhus, milles räägiti 1565. aasta Suurest Piiramisest. Sündmus, mis siiani tähendab maltalastele palju nende identiteedi kujundamisel ja säilitamisel. Pooled õpilastest etendasid rüütleid, pooled türklasi ning hiljem, selle tillukese linna tänavail uidates, kohtusin ka ühe keskaegse tegelasega, kes tõttas suurmeister de Valletteks riietatuna koolilastega kohtuma. Küsimusele: „Kas te teate, kes ma olen?“ vastati kooris: „Malta ordu suurmeister Jean Parisot de Vallette!“ Tõesti – kes ei tunneks ära pealinna asutajat, riigi päästjat ja vaenlase võitjat.

Vaade Malta pealinn Vallettale. Foto: Bigstockphoto.com

Suur Piiramine (Great Siege), mis kestis 1565. aastal neli kuud, oli verine vastasseis türklaste suurele väega, mis oli kaitsjate hulgast kuus korda suurem. Neli kuud kestnud rünnakute jooksul lasti kindlustuste pihta pea 130 000 kahurikuuli. Kaitsjad kaotasid kolmandiku 6000-st meestest, türklased aga umbes 10 000 meest.

See ei olnud osmanite esimene rünnak saartele. 1551. aastal olid nad tulutult üritanud hõivata saari, niiöelda „mütsiga lüües“. See ei õnnestunud ning türklased pidid piirduma vaid Gozo saare kogu elanikkonna orjusesse müümisega. Umbes 5000 inimest viidi toona oma kodudest teadmatusse.

Malta ordu oligi üks peamisi jõude, mis võitles Vahemerel türklastest-araablastest piraatidega, kes sageli kaaperdasid eurooplaste laevu. Moslemite korraldatud orjakaubandusele suudeti lõpp teha alles 18. sajandi lõpus. On tõsi, et türklaste ülemvõimu all olnud Balkani rahvastel ja teistel, kes on keskajal pidanud tagasi lööma moslemite rünnakuid, on tänu ajaloolisele mälule islamismi küsimustele hoopis teine vaade, kui ühiskondlike küsimuste teoreetikutel kabinettide mugavas vaikuses kohvitassi ääres.

Seega – soovitan külastada selliseid linnu nagu Mdina (vanalinn, kirikud ja Malta ordu muuseum), Birgu ehk Vittoriosa (Laurentsiuse kirik ja koguduse muuseum), Mosta (Euroopa suurim kirikukuppel) ja Valletta (eriti peakirik ja arheoloogiamuuseum) ning lisaks muljetele tasub meenetena kaasa osta ehteid, mis on tunduvalt odavamad kui Eestis. Samuti kudumeid, mis on arvestades nende kvaliteeti ja praktilisust häbiväärselt odavad. Maaliline Gozo saar oma kauni ranniku ja maalilise mägimaastikuga tasub ka külastamist ja kohalikud, meie jaoks eksootilised puuviljad on saadaval väga mõistliku hinnaga aastaringselt.

Türklaste edasitung Euroopas pandi seisma alles 1683. aastal Viini all. Lõhestunud Euroopal läks selle invasiooni tagasilöömiseks väga palju aega. Praegu kuuleme räägitavat ühtsest Euroopast ja selle ühtsest pagulaspoliitikast, tegelikult võime rääkida islamismi planeeritud impordist, millest lõikavad finantskasu inimsmugeldajad ja nende eurooplastest koostööpartnerid – poliitilised jõud (eelkõige sotsialistid), kes impordivad endale hääletajaid.

Samasugust malli näeme ka meie oma sotsiaaldemokraatide tegutsemises. Nemad on valmis kõigile andma kodakondsuse hoolimata keeleoskusest (pigem keeleoskamatusest) ja lojaalsuse puudumisest oma asukohamaa suhtes. Uuskodanikud hääletavad aga loomulikult Euroopa sotside, roheliste ja muude vasakpoolsete poolt, kes garanteerivad neile muretu parasiteerimise Euroopa kontinendil.

Mis aga saab siis kui moslemid on tõrjunud vananenud, põdurad ja tahtejõuetud põlisrahvad Euroopa poliitilisest ja majanduselust kõrvale? Mine Põhja-Küprosele, hea lugeja – seal saad näha. Kui paljud eurooplased säilitavad oma kristliku usu muudetuina taas „dhimmideks“? Või on lihtsam võtta vastu islam, nagu seda tehti kunagi kristlikus Põhja-Aafrikas?

Elame väga nukratel aegadel ja vähestel poliitikutel on sellist tahet ja oskust võidelda oma maa ja rahva eest, nagu eelpool nimetatud Malta rahval ja ordumeistril Jean Parisot de Valette’l. Rasketel aegadel aga üllatavad inimesed ja rahvad iseennastki. „Ma ei ütle, et kreeklased võitlevad nagu kangelased, vaid kangelased võitlevad nagu kreeklased,“ ütles Winston Churchill 1941. aasta kevadel, mil Kreeka langes Saksa okupatsiooni alla. „Tänu“ Hitlerile on aga nüüd igasugune „tahte võit“ kuulutatud fašismiks ja isegi sportlik pilk kaugusesse meenutab neurasteenilistele lumehelbekestele hitlerlikult tulevikku suunatud pilku.

Elame üsnagi masendaval ajal, mil „keskmine eurooplane“ ei soovi end ohverdada ideaalide eest ega pürgida kõrgustesse, vaid üritab „kõrgused“ koos Jumala ja ideaalidega tõmmata alla enda tasemele ja tõstab oma emotsioonid ning egoistlikud tahtmised kõrgemale kõigest ja kõigist maailmas. Aga! Mis on inimesele võimatu, on võimalik Jumalale-Loojale ja inimestele, kelles ei ole kadunud veel „maltalane“ ja „kreeklane.“

Päise pildil Püha Johannese kiriku varemed Famagustas, Küprose saarel. Foto: Bigstockphoto

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!