Punaarmeele avatakse sissepääs Eesti Vabariiki, 1939. aasta sügis

Veiko Vihuri hinnangul näib Eesti poliitikute ja avaliku arvamuse kujundajate seas olevat maad võtnud väsimus iseseisvusest ja valitseb arusaam, et 21. sajandil on kohatu mõelda rahvusriigi suveräänsusest.

Eesti n-ö eliidi seas näib olevat maad võtnud väsimus iseseisvusest. Valitseb mõtteviis, et mida rutem me iseseisvusest vabaneme, seda parem. Professor Tõnu Lehtsaare tabavate sõnadega: "Laulva revolutsiooni ajal olime veendunud, et saame ise hakkama. Vabadus tähendas võõrast ikkest priiks saamist, ise olemist, ise otsustamist. Täna on aga avalik õpetus see, et me väidetavalt ei tule ise toime – majanduslikult, poliitiliselt ega moraalselt. Iseseisev ja sõltumatu Eesti pidavat olema nonsenss."

Otsekui nende sõnade kinnituseks kirjutab politoloog Tõnis Saarts Postimehes: "Meeldib see meile või ei, aga praegused riigid peavad paratamatult oma suveräänsust jagama ehk on teisisõnu eri rahvusvaheliste ja regionaalsete ühendustega (nt EL, NATO, IMF, WTO jt) niivõrd tugevalt seotud, et täiesti omatahtsi otsustamine on paljudes poliitikavaldkondades muutunud peaaegu võimatuks."

Seejärel kritiseerib Saarts EKRE esimehe Mart Helme nägemust Eestist, mis ei sobivat 21. sajandisse. Helme jaoks on oluline tugev ja suveräänne riik (mitte "europrovints"), mis korraldab iseseisvalt rahvamajandust (selgrooks tugev põllumajandus ja kaitsetööstus), kasvatab jõudsalt iivet, ei sõltu julgeolekupoliitiliselt eriti liitlaste abist, vaid loodab enda võimsatele soomusjõududele jne. Saartsi hinnangul kuulub selline nägemus möödunud sajandi 30ndatesse aastatesse.

Kuid Saartsi poolt mainitud organisatsioonid, mille raames on riigid sunnitud oma suveräänsust n-ö jagama, on üsna ebademokraatlikud ühendused. Kriitikute sõnul ei ole näiteks Euroopa Liit kunagi olnud demokraatlik moodustis ning täna pole seal isegi arutelu demokraatia rolli üle. Kas selline "projekt", millele meie poliitiline eliit näib olevat innukalt pühendunud (vähemalt retoorikas), ikka sobib kokku 21. sajandiga? Või meenutab see pigem mõnede seltsimeeste klammerdumist Nõukogude Liidu külge 1980. aastate lõpus – meeleheitlikku lootust, et perestroika ja glasnosti viljastavates tingimustes õnnestub koost lagunev koloss restruktureerida ja tülikat iseseisvust polegi ehk tarvis taastada?

On kahetsusväärne, kui Eesti rahva vajadustele ja huvidele keskendumist nimetatakse avalikult kolkluseks ja seda naeruvääristatakse kui mingisugust tagurlikku ja ajast-arust nähtust. Seetõttu meenutan siinses repliigis veel kord juba Roland Tõnissoni tänases kolumnis osundatud Anton Hansen-Tammsaare sõnu 1939. aasta süngest ja ärevast sügisest: "Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."