Kolumnist Martin Vaher avaldab oma repliigis lootust, et Eesti Rahva Muuseumis eksponaadina üles seatud interaktiivne pühaduseteotus võetakse asjaosaliste vabanduste saatel viivitamatult maha.
Selle ERMi sügavalt blasfeemilise ning usklike tunnetele sülitava eksponaadiga, mis võimaldab muuseumikülastajatel Jumalaemale jalaga virutada ning madonna seeläbi kildudeks purustada, eksponeerivad selle ülesseadmise eest vastutavad ja/või seda kaitsvad isikud eelkõige oma sügavat kultuuritust, matslust, elementaarse taktitunde ja hea maitse defitsiiti ning üleüldist ignorantsust usuküsimustes.
Tegemist on siiski kogu eesti rahva muuseumiga, mitte mõningate ERMi töötajate ateistlikust vaimust kantud eraprojektiga – Eesti Rahva Muuseum ei ole Lenini mausoleum Punasel väljakul (kuigi arhitektuuriliselt võib leida nii mõningaid sarnasusi).
Seega loodan siiralt, et see eksponaadi nime all üles seatud interaktiivne pühaduseteotus, jumalapilge ning surmapatugeneraator võetakse viivitamatult koos vastutavate isikute poolse vabandusega maha, sest Jumal ei lase oma ema peal poriste saabastega karistamatult trampida. Jumala armastuse, halastuse ja lunastuse kõrval ei tohi unustada ka Jumala õiglust, viha ja karistust.
Kui Maarjamaa rahvas Pühima Neitsi Maarja peal trampimist jätkab, siis pole imestada, kui peagi trambivad mudased ja verised kirsad hoopis selle maa ja rahva peal, sest Jumal ei lase ennast pilgata.
Kaarel Tarand: meil on ilmalik riik, kas usku ei tohi siis pilgata?