Tänane uudis selle kohta, et peaminister tegi ettepaneku nimetada välisministriks Jürgen Ligi ja haridusministriks Maris Lauri, annab tunnistust tõsiasjast, et valitsuses jaotatakse portfelle mitte lähtudes kompetentsusest, vaid positsioonist partei hierarhias.
Nii mõndagi reformierakonna ministrit vaadates võib vaid imestada, kust sellised multitalendid leitakse.
Hanno Pevkur on noorest east hoolimata jõudnud istuda nii sotsiaalministri, justiitsministri kui ka siseministri toolil. Reformierakonna halliks kardinaliks nimetatava Rain Rosimannuse abikaasa Keit Pentus-Rosimannus on aga arvatud kompetentseks täitma nii keskkonnaministri kui ka välisministri rolli. Peagi haridusministri ametisse astuv Maris Lauri tegutses aga eelnevalt rahandusministrina, samal ajal kui praegu majandus- ja taristuministri ülesandeis olev parteibroiler Kristen Michal pidas veel mitte kuigi ammu justiitsministri ametit.
Ent Reformierakonna tõeline jokker on nüüd välisministeeriumi ohje oma pihku haarav Jürgen Ligi, kes on varem arvatud võimeliseks juhtima nii rahandusministeeriumit, kaitseministeeriumit kui ka haridusministeeriumit. Sümfooniaorkestri kontekstis tähendaks Ligi üleinimlike võimete diapasoon suutlikkust olla solistiks nii viiulil, oboel, harfil kui ka tromboonil. Olümpiamängudel võimaldaks selline talendi mitmekesisus sekkuda aga medalikonkurentsi nii maadluses, iluuisutamises, kujundujumises kui ka teivashüppes.
Võiks ju arvata, et iga ministeeriumi peaks juhtima inimene, kes on vastava valdkonna asjatundja ning kel on selleks kohane ettevalmistus. Ent ilmselt oleks see mõttekäik põhjendatud vaid juhul, kui meie poliitilises ladvikus ei leiduks nii rohkelt multitalente, kes on suutelised juhtima ükskõik millist ministeeriumi või muud riigiasutust.
Kui aga tõsiselt rääkida, siis on selge, et kompetentsusenõue, mille kohaselt peaks riiklikud ametikohad olema täidetud vaid niisuguste inimestega, kes omavad selleks piisavat asjatundlikkust, Eesti Vabariigis ei kehti. Kui see ei kehti riigijuhtimise kõige kõrgemal tasandil, ei valitsuses ega parlamendis, siis pole põhjust arvata, et see peaks kehtima ka madalamal tasandil.
Seda, mis juhtub aga ebakompetentsete isikute poolt juhitud riigiga, ei ole raske ennustada. Tulemus on ootuspäraselt sarnane sellega, kui näiteks lennuki, laeva või rongi juhtimise juurde usaldatakse õhinapõhised inimesed, kel puudub selleks elementaarne ettevalmistus – tulemuseks on katastroof.
Partei vaatevinklist on aga ebakompetentsete inimeste kõrgetele kohtadele sokutamisel kahtlemata arusaadavad plussid. Kuivõrd kõrgesse ametisse pääsenud asjatundmatutel inimestel kulub peamine energia oma ebakompetentsuse varjamisele, on neid lihtne kontrollida, sest teadmiste, oskuste ja kogemuste puudumise tõttu pole neil enesekindlust ei isiklike seisukohtade omamiseks ega ka nende eest seismiseks.