Kristlaste ja eriti kristlike usuühenduste juhtide moraalseks kohuseks on nõuda, et Jumalaema pilkav ja alandav eksponaat kõrvaldataks Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonist, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.

Lugedes mõne päeva eest Varssavi Ülikoolis konverentsil viibides teateid sellest, mil moel tervitab Eesti Rahva Muuseum oma väljapanekutes Neitsi Maarjat ja kristlasi, meenus valulikult, kuidas seisin väikese poisina 1990. aastal laululava kaare all Tõnis Mägi selja taga, lauldes koos paljude teistega "Looja, hoia Maarjamaad".

Mäletan hästi, kuidas pisarad voolasid pidurdamatult mööda põski alla, ilma et saanuksin täpselt aru, miks. Ilmselt mäletavad paljud kohalviibinud nagu minagi, et õhk oli toona sõna otseses mõttes pühadusest tiine.

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

Looja, hoia hiiepuid,
sest ladvad neil längus on maas,
Looja, kaitse kodutuid,
kord nad ehk tulevad taas.

Kirjas on Aegade Raamatus,
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes on see on saamatus,
kui keegi läeb.

Looja, hoia Maarjamaad,
Looja loodab, sest teab.
Milleks need ladvad on kaarjamad, 
peod, mille palveks ma sean…

Et Looja, hoiaks Maarjamaad

Ja nüüd, vähem kui 30 aastat hiljem, oleme siis nii kaugel, et Eesti Rahva Muuseumis pannakse meie rahva ja riigi nimel ning meie kõigi rahalisel toel välja eksponaat, mille sisuks on võimalus oma jalaga Neitsi Maarja kujund kildudeks virutada.

See on lihtsalt tohutult valus ja kurb! Kusjuures kurb ja valus on mitte mitte ainult selle pärast, et niisugune asi solvab Jumalat ja kristlasi, vaid veelgi enam selle pärast, mis meie rahva ja riigiga toimub.

Kui tõenäoline on, et Looja tõesti hoiab Maarjamaad, kui astume lausa riiklikul tasemel Jumalaema pilkamiseks ja alandamiseks aktiivseid samme?

Tähelepanuväärselt ei ole Jumalaema alandava atraktsiooni väljapaneku näol tegu kellegi isikliku väljendusvabaduse praktiseerimisega, vaid sammuga, mille astub meie rahvusmuuseum kui avalik institutsioon ning mis räägib seeläbi meie kõigi eest, meie kõigi nimel.

Mõelgem seda silmas pidades uuesti Tõnis Mägi "Palvele", mida oleme üheskoos pisarsilmil laulnud, ning küsigem, kui tõenäoline on, et Looja tõesti hoiab Maarjamaad ja ei lase meil ajaloohämarusse uppuda, kui meil on rahvana Jumalaemast mitte lihtsalt ükskõik, vaid kui astume lausa riiklikul tasemel aktiivseid samme Tema alandamiseks ja pilkamiseks. Nagu kirjutas professor Tõnu Lehtsaar: "Jumalat ei tohi pilgata. Ühel päeval annab keegi ERMile jalaga nii, et klaasikillud lendavad. Ja siis ei kaitse meid keegi."

Kristlaste seisukoht selles asjas peaks olema selge ja vankumatu: selle "eksponaadi" peab Eesti Rahva Muuseumist kõrvaldama ning kui seda ei tehta, siis tuleb muuseumi boikoteerida. Loodan, et kristlike usuühenduste juhid käituvad oma positsiooni vääriliselt ning näitavad selles küsimuses tugevat selgroogu. Mõttetu on loota, et keegi teine austaks kristlikku usku ja kristlasi, kui me ise ei ole suutelised meile olulise eest välja astuma.

Seniks palugem: "Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!"