II pensionisamba fondide haldurid pistavad kopsakad fondihaldustasud taskusse sõltumata sellest, kas nad kasvatavad inimeste raha või kahandavad seda. Foto: Gajus/Bigstockphoto.com

Jääb täiesti arusaamatuks, miks ei pea II pensionisamba fondihaldurid kandma oma viletsa tööga seonduvalt mingit vastutust, samal ajal kui kogu vastutus on lükatud inimeste kaela, kes on põhimõtteliselt olnud sunnitud oma raha neisse fondidesse paigutama, ent kellel ei ole fondi kasina tootlikkusega seonduvalt mingit süüd, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.

Viimasel ajal on II pensionisambaga seonduvatest probleemidest räägitud ja kirjutatud mitmel puhul, mis on väga hea – tuleks rääkida-kirjutada veel oluliselt rohkem, kuni see väga ebaõiglane, riikliku sunni abil pankade jm fondide nuumamise süsteem saab ära lõpetatud ning selle rajajad (Eiki Nestor jt) kohasele vastutusele võetud. Mitte ainult mulle tundub, et niivõrd vildaka süsteemi püsti panemist ei saa seletada üksnes ebaõnnestumisega ja et kogu loos tundub olevat poliitilise korruptsiooni elemente.

Teemaga seonduvaid küsimusi on palju ja neile tuleb hakata järgemööda ka vastuseid otsima, aga üks asi mitmetest, mida on äärmiselt raske mõista, seisneb selles, kuidas on võimalik, et II pensionisamba fondide haldustasud ei ole siiani seotud fondide tootlikkusega. Ehk fondihaldurid saavad oma väga kopsakad tasud kätte täiesti sõltumatult sellest, kas nad on inimeste vastavasse fondi paigutatud raha reaalselt kasvatanud või seda hoopis kahandanud.

Kas keegi kujutab ette, et nt kingsepp nõuaks teilt kehtiva seaduse alusel oma töö eest raha täiesti sõltumatult sellest, kas kingad on reaalselt ära parandatud, jäetud samasse seisu või tehtud veel katkisemaks? Või autoremondi töökoda sõltumatult sellest, kas auto on saadud töökorda või mitte?

Jääb täiesti arusaamatuks, miks fondihaldurid ei pea kandma oma viletsa tööga seonduvalt mingit vastutust, samal ajal kui kogu vastutus on lükatud inimeste kaela, kes on põhimõtteliselt olnud sunnitud oma raha neisse fondidesse paigutama, ent kellel ei ole fondi kasina tootlikkusega seonduvalt mitte mingit süüd. Kas poleks õiglane, kui fondihaldur saaks tasu, kui ta inimeste vara kasvatab, aga maksaks hüvitist, kui ta seda kahandab? Vastupidine korraldus on mõistusevastane ja ebaõiglane.

Loomulikult on vastuvõetamatu ka see, kui riik kohustab inimesi II pensionisambasse sissemakseid tegema, võttes neilt seega ära vabaduse ise otsustada, kuidas oma vara kasutada – mingit vastutust selle eest, kui nt sõja, riigikorra muutumise, rahareformi, inflatsiooni või rahandussüsteemi kollapsi tõttu inimesed sellest rahast ilma jäävad, ei kavatse loomulikult ükski poliitik ega fond tulevikus võtta (force majeure…).

Nagu ajaloolane Art Johanson üleeile Postimehes kirjutas, tahaks tõesti kuulda II pensionisamba süsteemi pooldajate vastuseid kriitikute poolt esile toodud väga tõsistele ja konkreetsete arvutustega põhistatud argumentidele.

Pidades silmas, et II pensionisamba rahasid haldavates fondides olevat puutumatult ligi 4 miljardit eurot (!) ehk rohkem kui kolmandik riigieelarve mahust ning et fondihaldurid on sellelt teeninud varsti juba ligi miljard eurot (samal ajal kui inimesed, kelle raha hallatakse, saavad sellest kokkuvõttes fondide madala tootlikkuse tõttu vaid kahju), on selge, et olemasolevat süsteemi kaitstakse kõigi võimalustega. Seda enam oleks vajalik, et poliitilised jõud koonduksid ühise hüve nimel ja lammutaksid selle korrumpeerunud süsteemi laiali.

Nagu Indrek Neivelt on kirjutanud, osutades kohalike pensionifondide röövellikule käitumisele ja ühtlasi hoiatades nende hiiglaslike eelarvetega huvigruppide jõulise vastutöötamise eest: "[S]anitaarremont meid ei päästa. Siin oleks vaja kapitaalremonti."