Repliik: presidendi kritiseerimise samastamine riigilipu pihta tulistamisega on absurdne

Illustratsioon: mkabakov/Bigstockphoto.com

President Kersti Kaljulaiu endise nõuniku seisukoht, nagu oleks mõne erakonna poolt riigipea kritiseerimine samastatav riigilipu pihta tulistamisega, väljendab kõike muud kui demokraatlikule kultuurile sobilikke hoiakuid ning on omane juhikultusel baseeruvatele autoritaarsetele režiimidele, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.

Eelmise aasta lõpus president Kersti Kaljulaiu nõuniku kohalt lahkunud Liia Hänni kirjutas laupäeva pärastlõunal Facebookis, et “ükski oma riigist lugu pidav erakond ei tohiks sihtmärgiks võtta riigipead.” Tema sõnul olevat see “umbes sama, mis harjutada märki laskmist sini-must-valge pihta.”

Seda ilmselt EKRE pihta suunatud seisukohta lugedes jäin esmalt mõtlema, et ühiskondlikus diskussioonis põhimõtteliste ja tugevalt kriitiliste seisukohtade väljendamisel oleks tänuväärne, kui väljendutaks täpselt ehk viisil, mis võimaldab öeldu mõttest ilma mitmetähenduslikkuseta aru saada. See võimaldaks omakorda väidetele selgelt ja täpselt vastata.

Antud juhul jääb paraku segaseks, mida Hänni sõnadega “võtta sihtmärgiks” silmas peab. Teise lausega antud kontekstist lähtudes võiks eeldada, et jutt käib tulirelva sihtimisest riigipea pihta. See on kindlasti erakondadele lubamatu, mistõttu oleks niisuguse tõlgenduse korral sõnapaar “ei tohi” igati omal kohal. Ometi võib eeldada, et mitte seda ei pea Hänni silmas, sest ükski erakond ei ole midagi niisugust teinud ega ka väljendanud kavatsust seda teha.

Ükski oma riigist lugu pidav erakond ei tohiks sihtmärgiks võtta riigipead. See on umbes sama, mis harjutada märki laskmist sini-must-valge pihta.

Posted by Liia Hänni on 17. veebruar 2018. a.

.
Täiendavate tõenäoliste tõlgendusvõimaluste puudumisel lubab eelnev järeldada, et sõnapaari “võtta sihtmärgiks” on Hänni kasutanud sõna “kritiseerima” sünonüümina. Niisuguse tõlgenduse korral on tegu vägagi põhjapaneva ja paljuütleva seisukohaga.

Veel hiljuti just demokraatiaküsimustes president Kaljulaidu nõustanud Hänni väide, et riigipead ei tohiks poliitilises diskussioonis kritiseerida, pole kindlasti omane demokraatia, sõnavabaduse ja poliitilise vabaduse ideaalist juhinduvale ühiskonnale, kus peaks olema igati normaalne, et kritiseerida võib mitte ainult presidenti, vaid ka peaministrit, riigikogu esimeest, riigikohtu esimeest ja kõiki teisi avaliku võimu teostajaid.

Pigem on seisukoht, et riigipea kritiseerimine on samastatav täieliku lugupidamatusega riigi suhtes – millele viitab selgelt paralleeli toomine riigilipu pihta tulistamisega –, omane juhikultusel baseeruvatele autoritaarsetele režiimidele.

Näidates üles suurt parteipoliitilist erapoolikust, sekkudes parlamendi töösse ja kiriku siseasjadesse ning tõmmates läbi ühiskonna ideoloogilisi võitlusfronte, on president Kaljulaid öelnud ja teinud paljugi sellist, mis väärib mitte lihtsalt teravat kriitikat, vaid otsest hukkamõistu. Jumal tänatud, et Eesti poliitilisel maastikul on võimalik presidendi tegevust kritiseerida ning et leidub ka neid, kes seda teevad.

Eesti Vabariik on oma lühikese eksistentsi jooksul korra juba näinud sellist aega, mil riigipea kritiseerimine võis minna väga kalliks maksma. Vabadussõjalaste jaoks päädis see otsese represseerimisega. Seejuures tehti pärast 1934. aasta autoritaarset riigipööret, mille hukkamõistmine käis riigikogule hiljuti häbiväärsel moel üle jõu, riigivõimul olijate avalik arvustamine kui riigi suhtes lugupidamatuse väljendamine otseselt karistatavaks. 1938. aasta trükiseaduse paragrahv 16 ütles mh järgmist:

“Keelatud on perioodilises trükitootes avaldada kirjutisi, kujutusi või kuulutusi, mis sisaldavad lugupidamatuse avaldust Eesti riigi ja rahvuse, kehtiva demokraatliku riigikorra, Vabariigi Presidendi, Riigikogu üldkoosoleku, Riigivolikogu, Riiginõukogu, Vabariigi Valitsuse, Vabariigi Valitsuse liikmete, Riigikohtu, Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja, Õiguskantsleri, Riigikontrolöri või kohtute vastu.”

Huvitav on mõelda, et sellise seaduse kehtimise tingimustes oleks Objektiiv juba kindlasti kinni pandud. Oleks tungivalt soovitav, et need ajad ei tuleks tagasi, aga vaadates ühiskondlikke suundumusi, ei ole see paraku sugugi välistatud.

Muuseas, karistusseadustiku paragrahvis 245 on Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest – milleks riigilipu pihta tulistamine kahtlemata on – nähtud ette rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Jääb üle loota, et veel hiljuti presidendi demokraatianõunikuna töötanud Hänni ja tema mõttekaaslased peavad seda Kersti Kaljulaiu kritiseerimise eest kohase karistusena piisavaks.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!