Repliik: president Kaljulaid demonstreerib taas oma häbitut erapoolikkust

President Kersti Kaljulaid. Foto: Scanpix

President Kersti Kaljulaiu väljaütlemised eile riigikogu ees toimunud meeleavaldusega seonduvalt panevad küsima, kas nende väljaütlemiste autori näol on tegu tervemõistusliku inimesega, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.

Lugedes Kersti Kaljulaiu väljaütlemisi seonduvalt eile riigikogu ees toimunud meeleavaldusega, tekib tõsine küsimus mitte ainult väidete põhjendatuse, vaid ka selle suhtes, kas väidete autori näol on tegu tervemõistusliku inimesega.

Esiteks ütleb teatavasti täiesti ebademokraatlikult pukki pandud president demokraatiast jutlust pidades, et “ühtpidi oli eile meie demokraatiale hea päev”. Ilmselt peab president sellega silmas hiilgavat “demokraatlikku” saavutust suruda läbi Eesti Vabariigi poolt ÜRO rändeleppe toetamine, olgugi et seda ei pooldanud ei valitsus, parlamendi enamus ega ka rahva enamus. Võiks öelda, et “huvitav” nägemus demokraatiast, aga tegelikult pole siin huvitavat midagi – kui sügavalt ebademokraatlikku ja valedega läbipõimitud protsessi kujutatakse demokraatia võiduna, on asi hoopis sügavalt groteskne

Teiseks hakkab president aga tema ja tema mõttekaaslastega mittenõustajaid hurjutama, öeldes nagu tehtuks eile meie ühiskonnas midagi pöördumatult katki: “Midagi, mida oleme seni pidanud iseenesestmõistetavaks, ei ole seda enam mitte. Kaks nädalat hirmu, viha ja segaduse külvamist päädis eile vägivalla lõikamisega. Viimati märatses Toompea lossi ees niimoodi interrinne. See on vastuvõetamatu.” Pangem tähele, et oma osa väidetavas „hirmu, viha ja segaduse külvamises“ saavad ka rändeleppega ühinemise suhtes kriitiliselt sõna võtnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõud, vandeadvokaadid ja teised õiguseksperdid…

Loomulikult ei jätnud president kasutamata võimalust seda kõike EKRE-le näkku hõõruda, püüdes panna neid vastutama teiste inimeste tegude eest. Ent kas ta ütles ühe ainsa kriitilise sõna selle kohta, kui üks Euroopa Parlamendi saadik ja veendunud euroföderalist püüab jõuga talle ebasümpaatse rahvuslik-konservatiivse erakonna avaliku koosoleku kaaperdada, rikkudes nõnda jultunult Eesti Vabariigis kehtivat õigust ning põhiseadusega tagatud elementaarseid demokraatlikke vabadusi? Ei, mitte sõnagi – totaalne vaikus, mis annab tunnistust varjamatust kallutatusest ja erapoolikkusest.

Ja milles üldse seisneb see väidetav apokalüptiline katastroof, millega tehti midagi väga olulist meie ühiskonnas eile pöördumatult katki – kohe hävitati päris ära, nõnda, et seda enam ei ole? Milles? Selles, et üks matslik provokaator, kes tuli jõuga teiste inimeste seaduslikku avalikku koosolekut kaaperdama ega allunud korraldajate korraldustele, sai sümboolselt jalaga tagumikku. Jube lugu küll, tõesti õudne – hakka või nutma! Hirm, viha, vihkamine, segadus… Retoorika on selline, nagu oleks keegi avalikult üles poodud ja sõda valla päästetud. Võrdlusest interrindega ei hakka rääkimagi, see on lihtsalt – ütleme otse – idiootne ning langeb sellisena samasse kategooriasse sotsist “ajakirjanduskorüfee” Marju Lauristini poolt ERR-i vahendusel antud “eksperthinnanguga”, et 2014. aastal püüti Toompeal meie kooseluseaduse vastasel meeleavaldusel inimesi lausa ära tappa.

Muuseas, juba eile jõudsid rändeleppe vastasel meeleavaldusel “vastuvõetamatu vägivalla kasutamise” hukka mõista nii peaminister Ratas kui ka riigikogu esimees Nestor (vt siit ja siit), mängides selle samuti mõnuga EKRE vastu välja. Ka nendelt ootame siiani samasugust hukkamõistu Tarandi nahaalse ja jultunud seaduserikkumise suhtes, millele reaktsiooniks ta üldse jalga tagumikku sai ning mille eest on karistusseadustiku §-s 158 nähtud ette karistus. Muidugi võime sellist hukkamõistu ootama jäädagi, sest teadagi kehtivad võimuringkondade silmis meie riigis erinevate vaadetega inimeste suhtes sootuks erinevad õiguslikud, moraalsed ja kultuurilised standardid – quod licet Iovi, non licet bovi.

Muuseas, kuna politsei Tarandi käitumises õigusrikkumist ei näe (või oleks õigem öelda “ei soovi näha”), siis tuli mul endal selline suurepärane mõte, et 24. veebruaril või mõnel muul korral, kui president peab avalikult kõnet, lähen kisun talt jõuga mikrofoni käest ära ja hakkan ise kõnet pidama. Lõppude lõpuks on mul ka ju sõnavabadus. Ja kui siis keegi tuleb mind jõuga takistama, teen politseile kaebuse ja nõuan kogult progressiivselt üldsuselt minu suhtes rakendatud vägivalla ühemõttelist hukkamõistmist, sest niisugusel toorusel, vihal ja vihkamisel ei tohi 21. sajandi demokraatias olla kohta. Õilis mõte, kas pole?!

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.